Eesti Politsei ei avalikustanud, kui suur oli väärteo eest määratud trahv niinimetatud “küünlahuligaanidele”. Purjus venelastele, kes tuiasid ülbelt üle Tallinna Vabaduse väljaku ning tagusid naerdes jalaga laiali sajad mälestusküünlad tuhandetele küüditatutele. Nende seas noor naisterahvas!
Meedia vaikib ning üksikud, õigustatud huvist sundajendatud pealkirjad, on äärmuseni poliitkorrektsed. Otse laisa reporteri varasalvest, ehk pressiteate pealkirjast tuimalt “varkat pannes”.
Juudi rabile kraaksatanud mees pandi kaheksaks päevaks “platele” ning tema kodu pöörati tagurpidi. Kõigi suureks pettumuseks ütles alati väärikas Shmuel Kot, et ta ei soovi sellele asjale liigset tähelepanu ning näitas pigem mõistmist, et tegu oli kasvatamatu enesevalitsejaga. Ei ühtki halba sõna eksinu vastualandamiseks…
Teisisõnu, olid mõlemad solvajad joobes inimesed, kellest avalik verbaalne juudirahvuse solvaja sai valusamalt kui avalikult laamendades Eesti rahvust solvanud seltskond.
See tõik ei näita muud, kui seda, et ametisolev siseminister proua Raik tegi Anveldile silmad ette. Anvelti ei solvanud pealinnas marodööritsenud tiblad ilmselt niipalju kui juudi-teema Raiki.
Ühest mehest pean veel kirjutama.
Tema seisab enda eest ise. Teda avalikult kaitsta on Eestis enesetapp.
Nagu ükskõik kelle muu puhul, kes on kuulutatud lindpriiks ja antud õukonna heakskiidul, kõigil laadaetendustel pajatsite pekstavaks puuslikuks. Tema käitumises on shmuelkotilik väärikus, kuigi aina enam silmnähtavalt siingi valuläve piire kompavalt, on ta sunnitud oma ründajaid samas keeles kõnetama. Neale Donald Walsch on öeldnud JJ raamatus väga täpselt.
Tsiteerin;
Kui sind ümbritseb madalam teadvus, on sul kasulikum jääda oma isiklike arusaamade juurde. Kui sind ümbritseb kõrgem teadvus, on sul kasulikum alistuda.
Narr võibki seda vabalt teha. Vooglaidi kasvõi tema eksistentsi või ükskõik mille eest alandada üritada.
Kartmata ja kahetsuseta, sest isegi tema südametunnistus on osa tema kirevast rolligaleriist. Kaukaasia lambakoer on ka aukartust tekitav, kuni tal on kasvõi üks lammas keda valavata ning peremees, kes annab rokka. Üldjuhul hea õuenarr rooska ei saa.
Talle ei valmista mingit piinlikkust nimetada sündimata lapsi mitteinimeseks, sest kuulekad laadalised aplodeerivad aplalt igal teemal ta homonüümidele.
Temale antakse rõõmsalt rehmates kõik andeks, sest pidupäeva puhul paneb ta režissööri käsul musta latekskostüümi selga ja laulab lasterikka pereisa aardessil ilgeltkuradinaljakat lorilaulu.
Ta sõidab esimese koolipäeva eelõhtul kriminaalses umbjoobes sorakana, tänavapiirdeid pikali nagu Nice-i terrorist, aga just tema tellitakse telešõusse abordi teemal tapmisest lämisema. Ei, mul pole viha ega vaenu temaga. Mul ei ole lihtsalt enam üldse mitte midagi temaga.
Nagu Sekslane ja Vinelane.
Nagu kunagi hoovis mängitud sõjamänguvastased lapsepõlvest, aga praegusajaselt poliitkorrektne. Et taas mitte solvata või rahvuse pinnal vaenu õhutada.
Huvitav, miks meid võib solvata? Kes me oleme sellised, et meid võib vabalt solvata? Jobud, kes ei tõuse püsti ega tee solvajale märkust? Kindlasti. Argpüksid, kes vaatavad, kuidas kedagi teist pekstakse ning näitame üles julgust seda saja meetri kauguselt telefoniga filmida? Tõestatud. Suurustajad, kes kulutavad välismaal raha, kuna kodus on kasulikum kokkuhoidlikku mängida? Tüüpiline. Me paneme oma kodudele kallik videovalve, et vaadata kuidas meil vargad käivad ja seda teistele ka näidata.
