VABADUS

Veerandsada aastat tagasi, mäletan end sisemas raevukalt kaitsmas moekunsti. Mind häiris põlguseni niinimetatud igameheõigus, ükskõik mis sitta moekunstiks nimetada. Teab kust välja ilmunud isetegevuslased, kes oma nappi loovust ja olematut tootmisoskust, paabulinnu tungiga kogu ilmale nina alla toppisid.
Olgem ausad, ka ERKI moeshow, mida olen isegi kaasa teinud, tõi ikkagi vaid üksikuid eredaid sähvatusi. Muu oli ja on tänagi nagu oktoobrilapse esimene omatehtud pannkook. Servast must ja keskelt vedel, aga see-eest ise tehtud.
Seevastu maailmamerena loksuvat manerismimassi ja pahupidi pööratud silmadega, teeseldud eemalolekut, jagus nii lavale, lava taha kui publiku sekka.
See kõik nii käibki ja see kõik on tore.
Küll püüdsin ma otsida ja välja mõelda, kuidas seda nimetada?
See polnud ei pret a porter ega haute couture, mitte kusagilt otsast.
Miks – küsid sa. Aga seepärast, et sellel polnud NIME. Ei tehtul ega tegijal.
Olid noored inimesed, kes valisid eneseväljenduseks selle tee. Miks seda siis nõndamoodi nimetada ei võinuks? Suvalist traadikera või pilpakäkerdist ei tõtta ju keegi arhitektuuriks nimetama.
Nii ma toona juurdlesin, sest mulle tundus väga mõistmatu, et keegi, kellest ma midagi ei tea, teeb midagi, mis mulle mitte midagi ei paku ning ootab siis selle eest tunnustust. Arusamatu tundus selline õhinast aetud suhtumine, kus justkui pühaduserüvetamine, oleks olnud pisimgi kõhklus, kriitika pojukesest rääkimata. Ütle sõna ja sa ründad Jumalat ennast.
Ausaltöelda, ei ole mulle mitte kunagi meeldinud olukorrad, kus elus vahel sattunud olen. Tunnistada kellegi “midagi teha” tahtmist ja soovida samal ajal kiiresti midagi muud. Kuhugi mujale, et ei peaks viisakusest või haletsusest, osavõtlikku vaimustust teesklema. Eredalt on meeles näiteks rõivaisse topitud põhurullidest päkapikud Piibe maantee servas, mis sundisid alati nagu oksendavalt neiult, pilku kõrvale pöörama.
Lihtsalt nii kole minu jaoks, oli see kellegi jaoks ilus.
Sellepärast mulle näiteks, meeldis Kreisiraadio, et see ajas just meid ennast sageli väga naerma. Kui üldse ei ajanud, tegime naljale abordi. Päris suur osa Kreisiraadio asjadest ei aja mind täna isegi muigama, aga seda soem on tunne ja mälestus, mis ühe või teise episoodiga hoopis kaadrist väljapool meeles. Kreisiraadio see osa, mis kõigile näha ja katsuda, on justkui tükk riiet, mis ilusast kangast välja lõigatud.
Miks see moeteema ja ERKI moeshow ja Kreisiraadio? Aga väga lihtsaks punaseks värvitud ja puust tehtud näiteks. Kui sul ei ole nime, on sul vabadus “luua” kõike ja sind ei vaevu keegi päriselt hindama. Sa võid teha mida iganes ning ei ole kellegi asi peale Sinu enese, millise hinnasildi sa sellele kinnitad. Kes sa olla tahad. Kelleks sa tahad, et sind peetakse ja kogu see muu.
Mäletame väga hästi aega, kui üheskoos suus keerleva sapiga, neelasime alla naljad mida saeti nagu voodrilauda, pikki kiudu. Naersime meeste ja naiste üle, kellel olid NMT “tellised”, mis kohvikus keset lauda seisid ja ühiskonnas sel ajahetkel ülikõnekat staatust näitasid.
Mäletame suurepäraselt, kuidas natuke kadedatena, aga siiski veendunult osatasime, et mis valu ja vaev see ometi on mis ühe telefonikõne nii oluliseks teeb, et see keset lõunasööki sisse sõidab.
Nagu saabastega tuppa marssiv soldat, kes su Langebrauni poolikut teetassi nagu sitta nuusutab ja sellegipoolest põhjani kuukab.
Need telefonidega tegelased olid naeruväärsed.
Nõnda nagu oli naeruväärne ka nende üle naerda punnitav ilkujatearmee.
Mäletad, kui tänavatele ilmusid esimesed neljarattaveolised maastikumasinad? Mäletad seda Kasari jõena voogavat põlastust ja arusaamatust, miks mingid mehed vajavad liikumiseks neid suure mootoriga bensiini kaanivaid jurakaid? Riistapikendajad – nagu me neid nimetasime, sest normaalsel inimesel ei ole jeepi vaja.
Sageli käisid need kaks asja koos ka veel.
Antenniga “tellis” ja suur džiip. Selge see, et need tegelased olid ära teeninud kogu rahva eheda eemalehoiu, sest kõik said aru ja ei saanud ka, kas need ühtäkki kusagilt ilmunud asjad, teevad nende omaniku teistest paremateks või halvemateks. Silmapaistvamateks kohe kindlasti. Mootorsaanid ja mootorpaadid ja skuutrid, teevad visalt nagu vibu pingule vedades, sedasama. On lihtsalt olemas ja ei tee enam märkama kellegi kõõrdi pilke, kes arvavad, et liiga kallite mänguasjade asemel võiks inimene omada pigem sõpru või lemmikloomi.
Lemmikloomadega edasi minnes: kas see ei ole mitte kuritegelik, kui me eelkäijate aastakümnetega või lausa aastasadadega loodut, kergekäeliselt “kaasajastame”? Oled ju nõus, et isegi koeratõud on meil kujunenud kindlalt trendi teemaks? Kuhu on nii äkki kadunud kollid, bernhardiinid, spanjelid ja puudlid? Ei kuhugi. Nad ei ole praegu inimeste meelest lihtsalt moes. Isegi kuldne retriiver ja tšautšau on täna juba veidi retrod “brändid”. Hundikoer on vabšee, nagu öeldakse.
Verejälje ajamiseks sajandiga aretatud laigulistest hagijatest on saanud tänaseks imelühikese ajaga, trendiveganite jalutusrihmaga staatusesümbolid.
Täpselt nagu vanasti ärimeeste NMT-d, redutavad nad kõrvad lontis moekate habemike moekohvikute laudade all.
Tõenäoliselt ei tunne nad enam koerapoisilikku rõõmu nuuskimisestki, vaid panevad lihtsalt teise hagija “postitusele” jalga tõstes ka oma laigi.
Ma saan aru, et täna on selleks naeruväärseks sümboliks ja rääkivaks “telliskiviks” restorani laual kaabu. Džiibiks, mis omaniku lõtva lingamit pikendab, aga igasugu käemärgid.
Nõndasamuti nagu trendikate koeratõugudega, on meil täna ka ühiskondlike peateemadega.
Nii on Reil Baltic täna justkui kolli ning kooseluseadus nagu bernhardiin, juba üksnes väikese rühma entusiastide nišš.
Seepärast paneb presidentki parlamenti külastades selga dressipluusi. Nagu jäljekoer, kel on suva, jahil haavatud metsloomast, sest ta sööb oma peremehega koos brokkolit. See ei ole pret a porter ega haute couture, mitte kumbki…See on seesama põhurullidest päkapikk Piibe tee ääres, mis mõne meelest on, aga minu meelest ei ole.
Ma ei suuda ega soovi seda tunnustada, sest see pole rahvakunst ega isegi hea taidlus mitte.
Ma ei saa aru, kelle paikapanevat seisukohta Eesti riik täna vajab, et ta end nagu vaksali lits, avalikult häbistades ja sitse-satse puruks rebides, perroonil lahti riietab? Oma hooratud kehal väsimuse- ja sünnimärkidele osutab ning selles sadade meeste süü vannub olevat. Mõni riik ja selle rahvas, paneb nagu ema lapsele, käe silmadele, et seda riivatust mitte näha. Teine irvitab ilaõllese suuga pröögates naerda ja ei tunne vähimatki kaastunnet, nähes üht nii mürkidest läbi imbunud organismi kriisates kannatamas.
Perroonil kontsakingades kakerdades ja möödujatele ahastusega võikustest vestes, jääb ta vaeseke viimaks üksi keset inimsõõri. Kellelgi on kahju, kellelgi mitte.
Kes meestest võtab kuue seljast ja paneb selle hingevalust vaevatud vappuvatele õlgadele sooja turvatunde loomiseks? Kes näitab pelgamata ja avalikult, et temagi on sellesama naisterahvaga aeledes, hedonistlikult rõõmutsenud?
Tunnistab ta oma pere ja sõprade ees kaasteelisena täpselt sama võrdseks hingeks?

