PEO PESAD

Ülemöödunud üldlaulupeol, otsustasin kuulata laulopeo kontserti selles sektoris, kuhu müüakse need “kõige kallimad” laulupeopiletid. Seal, kust lavale veel ligemale jääb vaid kaks-kolm rida nendele inimestele, keda teenete eest peole kutsutakse.
Ma olin väga rõõmus, et nii toimisin, sest see oli minu jaoks erinev kõigist varasematest suurpidudest.
Seal sektoris istusid inimesed oma toolidel ning kuulasid. Kui tehti “laineid” tõusti püsti, tõsteti käed ja tehti kõike ülevoolava rõõmuga kaasa. Tunti samu tundeid, elati selles samas peohinges. Peale pidu, hingehõisete saatel ja liigutusest ikka veel erilises meeleolus, taipasin, mis mind selle kõige juures niimoodi paelus. Lihtne ja väga väike asi.
Minu kõrval, minu ees ja taga, istusid inimesed siiralt rõõmsatena ja lauludest kaasa kantuna. Nad kuulasid, aplodeerisid ja nautisid kontserti. Nii nagu kõik ülejäänudki tervel Lauluväljakul.
Ainus vahe oli selles, et inimesed selles sektoris, olid jõudnud enne kontserti kodus kõhud täis süüa ja kempsus ära käia. Nad olid tulnud mitmetunnistele kontserdile ja see oli neile täiesti jõukohane. Vanusele vaatamata.
Nad ei trüginud majoneesist tilkuvate papist praetaldrikutega, ega lakkunud kiirustades keel suust väljas, päikese käes sulavat jäätist. Nad ei kibelenud ülakeha paljaks koorima, kui päike pilve tagant välja piilus, ega õllekrooksudega vaheldumisi suitsupahvakuid suust välja laskma.
Need olid justkui omavahel kokku leppinud inimesed.
Minule meeldis väga nende inimestega koos olla. Kõrvaliste asjade ja segavate tegevusteta, tublide lauljate aastatepikkuse harjutamise viljakoristusele kaasa elada. Nendega ühes hingata.
Seepärast on mul metsikult hea meel, et suutsin eelolevaks suveks nii laulu- kui tantsupeopiletid ära osta. Ma loodan kohata neidsamu inimesi. Mulle tundmatuid, aga minuga samadest asjadest lugupidavaid. Ma rõõmustan koos nendega ja mul on turvaline ning puudutav, kui saan nendega koos tõusta, et teha see vähene maksimaalne, väljendamaks tegelikku soovi koos mõnest laulust tõukuva tungiga lendu tõusta.
Armastan seda kokkutulemise viisakat tunnet, naabrile “tere” ütlemist ning peale pidu koos loojuvasse päikesesse mere poole jalutamist. Igaühel oma tee. Tee, mille koos keetsime. Igaühe kaasa toodud parimast. Valgamaa vaarikavartest, Saaremaa sametisest kummelist. Pärnumaa pärnaõitest ja Hiiumaa värvilisest hiirehernest. Selline tunne, nagu oleksime kõik koos tõusnud pikast peolauast ning oleme minemas nüüd igaüks tagasi oma töö juurde. Tegemaks kõike veidi rohkem südamega. Natuke nagu teiste jaoks ka, mitte ainult enda elatamiseks. Ma ei vaja selle tunde jaoks mingeid lisasid. Ei venekeelset juttu ühiskodust ega suurel ekraanil muhu tanuga mosambiigi tüdruku imestusest pärani silmi. Ma tean, et venelasele maitseb sama jäätis täpselt samamoodi ning me kumbki ei vaja, et selle paberil oleks kõigis keeltes kirjutatud see, mis pildi peal niikuinii selgelt näha on. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui imeline vaatamisväärsus on Eesti rahvarõivais, suvepleekinud juuste ja päevitunud näoga plikatirts või tema imekaunis ema.
Ütlematagi on selge, et laulukaare alune mees- ja poistekooridega täitunud vaim, on tuhat korda vägevam aastapäevaparaadil vuravast liitlaste sõjatehnikast.
Just seepärast ei otsi ma selles suures valges saias ilusaid pruune rosinaid või pähkleid. Seda kuldse koorikuga saia ei raatsigi lahti lõigata. Tahaks võtta tast lihtsalt paksu viilu ning panna suure supilusikaga peale värsket maasika toormoosi. Hammustada ahjusooja saia maasikamoosiga ja rüübata peale kaevust võetud jääkülma piima. Naeratata iseendale ja öelda, et tegelikult ei ole mul ju mingit talumatust. Ei nisujahu ega lehmapiima oma. Lihtsalt liiga palju head moosisaia süües ja piima peale juues, võib paksuks minna.
