MERCEDES

MERCEDES BENZ on tehnikamaailma VEUVE CLICQUOT.
Kuninganna ja naiseliku enesekindluse materialiseerunud hing.
Kes või mis on kuningas, jääb ehk järgmiseks korraks.
Täna räägin Mercedesest.
Vaena mind, kui soovid, sooneutraal, aga minu jaoks on sugu väga oluline. Meessugu ja Naissugu.
Mõlemad suure tähega, võrdse austuse märgiks.
Ma jaotan selle järgi kõik.
Isegi sulepea saab olla mehelik või naiselik, rääkimata pudelisse villitud jumalikest nektaritest või täiuslikkuseni disainitud mobiiltelefonidest.
Iga viimane kui köögiseade on kas mehelik või naiselik ning selle alusel peaksid eraldi talliuksest sisse sõitma isegi sportautod.
Minu suur armastus, mu vabadust kiirgav kirglik nunn, kaunitar, kes kaks kolmandikku aastast ootab garaažis suve, on nii naiselik ja kaunis, kui üks mootorratas saab üldse olla. (Googelda kui ei usu – Moto Guzzi California 1400)
Veedan oma imelise itaallannaga juba mitmeid suvesid ning meil on väga palju rääkida. Ma naudin väga sügaval oma hinges oskust, mille kallal alles pusin ja esimesi arglikke edusamme teen. See oskus on kuulamine. Niimoodi kuulamine, et ma kuulan teist, mitte tema jutukõminas siristavaid omi mõtteid, et neid siis kärsituna puurist vabastada ja lendu lasta.
Nii õppisin läinud suvel oma kauni tõmmu Itaalia pruudi kuulamisega selgeks sellegi, kui sügav appikarje võib olla hääletus sosinas või alla-andmine ja lüüasamise tunnistamine arutus röökimises.
Minu Itaalia printsess, mu armas, jutustas mulle kord naiseksolekust.
Imestasin, et ta seda Mercedest näiteks tuues teeb. Ta küsis, kas ma olen mõelnud, mida tähendab Mercedese kolmeharuline täht ringis? Ma tunnistasin, et ei ole sellele kunagi mõelnud.
See on klassika. Ma ei arutle ju Beethowenit kuulates, mida üks või teine märk klaviiris tähendab. Asi on tervikus. Teadlikkuses, mis käib sellega ühte jalga nagu leppimine oma vaesusega, kui end lõpmatuseni teistega võrrelda jaksatakse.
Selles ringis on kogu naise elu, ütles mu kallim.
Need kolm keskele koonduvat, või keskelt hargnevat kiirt, jagavad naise elu kolmeks võrdseks sektoriks. Need on justkui eluetapid, tähised, muutused, ootused või mis iganes, mida kannab endas iga naine, nii nagu seda märki kannab iga Mercedes Benz.
Esimene kiir, see vertikaalne, üles sirutuv jagab Naise elu esimeseks kolmandikuks sellega, mis jääb niiöelda “kella nelja” juurde. See on kolmandik elus, kui kogu maailm tundub muretu. Helge, mänguline ja justkui muinasjutt printsessist, kelle ühegi unistuse täitumise takistuseks, ei ole isegi mitte köömne suurust põhjust.
See on sektor Mercedese märgis, mille jooksul on ainsaks küsimuseks see, mis tekib pisikeses plikatirtsus, vaadates oma ema. Ta ootab kogu selle aja, et teda kõige rohkem armastav olend maailmas, ometi leebuks ning naise suurimast müstikast selle esimese saladuse avaldaks. Tüdrukukene näeb ja tunnetab kõike. Ema meeleoludest kuni kärsitute käikudeni tualetti, teatud ajal. Tema väikeses rinnakorvis laamendab ringi üks kiuslik ja küüniline segadus. See on hirm, et ema jätab ta välja mängust, mis sisaldab teatud saladusi, et üleüldse printsessiks saada.
Kui esimene kuupuhastus jõuab, on käes selle kiire aeg, mis asub “kella neljas” – sellesama esimese sektori servas. Ma ei tee oma tütrele mitte iial nii, nagu ma seda ise pidin kogema, lubab nuttu tagasi hoidev ja hirmust ning ehmatusest eleegias pisike printsess. See on esimene kokkupuude omaenese verega õrna hingekese elus. Oma vere nägemine on pilt, mis isegi väga mehelikud mehed sageli kahvatuks muudab. Saati siis looduse suurimat saladust ise avastama pidav tüdrukukene.
Alumine sektor Mercedese märgis, see “nelja ja kaheksa vahel” on järgmine etapp me jumalannade teerajal, mida läbimata ei jõua kuidagi kohale. See on emalt juba omandatud oskus, et kõigest ei saa lihtsalt rääkida. Aga just kõigest tahaks sel ajal rääkida. Rääkida, et saada endas avatuks uks, mille taga selles ringkoriodoris, on järgmine elu-muutev kiir. Sündmus elus, millega kaasneb üks seni kogetud hirmudest hullemaid.
Hirm jääda neitsiks, mis väga lihtsalt kujuneb, kui eakaaslaste keskis juba ammu enam “päevadest” ei räägita vaid hoopis muust. Kuidas mõni seda juba kogenud on ning mida see endast kujutab. Kipub tulema nukker enesehaletsus ning kõhklus enda kõlbulikkusest küpsete kilda. See on kolmandik elust, sektor Mercedese märgis, mis tähistab aega, kui neiuks sirgunu hakkab väga tähelepanelikult jälgima mehi ja nende käitumist. Just see aeg, kujundab temas kogu edaspidiseks eluks mehetüübi, kes tundub kõige mõistvam. Just seda viimast ta tegelikult esimese asjana vastassugupooles oodabki. Õigupoolest ootab ta seda kogu mees-soolt sellest hetkest alates kuni viimase hingamiseni.
