#kõigieesti

1.jaanuar 2014. Uus aasta. Kell kohaliku aja järgi, on juba mitu tundi üle kesköö. Tund aega tagasi, lõppes korralik suurtükipatarei tuli. Ameeriklased lasid kontrollitud suunas veerand tundi järjest, kõike, mida kahuritorust saab läbi lasta. Suitsu, valgust, kildu, lendlehti. Seda tehti uue aasta saabumise puhul. See oli vägev ja emotsionaalne, sest sooviti head uut aastat ja kellegi pihta ei lastud.
Olen näinud elu jooksul mitut sõnatukstegevat ilutulestikku. Nii näiteks on meelde jäänud üks ekstravagantsemaid, mille ise korraldasin. See oli aastaid tagasi Eesti Ühispanga suvepäevadel, kui Raivo Tafenau eestvedamisel tegutsenud geeniusinstrumentalistidest bänd, pani korraliku purakaga juba niigi hullunud rahva ennastunustavalt huilgama. Silvi Vrait, oma kähemadala mahlaka seksapiiliga hääles, oli ägedam kui Tina Turner isegi oma juubelikontserdil. Sajad inimesed karglesid näpud püsti, Silvi lasi lahti kõik oma registrid ning tuli “Simple the best” ning taevasse lendas kuldne ilutulestik. Mitte ühtegi muud värvi – üksnes kuldsed, nagu oli tol ajal “Banco Unione” kuldne hoburaud.
Kord telliti minult taas peokorraldus. Olen neid nii palju teinud, et ei mäleta isegi numbreid. See on taas meelde jäänud.
Usin sekretärineiu ja firma turundusjuht kahekesi, kellega ma mitmeid kordi kohtusin ning aina uuesti ja uuesti “konteptsiooni arutasin”, nõudsid nagu Pearu Murakas, et sookuivenduse kraav just tema maale kaevataks, ilutulestikku. Küsisin arusaamatuses, et miks te seda niiväga tahate? Nagu täiesti tõsiselt, sest samal ajal oli otsustatud, et kollektiiv, kellele jõulupidu organiseeritakse, sab peol osaleda osavõtutasu eest. Teisisõnu – veini ja söögi eest maksad ise, firma laseb aga kümme tonni krooni purinal vastu taevast. Kuidas ma ka ei püüdnud, seda seina mina läbi ei puurinud. Neiude teadmata, tundsin ma aga väga hästi selle firma pealikut ning ma otsustasin subordinatsiooni reegleid eirata ja rääkida sel teemal otse bossiga.
Pikka juttu ma ei teinud. Küsisin, kas see on kindel, et soovid kümme tonni vastu taevast lasta. Äkki ma tohin pakkuda alternatiivi? “Küta!” – sain ma vastuseks ning tegingi pauku uutmoodi.
Jääkarges detsembriõhtus, Pirita rannahoones pidutsenud rahva õue suunanud, tegin ma kõike, mida minult sooviti. Ma olin tellinud Pirita tuletõrjekomando kaks paakautot, milles kummagi tsisternis oli viis tonni vett. Randa, mändide vahele, oli paigutatud valgusefekte loova tipptegija laser- ja valguskahurid. Minu märguande peale, hakkas kõlama “Nabucco” ning võimsate veekahurite torudest tõusid kõrgele taevasse seal kristallideks külmuvad sillerdavad veejoad. Need valgustati laser- ja valguskahuritega ja ma julgen käsi Piibliraamatul kinnitada – nii ilusaid virmalisi ja sellises visualses ansamblis, ei ole Eestimaa pinnal enne nähtud. Ma lasin taevasse täpselt kümme tonni, nagu turundusmimsel oli nõudnud. Ma hoidsin kokku rohkem kui kaheksa tuhat krooni, mis läks heategevuseks, ehk töötajate lojaalsusefondi. Kõik olid õnnelikud.
Sel samal koidutunnil, Afganistani Helmandi provitsis, kõrbes asunud sõjaväebaasis, oli kogu uusaastaöösel täitsa hea internetiühendus. Meie üksuse wellfare-is oli korralik telekas ning selle ekraanil jooksis rahvustelevisiooni vana-aastaprogramm. Mäletan Robbie Williamsi Tallinna konterdi salvestust, mida vaatasime paar päeva hiljem mariinidega koos uuesti.
