Küsisin otse, kui järjekordne riigireetur oli kinni võetud, et mida üks inimene peaks tegema või tegemata jätma, et mitte sattuda libedale teele, mis viib pikkadeks aastateks järele mõtlema. “Ära mine Venemaale” oli lühike vastus.
Eesti ohvitserina olin sealtpeale leppinud, et naabrite juurde minekuks, selleks eluks antud päevade jooksul, ei ole vaja isegi mitte põhjust mõelda.
Viimati käisin Venemaal 10 aastat tagasi.
Peterburis.
Külastasin taastamistöödes olevat Peterburi Jaani kirikut. Päeval, kui sinna oli just kohale jõudnud orel.
Käisin Marinski teatris, “Luikede järve” vaatamas. Unustamatu elamus.
Ermitaažis, Tsarskoje Selo-s ja paaris väga heas restoranis. Ehe aristokratia.
Žigulidega kihutavad taksojuhid purssisid soome keelt ja taevast sadas detsembrikuu alguse esimest märga lobjakat. Ei mingit vahet Tallinnaga.
Sellest külaskäigust mäletan, et kohalik kultuurikoordinaator soovitas ja juhatas meid kohta, nimega “Teplo”.
See oli eksterjöörilt sarnane kompleks nagu Tallinnas on Kentmanni tänava sisehoovidega “nõukogude aadlipesad”.
Juttude kohaselt, oli selle kompleksi, kus said nii tööd kui peavarju kümned inimesed, rajanud kaks niinimetatud oligarhhi. Mehed, kes kogu oma lapsepõlve ja nooruse enne oligarhhideks saamist, olid veetnud lastekodus.
Nad rajasid sellesse terrasiitkrohviga kaetud kõrgete lagedega massiivsesse arhitektuuriansamblisse nii korterid, lasteaia kui kohviku ja restorani.
Kõiki töid tegid sealsed asukad. Noored, kes olid saanud täisealiseks ning kelle lapsepõlv lastekodus otsa oli saanud. Nüüd oli neil koht, kus elada, teha tööd ja luua oma pere.
Millal iganes sa Peterburi satud, leia see koht kesklinnas, Vladimir Nabokovi muuseumi lähedal ja mine kindlasti. Seal on vene-prantsuse-itaalia köögi ristatud virtuoosne kokakunst, segatuna pärisarmastuse ja hingesoojusega, mis annab nime sellele hingepuudutavale, inimese loodud tänulikkusele. Sellist teenindust sa mujal Venemaal ei näe.
Meenutan, et minu reis Peterburi toimus dekaad tagasi. Võib vaid ette kujutada, et tõenäoliselt on see kõik täna räämas ja laudadega kinni löödud akendega vana sara, sest me oleme neile kuradi venelastele sanktsioonidega koha kätte näidanud. Las raisad virelevad nüüd! Nii me lehest loeme.
Kaitseväes tegevteenistuses olles, olid välisreisid mitmetesse riikidesse, Venemaa mõistagi nende seas, keelatud. Täiesti mõistetav ja igati loogiline nõue, et hoida inimesi millest iganes ebavajalikust, kättesaamatus kauguses.
Tänavu möödus viis aastat minu reserviminekust ohvitserina, kümme aastat viimasest Peterburis käigust ning kolmkümmend aastat viimasest visiidist Nõukogude Liitu. Moskvasse.
Siis käisin seal Tartu Kunstikooli kolmanda kursuse õppurina vaatluspraktikal. Selgitusena olgu siis öeldud, et see tähendas mitut nädalat lusti, kastaniõitesse uppuvas maikuises Moskvas.
Ekskursioone ja kümneid näituste, galeriide ning väljapanekute külastamisi ennelõunal ning kirglikke tutvusi ilusate vene plikadega metroos, tantsupidudel ja parkides, kus noored sel ajal spontaanselt kogunesid.
Tänu sellele vaatluspraktikale, mille raames oli mitu päeva tutvumist Kremliga, vastasin ma mõned aastad hiljem Kunstiakadeemia lõpueksamil kunstiajaloos jopanud piletiga just seda episoodi kultuuriajaloos. Kangilaski pani viie, sest mul oli kõik veel nii hästi meeles.
Minu sünnilinnast on pärit üks eriline ja ainulaadne spordimees. Alal, mida enne ja peale teda, ei ole teinud mitte keegi. Sööstlaskuja Aare Tamme.
Mees, kes on laskunud suuskadega mööda lumist mäenõlva kiirusega kakssada üksteist kilomeetrit tunnis. Selle mehega koos, ei karda ma ette võtta mitte midagi. Nii tuligi meile läbi mäesuusaspordi rahvusvaheliste koordinaatorite, küllakutse Võidupüha tähistavasse Moskvasse.