Oleme lihtsalt unustanud, et ajal, kui telefone oli üldse üksnes pooltes kodudes ja sedagi pere peale üks ning juhtmega seina küljes kinni, ei olnud meil mingit talumatust. Meil polnud hirmupoegagi paksuksmineku ees, sest me saime kokku õues mitte feisspukis. Kõik see ilus ja päris, mis tundub jäänud lapsepõlve, igal põlvkonnal isemoodi.

Kord oli mul au, aidata ühel armsal noorpaaril, nende pulmapidu algusest lõpuni korraldada. Olen neid palju teinud. Mulle meeldib seda teha. See peeti Muhumaal, alles äsja avatud Pädaste mõisas.
Mõistagi polnud siis ja pole tänagi igaühele jõukohane, pidada nii muinasjutulisi pidusid. See polegi tähtis.
Pädaste on üks minu lemmikuid kohti tervel meie sinisel planeedil. Alati.
Igatahes, pakkus mõisarestorani peakokk selleks peoks nagu alati, tõelist gourmet revüüd. Õnneks oli pruut nii meeletult ilus tüdruk, et peosära ja au jäi siiski väikese edumaaga temale.
Ma tegin peigmehele ettepaneku, mille ta kõikide teadmata aktsepteeris.
Nimelt selle, et kui kaheksa käiku imelist õhtusööki taevaliku pulmatordiga kulmineerus, süttisid eemal rannal lõkked. Juhatasin peo õhtujuhina pulmalised randa ning sinna jõudes, ootas kõiki ees suur pada Muhu supiga.
Tuhli, porkna, suitsupeki, kruupide ja muu muhumaa salapärasega. Nii lihtne, nagu kogu me viikingite aega tagasivaatav muinaskultuur. Paks, lõkkekuum supp.
Öötaeva siravate tähtede alla. Mereõhus vabiseva lõkketule halgude kohale seatud suurest pajast suppi tõstes, jagus seda just nii, et juurde soovijatele tuli portsjone veidi piiratagi. Kõik, alles natuke aega tagasi, noa otsaga murulaugukõrrekest või kastmetilgakest prepareerinud rõõmsad peenutsejad, sõid seda isuga, nagu pinnale tõusnud pärlipüüdja ahmib esimesi sõõme õhku.
Ei, nende inimeste kõhud ei olnud tühjad. Kogu õhtusöök oli olnud Michelini tähtede sära vääriline kõiges, nagu Pädastes alati.
See, mis sööma pani, oli väike jalutuskäik. Värske õhk. Mis aga peamine – lihtsus ja võimalus olla lihtsalt Ise.
Polnud vajadust supis sorida ja “talumatuse” tekitajaid kausiveerde veeretada. Keegi ei vaadanud, mida ja kuidas teine süües tegi.
Ma mäletan seda öist supisöömist Pädaste mõisa rannas kui üht elu kaunimat tunnet ja ma ei osanud sellele muud nime anda, kui vabadus.
Kogesin iga ihurakuga iseenda ja teiste kõigi seletamatut vabadusetunnet. Pidu hinges. Tunnet, et oleme pere, elame igavesti ja meid ei lahuta enam kunagi.
Tead, mul on kuradima kahju. Kurb ja hinge pitsitav, et me ühispeod hakkavad viimasel ajal olema sellised, kus seda tunnet hinges, otsitakse nagu ainsat mandlit soovide täitumise sünnipäevakoogist. See pole see, et meil siin on metsikult tore ja mingu persse need teised, sest ise on lollid. Lollid, et ei tule tõrvikurongkäigule või lollid, et ei tule #kõigieesti kevadkontserdile. Me ju näeme, et mõlemal on rind rusikaga vastu tagumisest punane nagu äsja ära võetud sinepiplaastri alt vabanenul.
Sama rahvas, samad sõnad, sama keel, aga tuues sellesama Pädaste näite, ütlevad ühed – gourmet on OK, muu on jura. Niisamamoodi nagu saab öelda, lihtne Muhu supp on OK, see teie gourmet on jura. Me sööme sedasama suppi kallid kaasteelised. Me naudime neidsamu peeni roogi. Me oleme sellesama laua taga.