Leia mahti ja vaata sellest mistahes episoodi. Nii mõistad paremini, miks mu ameeriklasest relvavend lihtsalt sõnatult ekraani jõllitas. Ta küsis, kas need on eestlased? Jah vastasin uhkusega, sest niipalju ja nii ilusaid naisi, kui oli näha kustahes kaadris, igal sekundil, kui kaamera võttis publikut, ei ole tervel planeedil olemas. Afganistani aja järgi kella kahe paiku öösel, kuulasin Toomas Hendrik Ilvese aastalõpu kõnet ja sinna otsa Eesti hümni, mida laulsid Aarne Saluveeri laulustuudio tütarlapsed. See oli nii ilus, nagu tunne, mis läbib kuuma joana kogu keha, kui laulupeol “Mesipuu” ajal sõnu suust, ega pisaraiud tagasi ei suuda hoida.
Ma mäletan Eesti vabariigi 99.ndat sünnipäeva. Osalesin sel puhul korraldatud tõrvikurongkäigus. Ma tegin seda iseenda pärast. Soovisin kogu hingest, et see poleks poliitiline ega vastandust õhutav, vaid võimalus olla koos nende kaasmaalastega, kes peavad Eestit kalliks ja tähistavad nii riigi sünnipäeva. Ma kõndisin oma kallite inimestega koos, tõrvikud käes ja ma ei tundnud kellegi vastu viha ega vaenu. Kui tõrvikutega Rannavärava juurde Pika tänava otsa jõudsin, nägin mõned meetrid enda ees üht tõrvikuga meest. Tugeva liikumispuudega, mis tema kõnnaku motoorikat muutis. Mingit vaeva ega häda ei näinud ma selle olemises. Mitte mingit viha ega põlgust kellegi või millegi vastu. Ei vihanud ega põlanud “santi” ka teised kõik ümberringi, kuigi nad ehk veidi kiiremini liikusid. Vapralt, tõrvik käes, astus see mees teistega sammu, kuigi see temalt selgesti nähtavat pingutust nõudis. Mingil hetkel kustus tema tõrvik ja ta jäi kõnnitee äärde seisma. Astusin ta juurde kui kõige austusväärsema mehe juurde. Veelkord ütlen – ma ei mõelnud sel hetkel irooniliselt, et näe, siin kõnnib sant mööda lumelobjakast munakivi, tõrvik vapralt peos, kui sotsiaalminister sooblikasuka lohisedes mööda punast vaipa vastuvõtule tõttab. Kõigil on koht. Kõigil on õigus elementaarsele – suhtumisele inimesse ning tema esmaste vajaduste tagamist. Pakkusin talle tuld ja kõndisin edasi tema tempos ning tema kõrval, kuni rongkäigu lõpuni.
Nüüd, aasta hiljem, kohtusin sellesama mehega Tallinna lennujaamas. Lendasin Araabia Ühendemiraatidesse reisibüroo giidina, grupiga kus oli ka tema oma kaasaga. Tead, ma suutsin vaevu tagasi hoida oma hingeliigutust, kui ta ütles, et see on tema elu esimene lennukiga sõit. Esimene välismaareis ja see, et ta tuli siia minu pärast, olles selleks pikalt raha kogunud. Ma olin selle vastutuse ees sõnatu ning samas õnnelik ja väga tänulik. See oli väga tore reis, hea grupiga.
Kirjutasin lihtsalt oma hommikused mõtted üles, sest tahtsin seda teha, nagu ka seda, et kinnitasin oma sotsiaalmeedia proofiilipildile #kõigieesti märgikese.
Ma olen andnud Eesti ohvitserina kirjalikult ja suuliselt vande, olla kuni surmani truu. Ma ei andnud seda vannet ametiusolevale presidendile, peaministrile ega valitsusele. Isegi mitte kindral Laaneotsale endale ja tema ameti üle võtnud kindral Terrasele. Ma andsin vande iseendale, et ma ei tagane oma austavast suhtumisest sellesse maasse ning oma rahvasse ja kultuuri. Ma andsin vande, olla truu surmani, kuigi teadsin, et seda vannet ei murra ega muuda ka surm, sest see on vaid praeguse kogemuse vahetamine igavesti surematu hinge jaoks. Olles valinud selle kogemuse, millise on minu hing teinud, olen ma tänulik ja õnnelik. Igaüks teist, õpetab mulle midagi ning mina õpetan ka sinule midagi. Ma ei soovi, et sa teeksid asju nii nagu mina tahan. Sedasama vabadust, soovin isegi, ei muud. Sa oled mulle kallis – sina oled mina ja mina olen sina. See on #kõigieesti ja minu jaoks ei ole see võitlustandril poole valimine vaid oma truudusevande kinnitamine – ma armastan Eestit.