Öeldakse, et igal inimesel peab olema natuke vara.
Rahu, rahu!
Enne, kui lased silme eest kiiresti läbi oma maise õnnenatikese, mõtle läbi, kui palju sul just praegusel momendil on seda vara, mis annab sulle reaalselt mingisugusegi turvatunde hakkamasaamiseks… Seda vara, mida me tegelikult hindamatuks saame pidada – tagavara.
Olgu selleks siis kott soola, karp tikke või lambipirn. Kasvõi teelusikatäis pebrepuru, millega tulisest veest teevesi teha, kui ootamatu tulija uksest sisse astub.
Mitte miski, peale pisikese tagavara, ei loo meile tegelikult turvatunnet.
Tulgu mis iganes, mõtleb valdav enamus meist, oma plaani kohta koju jääda, kui ümberringi kuitahes hulluks peaks minema.
Kui ma tahaksin NATO kui suurima sõjalise organisatsiooni uppi lüüa, poleks mul vaja rohkem kui üks punt hea eriväljaõppega kiireid spetsialiste. Vaikselt, seenelistena (see tuli praegu tõesti kogemata) või kellena iganes, seisata suuremad alajaamad või saboteerida suuremad elektritootjad ja nende võrgusüsteemid.
Visata väikelennukilt suvalne pakkepaberisse keeratud tellis niimoodi Ülemiste järve, et just seda hetke “täiesti juhuslikult” nagu kaksiktornidesse lennanud lennukeidki, filmib mingil seletamatul põhjusel sadakümmekond “amatööri” pead kuklas oma telefonidega. Riputab selle siis voogtihedusega sotsiaalmeediasse ning lajatab sinna värviks mingi kiiresti tapvaks bakteriks osutuva batsilli nime, koos mikroskoopilise koguse kurjakuulutava mõjuga.
Sa mõtled selle peale maale sõita, kuni kõik rahuneb, sest Eesti pole ju kunagi varem olnud nii hästi kaitstud. (Sinimägedes oli vist tegelikult samapaljude eri rahvusest mehi kaevikutes kui oleks täna, aga see selleks).
Paraku sellest tilgast bensiinipaagis ei piisa ja olenemata sinu viimase kuue kuu sissetulekust, ei ole sul võimalik oma rikkuse plastiktõestusega, kütust tankida. Kuna isegi sularaha ja lollikandle käitlemise oskus vanema põlve poodnike ununemakippuva oskusena, ei murra läbi voolukatkestuse, mis on seisanud kõik kassa- ja muud süsteemid.
Poed on kinni. Seda imekspandavam on kiirus, millisega parkimisplatsidele ilmuvad haagisputkad ja ratastel kioskid, kus sularahas arveldajad seni ära põlatud pekist suitsuvorsti ning muumiaks muutunud möödunudaastast latikat, sülega kokkuostjatele müüvad.
Koolid ei tööta ja lapsed on kodus, kus pole midagi peale pinge, sest depressiooni peletava nutiseadme aku on tühi, aga see pinge ei lae kahjuks seadmeid.
See on üks sadadest stsenaariumidest, mida ikka luuakse ja ka selle puhul, ei jää inimesed lihtsalt suletud silmi zenn – seisu.
Kui nad juhtumisi betoonlinna tornmaja ülemistel korrustel elavad, kuhu ei tule lift ja vesi ning kust ei lähe enam alla solk, tulevad nad varsti tänavale. Marodöörid sõidavad “žigullidega” Maxima plekkseintesse auke ja toovad sülega välja kõike mis kätte jääb.
NATO paragraaf mis lubab kallaletungi korral kohest abi ja sekkumist, eeldab sõjalist relvastatud sissetungi, mille alla ei kvalifitseeru näljaste ja närvi aetud kodanike siseriiklikud pogrommid…
See, kui tänavatele tuleb korda looma lisaks politseile ka armee, on kodusõda ning see on iga (NATO) riigi sise- ja mitte kellegi teise asi.
Nõnda siis käib mõnda aega hoogne abipolitsenikeks astumine ja tänavatel korra taastamine. Sõjavägi on kasarmutes ja ajateenijaid linnaloale ei lasta. Riikliku tähtsusega asutused ja reserviga sisustatud ladude territooriumid on tugevdatud valve all ning kusagil murrab pead mitu kriisigruppi, kes ei võta vastu otsuseid, kuna kardavad, et need võivad minna valesti ja siis hakkavad pead lendama.
Riigikommunikaatorid nagu kevadkülvi volinikud, lehvivad võimumõnust nõretavate kõiketeadjatena õukonnameedia toimetustes ning laovad käsulaudadena ritta sõnumeid, mida siis kuulekalt läbi patareidel töötava meedia, massidele kohale arvatakse jõudvat.
