SULLE, PRESIDENDI NÕUNIK

Ma pole mitmeid aastaid nii palju raamatuid lugenud, kui viimase paari jooksul. Olen olnud pikalt üks neist sadadest miljonitest, kes kirjutab rohkem kui loeb ja see, mis on selle tegevuse puuduseks, on tunnel mille teises otsas helendab kirjaoskamatus.
Inimene kes ei loe, ei ole ilmtingimata kehv kirjutaja, aga paradoksaalselt näitab ta üldjuhul pigem ikkagi näpuga, mitte ei kirjelda. Oskus või oskamatus mida iganes kirjeldada, on minu meelest eluliselt möödapääsmatu olnud sealtmaalt, kui maailm loodi. Kirjeldajad ja väljendajad, olgu jutuvestjate või lugude kirjutajatena, on mind alati köitnud.
Iga nädalaga selgemini, tajun lihtsalt seda, kui osavõtmatuks jätab mind näpuga näitajate pealiskaudne ja hetketähelepanu janunue maailm.
Pea kakskümmend aastat tagasi, noorte meeste heategevuslikku ümarlauaorganisatsiooni kuuludes, viibisin ma Islandil. Pean selle loo siinkohal ära rääkima.
Kallis kaasamõtleja, see on tõepoolest üksnes väike mälestus, aga kaaalukalt unustamatu lugu minu jaoks.

Vastuvõtjad organiseerisid meile, paarkümnele mehele maailma eri otstest, ühe üllatuse. Üllatuse, mida on hõlbus teha inimestele, kellel jooseptootsiliklult ainult pool rehkendusest ehk kodutööst tehtud. Ma olin Islandile minnes veidi nipet näpet siit sealt uurinud, aga otse öeldes lasin asjadel kulgeda omasoodu. See Islandi visiit oli tegelikult töine ning fookus oli seal hoopis muul.
Ühel õhtul, mille kutsele märgitud riietuseks oli klubipintsak, sõitsime kamba noorte meestega ühe Reykjavikis asuva tagasihoidliku maja juurde. Ei olnud sel ei tara ega väravat. Oli tore avar vaade ja hästi lihtne ühekorruseline majake. Meile tuli õuetrepile vastu hallipäine lugemisprillidega härrasmees.
Koduselt hubases kaardiganis. Triiksärgi avatud kaeluseavast paistva siidise salliga.
“Astuge edasi”, ütles ta ning teatas, et presidendil läheb veidi aega.

