EVALDILE

Evald oli kõhetu ja sooniline mees. Tema vanust ei oska ma praegugi, saati siis toona, poisitatina, arvata või oletada. Evald oli alati pronksikarva päevitunud näo ja käsivartega. Kartuli-idu värvi ihunahk maikasärgina kontrastiks seljas.
Mäletan, et Evaldi kaugele taandnunud juuksepiiriga pruunil otsmikul oli pea kanamuna suurune muhkmoodustis. Kust mina oskasin poisikesena arvata, mis pauk see oli olnud või kui kaua see muhk tema peas oli kasvanud.
Mul oli temast kahju. Tundsin pisikese poisina kisendavat kahjutunnet oma südames mitme inimese pärast. Evald oli üks neist, kellest oli mul miskipärast piiritult hale.
Viru-Jaagupis, keset küla, asus sovhoosi üldsaun, mille kerisekivide kuumaks kütmiseks rummide kaupa jämedaid ja pikki notte halgudeks oli vaja raiuda. Seda tööd Evald tegigi. Suure tömbi puulõhkumise kirvega lajatas ta pooleks notte, mis temast endast vööümbermõõdult suuremad. Need riidad, mis küla ühissauna seina najale laotud ja kust saunaõhtutel sülega küttematerjali tassiti, tundusid suurelegi poisinolgile pikad ja kõrged. Rasked, pea meetrised mahlamärjad halud, nagu Adrianuse vall, korralikult pikas, mehekõrguses riidas.
Evald käis sovhoositööst vabal ajal ka tööl. Ma ei tea tänini, kas temal naist, lapsi või omakseid oli. Sõitis aga muudkui sangadega kunstnahast kott, kust kirvevars välja vaatas, leistangi küljes rippu, jalgrattaga kohale ja hakkas puid lõhkuma. Nüüdsel ajal on niisugused masinad, mis haakekonksu otsas hoovi tagustrdatakse ja mootori jõul puid lõhkuma kukuvad. Siis, minu lapsepõlves, oli selleks “puulõhkumise masinaks” Evald.
Ta lõhkus terves Viru-Jaagupis ja tõenäoliselt kaugemalgi, mitmete maainimeste puud ning ladus need sealsamas ka ise riita. Evald käis puid lõhkumas ja neid riita ladumas ka minu vanaema juures. Mul on sellest ajast kustumatuna meeles üks Evaldiga seotud asi. Veider, mis asjad lapsele alatiseks meelde jäävad.
Olin hommikust saati õues rassinud. Jalgrtattaga kihutanud, kuni joogijanu ajas tuppa, kopsikuga joogivee ämbrist vett kaanima. Koeraga rassinud, kuni see keel pikal suust rippu pihlakapuu alla jahedasse puhakma heitis. Vanaemale raske kastekannuga aeda peenarde vahele kastmisvett tassinud. Lihtsalt, saksa pedantsusega taabeldatud lauavirna otsas, päikesesoojal tõrvapapil silmad kinni pikutanud ning maohappest hapumaid antonovkaid närinud. Ma olin sama pruun ja sitke nagu Evald, aga ma ei küündinud veel puuraiduriks. Nii ma siis silmanurgast aina takseerides, enesele lubasin, et kord võtan ise sellise suure kirve ja lõhun samamoodi, mehejämedusi puunotte. Kui Evald oli oma Rohelise raamiga jalgratta pärna najale toetanud ja saetud puunottide majakõrguse hunniku kõrval tööriideid selga pani, nägin ta silmi. Neis oli midagi hundilikku. Midagi, mis on ainult isahundi silmis. Miski, mis vaatab sinust alati läbi nagu päikesekiir läbi juuspeene prao pimedusse kirka juti joonistab. Selles pilgus ei ole piiskagi hirmu. Niisuguseid silmi olen näinud vaid aastaid hiljem, Afganistanis ühel puštust poisikesel.