Uskumatu, et see lehk tuleb vaatamata suletud akendele ja ustele, tont teab kust pragudest, ikkagi immitsedes tuppa. Pean silmas seda, millest rõkkab meedia või visiseb FaceBook. See on nagu taud, mis tuleb seenelise kummikuga või kurat teab kuidas ning nakatab kõik elava seni puutumata laanes.
Kas see mis praegu Eestis toimub, on selle riigi enesehävitusrežiimi sisselülitatud esimene faas?
Nagu moodne lapsevanem, kes küsib klassimatkale minevalt teismeliselt, kas ta preservatiivid võttis kaasa, uurib riik sms-i saates oma inimeselt, kas tal on kriisiajaks kodused tagavarad olemas. Tahaks vastu küsida, et kas see on valitsuskommunikatsioon, et elavdada traavli kiirusel kerkivate hindade pärast hanguvat tarbimishullust? Toetamaks õnnetuid harjuskeid, kelle ladudes seisva kraami pähemäärimisel, läbi väikese hirmusegaduse külvamise, püütakse riigikassasse raha tuua?
Miks me peame patareisid, kuivaeineid ja küünlaid kokku ostma, kui me pole kunagi varem olnud nii hästi kaitstud kui täna?
Kas sa tead, et kui “asjaks läheb” on esimese asjana eetris vaikus? Kas tead juba, kuidas sa siis maailma oma silme eest läbi skrollid ja omadele püstise pöidla paned? Kas sa tead, kuidas sa oma hirmud ja kompleksid, armastuse ja headuse kõigi ette piknikulinale laotad ja pruukosti võtma kutsud, kui ekraan on must ja küünal vabiseb kaasa su õhkõrnale pääsemislootusele?
Kas sul on oma lähedastega läbi räägitud, kuidas te üksteist leiate, kui side kauemaks katkeb? Ma ei mõtle lahkarvamusi ja partneri vaikusevanglasse saatmist, vaid seda, kui mobiilside katkeb? Oled sa mõelnud, kus te kohtute, kui te üksteist ära kaotate? Oled sa oma kõige kallimatega kokku leppinud, et mis iganes juhtub, kui oleme laiali paisatud, püüame igal südapäeval kindlas kokkulepitud kohas trehvata. See koht võib olla ka täiesti teises Eesti või maailma otsas. Lihtsalt üks kokkulepitud koht, mis on igas linnas. Näiteks Raudteejaam või keskväljak kus on kellatorn…
Ilgelt naljakas on see kellegi jaoks, sest see kõlab nagu tagasi keskaega. Sellist aega ei tule, ütlevad need, kes sel hetkel püksi situvad ja vaikivad, aga täna ütlejatena selle eest palka saavad. Sellist aega enam ei tule, on öeldnud kõik eelkäijad. Kõik varasemad põlvkonnad ja esivanemad on öeldnud, midagi sellist enam kunagi ei tule. Tuleb. Tulevad sekslased ja lähevad. Tulevad vinelased ja lähevad. Meie viime aga jälle lilli “õigel poolel” võidelnute mälestuseks ning kui aeg muutub, teisaldame need monumendid ja viime küünlaid “õigel poolel” olnutele.
Mis oleks sõbrad, kui lepiks kokku need kohad. Nii nagu võiks olla kokku lepitud lähedaste kohtumispaik kadumamineku korral. Kohad, kuhu saab rahulikult minna ja enda meelest “õigel pool” olijatega ühineda. Ilma, et keegi arvaks vajaliku, minna “valel poolel” olijate keskele ja seal möliseda või ülbitseda. Kes siis laulupeole tulevad? Kus keegi Lauluväljakul istub? Mis selga tohib panna?
Mis edasi saab?
…
Anna andeks, Lennart
me proovime ja pingutame kõik, et Eesti kestaks. Rahvuslik ja rahvusvaheline
HANNES VÕRNO 