Nüüd on vaja juhti. Seda januneb kogu endist, mistaheski heaolu, tagasi-ihkav rahvas. Kes selleks võiks sobida?
See, kellel riigijuhina ning tema meeskonnas tippametnikuna, on mõju, autoriteet ja usaldusväärsus.
Kodu- ja välismaal.
Sõprade ja vaenlaste hulgas.
Keegi, kes võtab toru, helistab ükskõik kellele planeedil Maa ja ütleb – saame kokku, on vaja rääkida ning kellele seepeale öeldakse, sobib – saame kokku!
See, kellele purjus vanamehed ei patsuta paraadpildi poseerimise ajal põsele või pepule, vaid see, kelle sisuka omapoolse lahenduse tõsiseltvõetavus, paneb kuulama ja variandina kaaluma, mitte haigutama.
Me elame pisikese rahvana kaasa igale peerule mida keegi laseb ning reageeriime vastavalt õukonna ette antud suunistele, kas sõrmedega sõõrmeid sulgedes ja nägu krimpsitades või lõbusalt kaasa naerda teeseldes – sõltub laskjast.
Me tahame näha, kuidas märja silokoormaga rasketraktor vähemalt kolm korda üle õnnetu plagiaatori sõidaks, aga kuritahtlikult harimatu ametnikekarja miljardifopaad investeerimismaastikel jätavad meid jahedaks.
Me vaatame klähvides või naerda lagistades pealt, kuidas poisinolkide piinliku dopingusaaga käigus võetakse teenekalt suusatreenerilt riiklik teenetemärk, aga edasi säravad need Valgetähed massilise rahapesumasina operaatorite revääridel.
Me vaatame seda kolmel jalal kõikuva taburetina koalitsioonitegu nagu ebaprofessionaalset seatappu, mida veganid loomakaitseseltside postitustes jagavad ning tunneme, et sitamaitse on suus.
Meid vaadatakse nagu kruubiga täidetud peaga kaltsunukku, kuna arvame olevat lääneliku, vaagida riiklikul kõrgemal tasemel osavõttu või mitteosalemist, EXPO-l Araabia Ühendemiraatides. Samal ajal riigivisiidiga Zimbabwe kuue kuuga miinusest majanduskatastroofini viinud marionetti tunnustades. Mis kurat siin toimub, sõbrad?
Mäletan, et juba 2008ndal aastal Belgradis, kui Moskva ihkas saada Eurovisiooni järgmiseks korraldajamaaks, kutsuti Dima Bilan “rohelisest ruumist” lava taha valmis enne, kui serblastest Kessu ja Tripp, suud naeratusest kuklani, rahvahääletuse välja kuulutasid.
Selle masinaga saab kuivast kaminapuust vajadusel viljalihaga kasemahlagi teha, aga meie uuskomsomolid väntavad vapralt nagu vana Gotlandi käia, et on täiesti normaalne, kui eakad oma hääle juba e-valmistel annavad.
Millal me hakkame tõsiselt rääkima oma riigi usaldusväärsusest kodanike silmis, ilma suuri probleeme persega peitmata? Millal Eesti tõsiseltvõetavusest, lüües reaalselt kokku heleda leegiga kulude kulude ja reaalse tulu vahekorra?
Varalahkunud tõelisest riigimehest sõber, ütles kord Lennart Meri kõne ajal, et iseseisva rahvusriigi olulised sümbolid on oma raha, oma lennufirma ja oma armee. Nende “pidamine” on aga selgelt nii kallis, et see iseseisvus peab olema printsipiaalselt ja selgelt vajalik igaühele selles riigis.
Seda on vaja kultuuri ja rahvuse säilimiseks nii, et igaüks tunneks oma kultuuri kaitstud ning rahvuse säiliva olevat. Sõnademulinata, sisuga ja usutavalt.
Selle nimi on UHKUS ning seda ei tohi inimeses maha suruda isegi siis, kui sellest vaid kröömneke tagavara on järel. See on riigi kohus oma kodanike ees, nõnda kui kodanikel on kohustused riigi ees. Eriti poliitikas tegutsejal!
Ma ei tea mitte ühtegi uhket poliitikut, mitte ainsamat, kes väärinuks mu häält viimastel valimistel. Kellele helistad sina, kui oled suures hädas? Ära tõtta sinisilmselt loetlema neid keda arvad, sest sa pole tõelist kriisi veel näinud…
Kui ma hooliksin tõeliselt nii endast kui maailmast, siis mida ma valiksin kohe praegu teha? Esita see küsimus omale iga päev, sest see muudab sinu elu!
Viimane tsitaat on N.D. Walschi
HANNES VÕRNO 