OFFICIAL

Ma olen seda küsinud nii paljude inimeste käest, et saan seda viimaks veidi analüüsinuna väga põgusalt mõtiskleda. Nimelt küsimust sellest, milline on kellegi meelest parim ajajärk, periood või valitsemisaeg Eestis.
Parim, olgu siis selgelt ja konkreetselt mõelduna eestlastele, siinse põlisrahvana?
Minu isal, oli viis venda-õde. Neljakümnendate keeruliste aegade lapsed. Kodukandi kirikuraamatus, on kirjas üksnes üks. Kõige vanem õde, kes sündis aasta enne punaste okupatsiooni. Kolmekümne üheksandal kirjutati vast ilmaletulnu veel kirikuraamatusse. Neljakümnendast alates enam mitte. Sünnid surmad said kirja külanõukogus ja kirikuraamatud jäid ootama.
Kui sündis minu ema, käis tema poolesaja versta taga elanud vanaema titte vaatamas. Tagasiteel koju, jäi ta Sonda vaksali juures Tallinn-Narva rongi alla ja hukkus silmapilkselt. Sain tema hauakoha teada alles kuuskümmend aastat hiljem. Kirikuraamatutest ei leidnud inimest, kes suri, samuti peale neljakümnendat. Sõda sinna otsa.
Võiks oma armsatest, enne meid elanud ja olnutest palju lugusid jutustada. Meist igaühel on neid palju. Kui tihkame neid teistega jagada, saame öelda, et peame neid lugusid jutustamisväärseteks.
Peame neist lugudest.
Meil on lugupidamine.
See ei ole üldse minu mõte.
Olen sel lugupiamise teemal kuulnud ükskord raadios mõtisklemas Marju Lauristini ja mulle tema seesinane suhtumine meeldis. Ei ole nimelt oluline ega ka mitte aus, kui kasutame kirjavahetuses ja mujal, liiga kergekäeliselt sõna “lugupidamisega”.
Tõepoolest, mis lugu mul ikka pidada on, kui otsin õiglust tšinovniku ülejala soorituse rehabiliteerimiseks ning kirjutan talle pika kirja ebaõiglase asjaajamise kulust.
Tema lihtsalt arvab, et asjad käivad nii ja tal jääb igas asendis õigust ülegi. Mis ma siis tõesti ütlen talle oma kirja lõpus – lugupidamisega, Hannes? Ei!
Kord sain inkassofirmalt teatise, et pean tasumata parkimistrahvi nõude neile maksma. Mõistagi koos inkassoteenuse kulude katmisega.
Vaidlesin loomulikult vastu, sest asfaldist viirastusena välja kasvanud parkimisametnik, kelle käest oleks soovinud küsida, mis tsoonis ma olen, oli nii peidus, et teda poleks IP kaameraga ka leida suutnud.
Ühesõnaga ilmus see nii, nagu nad oma “Sigatüüka salakoolis” kursustel selgeks õpivad, eiteakust. Nägi, et olin parkinud kesklinna tsoonis südalinna tariifiga ja tegi trahvi ning haihtus.
Loll mina, arvasin, et kui igaks juhuks ja segaduse vältimiseks toekama tariifiga tsooni määran, peaks olema asi rohkem kui korras. Sittagi! Tsoon on vale, maksa ikka trahvi. Nii ma siis kirjutasingi maksekorralduse selgitusse “minge v…u s….pead”.
Muuseas, kojamehe vahelt seda “seakõrva” leides, vihastasin nii sügavalt, et unustasin selle südalinna parkimise üldse maha võtta ning see tiksus kuni telefoni meeldetuletuseni terve ööpäeva otsa. Saaga saldo niisiis, oli südalinna tsoonis pooletunnise parkimise eest tegelikult kulunud paarkümmend eurot. Karistusametniku määratud trahvisumma, mõnikümmend eurot ning sinna otsa inkasso küsitud patakas.
Sõbrad, kellele neist, selle rüüstava jäleahnuse asjaosalistest, peaksin ma kirjutama järelpärimise- või selgituskirja lõppu – lugupidamisega?