Meid oli kutsutud Islandi vabariigi presidendi juurde koju. Me seltskond koosnes paarikümnest noorest mehest, vanuses 18-40. Igaüks ise ilmanurgast ning kõik kelle jaoks Ólafur Ragnar Grímsson, tuttav mees ei olnud. “See vanamees on ta erasekretär” arvas üks poolakas ning üks sakslane ja teine prantslane kinnitasid kõhklusepojata täpselt sedasama.
Hubases vastuvõtutoas, olid akende ees ilusad kardinad ja põrandal mõnus pehme vaip. Seina ääres tume Steinway ning nurgas suures keraamilises potis, lopsakate lehtedega Monstera. Meile, noortele ümarlauarüütlitele, polnud vaja peale käia, et võtta vastu pokaal tervitusjoogiga, mida seesama härrasmees kandikuga ringi kõndides pakkus. Keegi viskas isegi nalja, et teeme kiirelt põhjani, jõuab enne presidendi tulekut veel ühe võtta.
Hea kokteil oli.
Võtsimegi igaüks teise veel.
Keegi ei vaadanud kella, ega tundnud end ebamugavalt, et kohtumiste kavva märgitud vastuvõtt Islandi Vabariigi presidendi juures, lõbusalt lobisedes ja kokteile kaanides üks mõnus ootamine oli.
Vahepeal käis vanahärra ringi suupistekandikuga, millest tikuleibu näpsates aina lõbusmaks muutuv seltskond, häbenemata rõõmu tundis. Küproselt pärit vend istus juba klaveri taha ning “Can’t take my eyes of you…” rahvusvahelise seksteti mitmehäälses esituses, murdis viimsegi vaoshoituse.
“Mina ei tea, kus ta täna jääb” ütles meiega koos kokteili mekkinud erasekretär lõbusas tujus ning õhutas meid tuundma end julgelt ja koduselt. Laulis isegi koos meiega meie laule naerdes kaasa.
“Võite terves majas ringi vaadata kui on soovi”.
Ütlesin vaikselt oma rootslasest vennale, et lähme teeme presidendi kabinetis pilti. Meiega liitus veel näputäis noormehi. Kõik käisid kordamööda ja poseerisid ilusa tumeda tammepuust laua taga.
Tuli minu kord.
Istusin pehmele nahkpõhjaga presidenditoolile ja kohendasin Round Table Estonia presidendi ametiketti oma klubipintsakul. Nii nagu seda olid teinud kõik eelnevalt fotografeeritud. Igaühel oma uhke ametikett, kõlisevad teenetemärgid ja muu sillerdav faleristika, kaasa naeratamas.
Sel sekundil tundsin ma korraga midagi väga enneolematut. Sestpeale mõistsin ma niisuguse sõna nagu sõprus, tegelikku ja sügavat tähendust. Tundsin end väga uhkelt ja väljavalituna. Parimana kõigist teistest, võiks öelda selle tunde kohta. Tahtsin kogu hingest hüüda – mina olen eestlane!
Islandi Vabariigi presidendi kodune töökabinet, oli hubane ja väike. Selle seintel rippus palju fotosid. Neil fotodel poseerisid paljud selle maailma vägevad. Kuningad ja kuningannad. Presidendid ja riigipead.
Island oli ja on tänagi lahke võõrustaja, kui üliriikide isandad sõltumatul pinnal tipp-kohtuda soovivad.
Grímssoni kirjutuslaual oli sinine, valge-punase ristiga laualipp ning garnituur. Nahast dokumendimapp ja tagasihoidlik sulepea. Lauanurkadel, vasakul ja paremal, seisid raamides ja vaatasid laua taga istujat kaks paraadfotot. Ühel Rootsi kuningas Carl XVI Gustav ning kuninganna Silvia, teisel Eesti president Lennart Meri ning proua Helle Meri. Ilusad ja väärikad inimesed.
Ma ei kirjuta seda kõike siin seepärast, et keegi saatis mulle lingi ühele videole. Videole, mis paneb mõtlema. Sellele, et on kuidagimoodi andeks antav, kui seltskond alla neljakümneaastasi lõbusaid mehi, ootamatu üllatusvisiidi ajal Ólafur Ragnar Grímssonit tema erasekretäriks või majahoidjaks peab.
Mõtlen seda videot, kus Eesti president Taani kuningannale reipalt käe pistab ja selle siis kohmetult kõhupeale rusikasse rulli tagasi keerab…
Millal sa teed seda enese au ja väärikust ära tundes ning ometi kord mõistes. Mõistes, et asi pole “delfi oraaklitest etiketitundjate ja muidu kõiketeadjatega”, kes lihtsalt inertsist ja kõigi kallal mölisevad, vaid sinu küündimatuses ennast kehtestada, lugupeetud nõunik?
Presidendile on väiksed vimkad ja pisikesed veadki lubatud, kui ta ise või tema nõunikud teavad, kuidas üht-teist hiljem “ära siluda”, aga inimestel on piinlik!
Minu elu muutnud raamatus, ütleb Jumal (tsiteerin N.D Walschi raamatut JJ) “On ainult üks püha lubadus – see on tõe rääkimine ja tões elamine. Kõik teised lubadused on vabaduse kaotused, mis ei saa eales olla pühad. Sest vabadus on see, kes sa oled. Kaotades vabaduse, kaotad iseenda. See pole sakrament vaid pühaduseteoutus”.
Seepärast küsingi, otsimata Kadrioru kodulehelt Sinu nime – millal sa kirjutad avalduse ja lahkud ametist, mis eeldab, et Eesti kodanikel ei oleks piinlik?
Kui sina ei julge öelda riigipeale näkku tõtt ja nikutad niisama peaga, peaasi et su amet säiliks, oled sa meie riigi ja rahva arg reetur.
Ses samas, minu lemmikraamatus on sinu jaoks ülisobilik sõnum.
(Tsiteerin taas N.D Walschi raamatut JJ)
“Pole mingit vajadust muretseda, mida sa “tagasi saad”. Tuleb üksnes hoolt kanda selle eest, mida sa “annad”. Elus tuleb pakkuda kõrgeimat kvaliteti, mitte oodata seda teistelt”. Arenenud ühiskonnas ei paluta inimest kunagi teha midagi sellist, milles ta on üles näidanud võimetust.

Seal, Islandi presidendi hubases kodus, ei käitunud keegi nii, nagu peaks käituma presidendi ametlikul vastuvõtul. “Teda” nagu Godot’d oodates, võeti rõõmsalt napsi, pugiti profitroole ja rokiti nii et klaver kägises, kuni oligi aeg lahkuda.
Saime alles tagasi hotelli jalutades naerda pugistavatelt Islandi vendadelt teada, et see erasekretäriks peetud härra, oligi Islandi Vabariigi rahva poolt armastatud president Ólafur Ragnar Grímsson.
Ta ei mänginud presidenti. Ta ei mänginud üldse kedagi teist, sest ta on inimene. Ka Eesti president on inimene! Tema nõunikud peavad olema aga midagi enamat! Professionaalid ei tule parteide broileri-inkubaatorist, neid kasvatatakse vabapidamisel ja väetatakse sõnnikuga nimega kogemused. Silmaring, eeldused ja ind peavad olema enesestmõistetavad.
Rõõmsat suve ja ärme nüüd heitu sellest väikesest vahejuhtumist, vaid teretame üksteist ja anname ka terekätt. Lihtne Eesti inimene ei pea põdema, et teine lihtne Eesti inimene etiketi, dressikoodi ja muud vead ära teeb ning meid kõiki seeläbi harib ja õpetab.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.