SOKID

Ma olen mees. Sellena sündinud ja olnud. Mul on vigu. Ma teen vigu. Ma tunnistan neid ning kui võimalik, siis püüan tehtud vigu vähemalt mitte rohkem korrata. See õnnestub ja ebaõbnnestub. Selline ma olen ja mul on õigus end sellisena nii ideaalseks kui ebatäiuslikuks pidada. Teistel vähemalt – las arvavad, mida nende vaatenurk võimaldab ning kuidas nad aga soovivad.
See ei ole sugugi liiga kaua aega nii olnud. Pigem alles äsja omaks võetud ja praktikasse juurdunud. Mu sõpradest enam kui pooled, on vahetunud välja. Meie teed, arusaamad, põhimõtted ja hoiakud on osutunud sõprusest tugevamateks, ehk teisisõnu on sõprus muutunud minu jaoks läbipaistvamaks ja palju konkreetsemaks. Olen suutnud päris pikalt järgida seda, et ma ei ole kellegi sõber ega vanelane raha pärast. Millegi pärast, mis on kasulik või siis kahjulik ning määrab kellegi koha minu suhtlusringis ja minu koha tema omas.
Olen tundnud väga korralikku ja enesehaletsusega segatud trotsi ning pettumust, kui elasin üle oma elu üht seni kõige õpetlikumat kogemust. Mõistes ja tajudes, kes ma olen, kui ma ei ole enam kasulik, vajalik või kõlbulik. Kõik tunnevad seda kord elu jooksul. Kellestki vabanemine, lahtilaskmine, eemaldumine, irdumine või mis iganes, on alati põnev protsess. Sulle jääb justkui mingi toimik kuhugi riiulisse, mida sa enam sirvida ei soovi, sest selles olev, pole enam aineks, mida vajad. Nii näiteks oli väga inimlik ja mõistetav, ootamatult ja päevapealt lõppenud kaks kuud järjest, harjumuseks saanud huvi ja mure, kuidas mul läheb ning kuidas end tunnen. Lõppes, sest sai otsa showtuur ning polnud enam tähtis, et ma oleksin suuteline õhtul lavale minema. Etendus pidi toimuma, sest siis tuli papp. Nii lihtne see ongi. Sa oled kasulik. Sa oled vajalik. Sa oled süsteem. Ütlen käsi südamel ja siira tänuga aitäh, selle kogemuse ja õpetuse eest. See avas kõik, et näidata, kui lihtne on seda sulgeda.
Me peame rääkima ka sokkidest.
Iga mehena sündinu, ei pea, ei taha ega oskagi sel teemal sõna võtta. See on igihaljas teema, mis käib meestega kaasas nagu hambapastapritsmed vannitoa peeglil, habemekarvad kraanikausi äravoolus või norskamine sekund peale seemnepurset. Miks mehed oma sokid vedelema jätavad, on küsimus, mida küsib vähemalt kord elus iga naisena sündinu. Naised ei saa aru, miks mehed oma sokke külvavad. Aga mõelge korra – kas on juhtunud nii, et mees võtab oma sokisahtlist mõned puhtad sokipaarid ning laotab neid siia – sinna kogu elamises? Vist mitte, eksju! Seega pole asi sokkides, vaid justnimelt kantud sokkides. “Juustudes” mille leiukohti ei ületaks oma taibukuses isegi päkapikud, parkimiskontrolöridest rääkimata. Nad ilmuvad ja on ning nad on väga visad kaduma. On see tõesti lohakus või hoopis see, mida teevad ka kassid oma territooriumi indekseerimisel?
Oled sa kallis mõelnud, et igas ehedas ürgmehes elab alateadlik instinkt oma valdusi kaitsta? Kujutad sa armas ette, kui suure usalduse märk ühe päriselt isase jaoks, on enda lahtikängitsemine? Enda kaitse- või rünnakuvalmiduse loovutamine, kui pead olema valmis kargama püsti ja sööstma võitlusse, aga oled keset südatalve paljajalu, mugavalt kamina ees.
Mees, kes võtab jalast sokid, võtab end lahti, nagu paneks relva käest. See on turvatunde sügav kujund, olla alasti, mida paljasjalgsus mehe jaoks tegelikult on. Mees, kel puuduvad jalavarjud, on midagi palju palju tundlikumat, kui naine ettegi kujutab. See on ülisügaval mehelikkuse sees, nagu ka jalgade paljastamine kui märk usaldusest, kindlustundest ning mugavusest.
Tõeline mees sööstab kartmata võitlusse ka paljajalu, mis see kuradi sonimione sokkidest siia puutub, küsib nutikas nüüd. Väga õige – selles küsimuses ongi ka vastus!
Kui sa leiad mu sokid, mu kõige kallim, siis tea, et ma tormasingi võitlusse! Võibolla tormasin ma võitlusse metsiku unega ning ma läksin otse voodisse ja uinusin. Äkki sööstsin ma heitlusse, mis pani mu kiirustama tualetti.
Ma jätsin seepärast endast märgi maha. Nõnda nagu kass, tõstab saba sirgu, pöörates objektile selja ja piserdab enda autogrammi ka kõige uskumatumasse kohta. Ta on sel hetkel korraga nii võimukas valduse omanik kui haavatav ja õrn loomake, kelle tegevus ilmselgelt samal territooriumil elajat häirib.
Nii siis elamegi näilises. Usume, et meie tõeline sõber helistab ja hoolib, aimamata, miks ta seda teeb ja mida sellest saab või loodab.
Nii põlgame seda, kes meie lähedalolu sedavõrd hindab, et ta julgeb enda jalad avada ja krimpsus sokid silma riivama seada. Täitsa ausalt ja nii naljakas kui see ka ei tundu, peaks naine mehe sokke leides õnnelik ja rõõmus olema. Mehele järelikult see koht sobib. Ta on seal tema ise. Ta on seal valmis ennast vabana ja hästi tundma. Tal on sellega öelda hoopis midagi muud, kui oma kohaloleku hooletu markeerimine.
Tee katse – ära tänita. Ära küsi, kui kaua need sokid siin diivani taga veel juustu luusse lasevad. Hoopis tunnusta meest! Ütle talle, kui äge see on, et ta julgeb näidata oma nõrkust, haavatavust ja õrnust. Olla paljasjalgne, relvadeta ja usaldav. Vaata, mis peale seda saama hakkab…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.