Kõik mida sa oma maailmas näed, tuleb sinu arvamusest selle kohta
nii ütleb N.D Walsch oma JJ-s

Siit peaksime proovida üheskoos uuesti alustada! Alustada olnule sellesinase tagasivaatega, et see mida seni näinud oleme, on olnud meie subjektiivne arvamus sellest. Ei midagi muud.
Vähemasti proovimagi, mitte seisma enda jaoks ohutus kauguses, kus me oodates iial ei oska ette näha, millega me pihta saame. Lõhkeb mull ja me saame kõik selle sisuga vähem või rohkem kastetud.
Sinu tänane partner, on kõik tema eelmised partnerid sinu voodis. Koos kõigi sinu enda varasemate partneritega. Nii lihtsalt on! Kustutad sa tule ära või jätad põlema. Mitte midagi sellest ei muutu.
Kui riik on inimese partner, nagu ta ametniku suuläbi väidab end tahtvat olla, siis ka siin on oluline rääkida juba pruugitgud partneritest.
Hoiatus, et keegi võib kunagi tripperisse nakatuda, ei ole seega relevantne ning kvalifitseerub pigem ettekuulutajate halli hoomamatusesse.
Kui sul on soov pääseda Euroopa parlamenti kallis kaasmaalane, siis tunnistagi seda, nagu oma varasemaid partnereid ja ära uduta oma suutlikusest hoida ära mineviku suguhaigusi tulevikus.
Räägi asjast ja astu selle ringi keskele, kõigist heidetud hoora juurde ning anna talle oma kuub õlgadele.
Ütled nüüd, et oot oot, sõltub siiski igaühe vaatenurgast. Et sinu meelest on Eesti ikkagi ontlikult euroopalik daam, kogu väärikuses ja aus.
Aga mida sa siis tema heaks teha soovid ja suudad?
Miskipärast arvan, et ei midagi enamat kui aastaid tagasi restorani kõrvallaual kellegi ees “rääkivat telliskivi” nähes, endamisi muiates. Ütle mis kasu sa iseendale loodad saada, siis ma saan aru, mida sa teha ja luua oskad.
Räägi endast ja mul on hoopis lihtsam otsustada, kas ma valin sind või kedagi teist.

One thought on “VABADUS

  1.  Tere  Hannes  !   Mulle   väga  meeldib   Sinu    blogi    ja   ma   siiralt   usun,et   Sinust   saab   hea   kirjanik.  Kena     päeva !  Rita.

    Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.