Nii kuuma kartulit, ei ole ma peos veeretanud teab mis ajast. Minna või mitte? Küsida kelleltki nõu või mitte? Astuda igaks juhuks läbi Kaarli puiesteelt ja meldida oma plaan? Kellele – kui just sealt majast on tabatud pooled iseseisvusaja ülejooksikud?
Otsustasin olla turist, pidada vastu piinamistele kinnilangemisel ja läksin.
Georgi lindiga ehitud slaavi kaunitarid punastes stjuardessivormides, ei hoidnud end tagasi naeratamast ja soovimast head pidupäeva. Teise Maailmasõja lõpp on venelaste jaoks aasta tähtsündmus kohe kindlasti.
Tähtsündmuseks ei tee seda mitte niiväga sõjaväeparaad või muu maailma huvi seal vurava uue sõjatehnika vastu, vaid inimesed. Sajad tuhanded igas vanuses inimesed, sammumas mööda Tverskajat, kandes käes oma lähedase, kalli inimese pilti. Neil piltidel, tead küll, need natuke imelikkude nägudega vanaaegsetel fotodel olevad inimesed, olid ühtäkki sulandumiseni sarnaste näojoontega nende näos, kes pilte kandsid. Nägin eakaid ja päris pisikesi inimesi, viisnurgaga pilotkad peas ning mingi eriline tunne silmis.
Ma olen Eesti patrioot. Olen sügavale südameni ja tagasi nii sinimustvalge, kui veel saab olla.
Ma armastan Eestit, tegemata täna välja sellest, kes on siin ajutiselt riigitüüri juures või peab end muidu maavalla omanikuks. Seal aeglaselt sammuvas rahvasummas, keset Georgi lintide ja pilotkadega venelaste massi, ei tundnud ma end aga esmakordselt ebamugavalt. Vastupidi, see oli liigutav üksmeel, mille keskel tundus korraga mõttetu igasugune tõmblemine.
Kõik need sanktsioonid, mida me nagu pudenevate lehtedega vana kasevihta, külmas saunas, muu maailma naeruks, vastu perset peksame. Sest kõik teised Euroopa riigid ajavad Venemaaga nägu naerul asju rahulikult edasi. Usun, et seda nägi oma silmaga ka Kadrioru delegatsioon.
Ma olen alati uhke eestlane, sellele vaatamata, mis minu riigis toimub, sest inimesed, kellega ma kogu maailmas suhtlen, usaldavad mu selgitusi toimuvast.
Eesti rahvas saab ammu aru, et siit edasi samamodi minnes, muutub mitte aastate vaid minutitega absurdseks infantiilne veendumus, et kõik teised on valmis meie pärast sõtta tormama. Sealsamas, kus me ise lambanägudega töllidena, käed kohmetult rippus vaatama jääme.
Isekeskis, nagu koolikiusajad üksteise seljale kriidiga roppusi sodime ja kogu maailmale seletada püüame, et ühed tohivad ja teised ei tohi mõelda, tunda ning arvata.
See, mida Eesti õukonnameedia teeb täna EKRE-ga, ei riiva mind isiklikult eestlasena kusagilt servast. See kõik on ju lihtsalt mäng. Näitlik muretsemine, õigustamaks oma kohta soustipaja esireas, et kõht täis ja tunne turvaline oleks. Tegelikult on see algtaseme õpikunäide sellest, mida meist kordades suurema õukonna meedia, kogu maailmale maalida suudab. Kui vaid soovib. Vanasti olime kõik koos fašistid, nüüd püüab osa Eesti poliitilisest klikist, kellegile tõestada, et nemad ei ole, aga need teised eestlased on. Täpselt nagu neljakümnendate küüditamise aegadel. Kullakesed, saage ometi aru, et see, kes “appi tuleb” ei tõtta tampima konservatiive või liberaale, hetero- ega geimehi.
Klassiruumis, kus ei valitse enam mingit korda, jäetakse kõik peale tunde!
9.mai on Venemaal suur riiklik pidupäev. Euroopaski püütakse seda pidu pidada euroopa päevana ning see idee iseenesest ei ole vale. Tähistada venelastega hea läbisaamise nimel poliitiliselt korrektselt midagi, mida on raske otse nimetada. Võiduks Saksamaa üle.
Sinna koer maetud ongi!
Venelased räägivad vaimukaid juudi anekdoote mistahes seltskonnas täna ja hommegi, aga sakslased ei julge veel sada aastat seitliga tukka ega huulevuntse kasvatada.
See ongi võit, mida venelased tähistavad. Vabadust, teha nalja. Sõna on vaba…
HANNES VÕRNO 