Helesiniste silmadega ongi ilmselt tänu vikerkesta värvile, palju raskem hirmu väljendada. Evald ei kartnud seda suure krusa koormat niiskeid notte. Ta oli samasuguse koorma metsamärga lepa- ja haavapuud, alles paari päevaga rüsijääna jõllitavast hunnikust, apteekri vilumusega peenestanud ja kuulekalt riita reastanud. Evald vaatas mulle silma ühel korral. Kui ta parasjagu paberossi oma suunurgas tikust põlema süütas. Mulle tundus, et ta vaatab mulle seepärast nii sügavalt silma, et ma ei passiks tema laubal olevat munakat. Et ma ei vaataks oma hirmunud silmadega, kuidas ta tapva tatarlase rahuga, veel kuuma suitsusabaga tiku, otse saepuru sisse viskab. Evald hoidis minu silmi niikaua kinni, kuni ta kahe-kolme sügava mahviga, kogu Priima oma pisikeseks kärbunud kopsudesse imes. Mul oli kõht tühi ja ma läksin tuppa, vanaema juurde. Lapsed on aegade algusest väga tugeva talgude tunnetusega tegelased. Lapsed saavad aru enne suuri inimesi, et niisugustel puhkudel tehakse tavalisest rohkem ja rikkalikum toidulaud. Tänueine ja austus töötegijatele.
Esikus, mille uks suviti lahti, kees gaasipliidil suur pott kartulitega. Ka köögiuks oli suvepalavuse pärast lahti. Üksnes riie ukseaugus, et putukaid veidigi tagasi hoida. Köögilaual nägin suurt lõikelauda ja nuga ning suurt salatikaussi, mis oli peaaegu täis, tükkideks lõigatud maksa. Lõikelaual oli tükeldatud sibul ning krabisevas paberis lahtiselt müüdav võikängar.
Kui vanaema õhusiibrit veidi rohkem oli avanud ning pliidiroobi otsaga, väiksemast suuremaks kasvavad pliidirõngad soojamüüri najale pliidiraua serva, ritta ladunud, läks lahtisele tulele suur ümmargune pann. Võikamakas sellel, hakkas kiiresti liikuma, nagu plaaniks ta veel kuhugi põgeneda, ent rahunes siis kuldseks läikeks kuumal pannipõhjal. Tükeldatud sibul, mis sinna ropsuga lõikelaualt lükatuna langes, lõi pliidikubu aluse korraks särinat ja sinakat vine täis. Sealsamas see sekundiga kadus ning põhja alt panni lakkuvad sinakasoranzid tulekeeled, olid tegemas oma kirglikku keelekat. Sibul, kes alles veidi aega tagasi oli ülbelt itsitanud, kui vanaema käeseljaga põski mööda valguvaid pisaraid pühkis, tõmbus läbipaistvaks ja kangestus. “Maks käib tükkhaaval” ütes vanaema. “Muidu lööb panni umbe ja hakkab keema”. Mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin lihtsalt pealt, kuidas Kuuma kivi värvi maksatükid vanaema näppude vahelt, kuumavale pannile pudenesid. Ühekaupa ja üksteise järel. Nii, et iga üksik pala sai tõsiselt põletada ja tõmbas hetkega mahlad endasse kinni. Kui kogu kööki täitis jumalik lõhn, sest kuidagi teisiti seda magusalt lihavat aroomi värske sibula, maksa ja taluvõi tantsust, ei oleks aus nimetada. Nüüd ladus vanaema pliidirõngad oma kohtadele tagasi. Suurem enne ja järjest väiksemaks minnes, kuni leegid enam lahtisest august näha polnud. Suur, pika varrega pann keset pliiti tagasi tõstetud, puistas vanaema sinna lusikat pupsutades, valget jahutolmu. See kattis maksa ja sibula kuumal pannil, nagu saepuru katab saapa, kui raiemees harkisjalu keskendunult saekisas puud lanegtab. Jahu veidi kuumutanud, valas vanaema sinna otsa suurest kannust rõõskakoort. Ohh Jumal kui hea lõhn sel kõigel oli. Maksa – kooresoust, lihtsalt sibula, pipra ja soolaga ning ei mingeid vigureid.
Seda oli terve pannitäis. Kui maksakaste valmis, serveeris vanaema selle suurde terrakota karva paksu savikaussi. Terve kauss oli seda täis. Lauale, soustikausi kõrvale, tõi vanaema teise samasuguse kausiga keedukartulid. Suured, koorega keedetud, tillivartega ja soolaga, nagu ikka. Terve kauss oli kartuleid täis. Mina olin vahepeal, üle tee Kehala poest, Estri käest leiba ostnud. Rakvere leivakombinaadi vormileiba. Miskipärast, ei tea miks, kutsusid kõik täiskasvanud seda sea keeksiks. Leib oli lahti lõigatud. Terve leib.