Nagu esimese oma tööga teenitud rahaga laps, ei oska mänguasjade poes valida seda kõige meelepärasemat. Seni on ta lihtsalt tahtnud ja saanud, heaga või jonniga, ema-isa või vanavanemad on soovi moel või teisel alati täita proovinud. Siin tuleb otsustada täiesti ise. Teha seda nii, nagu mõni veidi vanem kelgib, et korraliku peo käigus, unustuseni joobes ning mitmega korraga, et poleks pärast painet, kellele konkreetselt anti oma süütus? Proovida seda kuidagi ise, nii ei jääks sellest episoodist edasisse ellu muid asjaosalisi kui süütuse andja ja tema tuim mehhaaniline abimees? Oodata ja praadida? Sellest pingest tekkivate esimeste vistrikutega süütul kehal, ei oska enam kuidagi varjata koolikiusatava paanikat ja eakaaslaste märkusi. Nii saab see kuidagi kõigil ometi kord “tehtud” ning suurt vahet tühjusetundega, mille tõi esimene veenuseveri, ei ole. Noor kaunis hing, on saanud küpseks. Läbi hirmu ja teadmatuse, läbi üksijäetuse tunde.
Oled sina, meheks sündinu, mõelnud kordki, kui ütled oma armsamale, seda kõike äsja läbi elanud kallimale, et armastad teda – mida tema tunneb?
Kujutan ette, et selle avalduse vastus saab olla ainult üks küsimus.
Kus Sa olid, kui ma nutsin üksinda, võõras kohas, sugulaste juures tualetis, kui mul algasid päevad?
Kus sa olid mees, kui ma olin kannatust kaotamas ja kartsin, et ma suren noore vanatüdrukuna?
Armastuse ehedust tundmata ning teeseldes paanilist hirmu tagasi hoides, et ma ei ole enam süütu?
Miks sa mees siis ei olnud ega öelnud, et armastad, kui üks pooltuttav koll mind oma jäiga nahkliikmega jalgevahele sorkis ning oma kuuma seemne hooletult mu ihule läjatas? Ise ropendades ja ohkides, nagu odavas Ida-Saksa retropornokas?
Mercedese märgil on kolmaski sektor. See “kaheksa ja täistunni” vahele jääv ala. See ala, mis pole ühe naise elus tähtsusetum või vähemtundlik, kui kaks eelmist. Aeg, kui õrn ja kõiges, mis vähegi turvalisust pakub, õnneks pidav hing, ihkab olla Naine. Siingi hüüab alateadvuse pisikese puukabeli lömmis ninaga kellamees, et varsti hakkan aega lööma ja ära siis hiljapeale jää.
Nüüd on ükskõik emast, kes näitas patsi punudes ja põlvikuid kohendades oma armastust, aga hoidus kiivalt rääkimast palju olulisemast.
Nüüd on ükskõik mehest, kelle roll on olnud seni hoopis midagi muud.
Mitte, et mees, kellel on Mercedes, teaks midagigi selle märgi sügavast tähendusest naisunivesrumis, kuid toimetuleva isase kuvand on tänapäeval piisav.
Muistsel ajal ei olnud meestel muret seksuaalselt rahuldatud saada, sest enne, kui nad läksid jahi- või sõjaretkele, kust ei pruukinud elusana tagasi jõuda, ahmisid naised nende kogu energia ja elujõu nii vedeliku kui meesenergiana.
Tänapäeval saavad mehed “preemiat” või “halastust” sest nad ei küti enam ega sea end ohtu, mis on ürgselt mehelik ja aus tung. Nõnda on meestest saanud mänguasjad. Kennid, “barbie maailmas”. Plastmassist ilusad puuslikud, kellele pisike tüdruk esimesena püksi vaatab, kui jõulupaki avab. Nii kujunebki pea poolte naiste elu kolmandas kolmandikus lihtsalt projektiks, milles elutoa diivanidekoratsioonil on oma kaks minutit kestev seemendusoperaatori roll.
Emakssaamine on Mercedese märgi vertikaalne kiir. See mis tuleb ülevalt keskele ja läheb samas ka keskelt üles. See on side naise ja universumi vahel, millest algab kõik uus. Naisest algab kõik. Sealt, tema komandast sektorist algab uus elu ja uus tüdrukukene, kes ei taha tunda hirmu, nutta ja karta. Aga see kõik on ring. Üks lõppematu ring nagu Mercedes Benz-i märk.
Ma ei vaata Mercedest nagu autot, vaid daami. Kui võtan sõõmu kihisevat Veuve-i, tunnen nagu suudelksin jumalanna endaga. Kuulan oma imekauni itaallanna jutte vaikse värinaga oma alakehas, sest tema võimas mootor viib mu lendu. Ära sinna, kus ma kuulen kõiki tavasse vihmapiiskadena peidetud pisikeste tüdrukute pisaraid.
Armastusega ja hingesügavusest, tahan ma teenida seda püha teadmist, mis minule anti, missioonina ja teenimaks üksnes kergusega sündivaid tegusid. Oled hoitud, ma viin Sind sinna, tule kaasa, ära karda.
See ongi Mercedes – igavesti imeilus Naine – Sina minu kallis.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.