Tundsin ühel öösel, kui poikvele jäetud aknapraost kevade asemel endiselt öökülma tuppa pressis, mida me tegema peaksime.
Me võiksime suurel tühjal platsil ühiselt suure lõkke süüdata, kuhu me kõik, igaüks oma isiklikud mured kokku toome ning lõkketulle viskame. Vanast jamast ja üleliigsest vabaneme. Talumatust teeskemata ja kaasavõetut häbenemata. Oma tõelist mure teistele näidata julgedes. Pelgamata, et see neid irvitama või parastama tõukab.
Uskuge me saame näha ühist imet ja see on, et me kohale jõudes näeme, kui naeruväärselt väeti on tegelikult mu oma kaasas olev lõkkematerjal. Võrreldes mõne teise tooduga. Saame tunda, kuidas oleks hea oma isiklik mure, millele pole ümber keritud tervet rulli värvilisi paelu, et see kõigi eest muretsemisena tunduks, märkamatult leekidesse heita.
Ma tahaksin koos sadade tuhandete inimestega, jalutada tõrvikute valgel Vabaduse platsilt Lauluväljakule, et seal erinevate südametega, olgu need tühjad või täis, Eesti pidu pidada, kui selleks peoks põhjust on.
Ma tahan ennast uusaastaööl kuulama seada, mida ütleb riigipea või valitsusjuht. Ma ei taha olla ise see, või tunda kedagi, kes saab sel imedesünni ja soovide soovimise ööl, kahemõtteliselt või otse pasunasse, sest eelistab mõnes küsimuses oma erinevat vaatenurka.
Lauluväljakul on nii nagu laulupidusid, peetud aastaid kassinäitusi. Selle nimi ei ole kunagi olnud “tõukasside näitus”… Ma ei taha valida kohti kuhu minna, selle järgi, kes sinna kokku tulevad ja öelda, ma ei käi selliste inimestega koos. Veelvähem tunnen ma tungi, minna kuhugi vastu oma tahtmist, omast vabast ajast, et mistahes viisil väljendada oma põlgust. Lugupidamatust teistele inimestele.
Musttuhat aastat, on tõstetud ja avatud peopesad, väljendanud avatud, siiraste kavatsustega ja relvitut pöördumist. Sõbralikku tervitust või allaheitlikku alistumist. Avatud peopesad, mitte rusikad.
Ma lihtsalt tunnen, et see kõik, mis praegu toimub, ei lõppe enne, kui üks pool, tõstab käed. Teine pool ei vaata talle kui alla-andjale ja alistujale, vaid avab ka oma peod ja tõstab need tervituseks üles. Selleks on vaja julgeid, aga ennekõike ausaid võitlejaid. Manipulatsioonide, dopingu ja tont teab milleta ja mistahes valdkonnas.
Kedagi, kes teeb sellega algust, näitab eeskuju ja on tema ise.
Esimene, kes nüüd ütleb – mina see olen, teebki kärsituna vea.
Ta ei jõua hetkegi kannatlikult oodata, mil äkki üllatusega avastab, et suudab ka kedagi teist tunnustada. Vastast austada.
Kedagi teist ka päriselt kuulata. Vastase kavatsusi mõista.
Kuulata nii vaikselt ja tähelepanuga, et kõneleja seda ehmatusega märkaks.
Mitte oma positsioonilt ja kuulaja vaikivat kuulekust kaasamõtlemiseks pidades, vaid teeskluseta enesekindlusega, omagi vigu tunnistada suutes.
Räägi minuga palun nii, et ma sind kuulates avastaksin, et oleksin seda isegi öelnud või tunnistanud.
Ära räägi minust. Räägi mis sinule endale neid niisugusi tundeid tekitab. Ära kirjuta, et kõik oleks hästi, kui mina oleksin teistsugune või veelparem sinusugune. Las mul olla mu oma peo pesa. Lase mul olla kes ma tahan siin, mitte teises Eestis, mis oli kord Soome, siis Egiptus ja hetkel tundub et on Bali…
Ära ütle, et armastad Eestit, kui sülitad oma hüvedeaja lõppedes näritud nätsu lennukitrapi kõrvale asfaldile ja lendad siit alatiseks minema.
Mõtle kõikidele neile, kellele sa seda nüüd ja tulevikus ütled.
Siiajääjatele
…see on nende peo pesa

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.