“Mine kutsu Evald sööma”, ütles vanaema. Ai ma tegin seda kiiresti. Mu kõht oli selle kõige nuusutamisest ja muidugi värskes õhus möllamisest, metsikult tühi. Jooksin nii kiiresti läbi hoovi ja taga-aia värava tagumisse hoovi, et isegi rampväsinud Tommi tõstis oma kuudi juures korraks pea, et kas läheme uuesti? “Vanaema kutsub sööma” ütlesin ja lisasin igaks juhuks “Palun”.
Jooksin nii kiiresti kui jalad võtsid tagasi ja jõudsin kööki, kus kohe oli algamas talgupidusöök. “Lapsed söövad pärast”, ütles vanaema ning valas kannust kruusidesse külma piima.
Pärast keda? Ma ei saanud aru mis see siis nüüd on? Evald ja vanaema ja mina ja ülejäänud, mahuksime ju ilusasti sööma?
Läksin jalgu lohistades väga löödult välja. Istusin pihlakaoksa külge riputatud köite vahele kinnitaud autokummist kiigele ja ei tahtnud hoogugi teha. Tommi tuli minu juurde ja pani oma niiske ninaotsa ma pihku. “Ma tahan, et sa selle Evaldi perse lõhkli rebid, kui ta siit Priima hambus mööda minnes, tagasi tööle läheb”. Tommi vaatas mind aga ei vastanud midagi. Istus maha ja olime.
Mul oli iseendast nii neetult hale, et tõusin püsti ja läksin kanakuudi vahelt läbi, tagaaeda ja ronisin mööda lauaotsi tagasi lauavirna otsa. Viskasin sinna soojale ruberoidile selili ja vaatasin taevasse.
Kui kuulsin, et kirves jälle ragistama hakkas, ronisin alla ning läksin tagasi tuppa. Vanaema kolistas taldrikutega ja ütles, et istuksin lauda.
Sööma.
Kauss, mis oli enne kartuleid täis, oli tühi. Kauss, kus oli terve pannitäis maksasousti, oli tühi. Oli umbes pool pätsi sea keeksi ja kild võid.
See Evald oli kõik ära söönud. See oli vist esimene kord mu elus, kui tundsin, et olen nagu tegelane mingist muinasjutust. Keegi, kellele ei jagu kunagi muud kui tööd ja käske. Ma olin nii kuradi pettunud ja kurb. Mitte üht lusikatäit ei võinud see mees jätta poisikesele.
Evald on ammu surnud. Hiljem olen kuulnud, et selle poolest ta kuulus oligi. Ta oli kõige kõvem töömees, parim puuraidur ilmselt tervel Virumaal. Kiitsakas ja sooniline. Pronkssõdur, selgapäevitunud jahuvärvi maikaga. Suurte saapakotade ja kottis tööpükstega, mille parem säär käis puust pesupulgaga krookese, et mitte jalgratta keti vahele sattuda. Ta oli ka kõige kõvem söömamees. Räägiti, et Evaldit appi kutsudes, peab olema kuue mehe kõhutäis lauale panna. See oli tõsi, nägin seda poisitatikana oma silmaga.
See ongi minu Eesti. Täna sajaüheseks saav kallis Eesti. Eesti, kus poisikesed vaatavad mehi ja tunnevad kadedust, et need kõike suudavad.
Evald, ma mõtlen täna Sinule. Seal kus sa oled võime kunagi taas kohtuda. Arvan, et teeme siis koos ühe paberossigi ning usu, ma jutustan sulle selle maksasousti loo just nii nagu sa kuulda tahad. Kurvaks ja kaasatundvaks või pisarateni naerma suudan ma sind panna, sest nii nagu sina lõhud puid ja maksasousti näost sisse, tunnen mina oma võimu, sõnu lauseteks riita ladudes. Öeldakse – mees elab niikaua, kuni mäletatakse tema nime. Ka sind, Viru-Jaagupi puuraidur Evald, ei unustata. Mäletada on mõnus. Elagu Eesti! Ela sinagi, Evald!