Ahjaa, inkasso tuli parkimiskorraldajale appi, sest see võttis “vittusatmise” peale solvuda ning kiunatas, et maksekorralduse “selgitus” on vale. Sigtuna sarvilise kiivriga pankurid, said siit veel oma osa edasi-tagasi elektrooniliselt liikunud raha teenustasudena. Miskipärast läksid need mõlemad minu kontolt maha.
See on lugu minu ajast.
Kümnendist, kui Eesti oli olnud mõnda aega vaba ja käibeletulnud uus raha tegi söösthüpetega rikastest veel rikkamad ja vaestest veel vaesemad.
Nagu daamide seltskonnas kärtsuga lastud peer, kõlab mu kõrvadele senimaani mõnede eluperemeeste mulin sellest, kuidas iseseisvuse saabudes, olime kõik võrdsel stardijoonel.
Mul oli krooni tulles mobiiltelefon, sest töötasin ülikooliõpingute kõrvalt, noore vabariigi majandusministeeriumis. Kui saaks tolleaegsed kõned eristada, siis ikka ei suudaks leida seda, kus oleks pakutud mõnd autobaasi, sadamat, kolhoosi või vabrikut “äravedamise hinnaga” omale võtta.
Seega ma ei ole olnud teiega samal stardijoonel, komsomolid, kes te Volgadest Volvodesse ümber istusite ning nahkpintsakud Ivo Nikkolo ülikonna vastu vahetasite. Teilegi, vaatamata, et teil on Eesti riigis jätkuvalt teistest rohkem raha, ei paindu mu käsi kirjutama “lugupidamisega” sest mul ei ole teiega ühtegi lugu, millest ma peaksin. Olgu, mõned tänaseni ülihead lood sellest ajast tõesti on. Rock Hotelli, Ruja, Apelsini ja Fixi levisalvest, aga need pole need.
Kuidas kirjeldada tänaseid tundeid? Ons tulnud uusi asjalisi, kellega oleks paslik öelda lugupidamisega? Äkki ootavad seda kõik need, kelle sotsiaalmeedia kanalite proofiilide juures on põlvist nõksu ootav laiend “official”. Torruveetud huultega täiesti tundmatud ja mittemidagiütlevad inimesed, kellest ma ei tea ühtegi lugu. Aga tuleb välja, et nad peavad möödapääsmatuks lihtsurelike lihasmälus figureerimist. Seda “metsikult hõivatud” superstaaride elu. Ma ei pildista niisama oma labajalgu ega riputa seda ilmarahva vaadata, vaid see on see tüütu, kuid pealesunnitud vastutulelikkus, teha pööblile rõõmu. Jalutada oma klaaspalee laiast trepist alla matside sekka ja vabandada oma selline nõrkusehetk kerge viitega manageri pealekäimisele. See on ajastu nägu. Kümnendi snobism, kui soovite, mis niikuinii peatselt järgmisele narrusele koha loovutab. Praegu on lihtsalt see aeg ja see on imeline.
Tsiteerin oma lemmikautorit:
Aeg on tegelikult vaatepunkt mida peame enesestmõistetavaks ja kasutame seda vahendina, mille abil saame paremini tundma õppida ja uurida kogemusi, käsitlemata neid eraldatuna omaette osadeks. Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on Kõik, mis ON (N.D.Walsch)
Tunnistan, et mind lõbustab teadmine mõnede inimeste “põhimõttekindlusest” keelduda esinemisest Tallinna Televisioonis. Justnimelt lõbustab, sest ses põhimõttekindluses on seesama imestama panev trots, mida kunagi hämmeldunult kogesin oma armastatud vanaema puhul. Tema keeldus ka minemast kuhu tahes, välja arvatud möödapääsmatus olukorras, kui pidi minema Tallinna või Tartusse arsti juurde. Ühtegi muud põhjust, kodust kaugemale minekuks, tal ei olnud ega tulnud kuni elupäevade lõpuni. Ükski paik maailmas, ei jäänud sellest vaesemaks, et seal ei käinud minu kallis vanaema. Arvan aga, et vanamea jäi küll, sest ei näinud paljusid imelisi paiku, milliseid me maakera tulvil on. Minemised ja tulemised niisiis, on selgesti ajastuomased ning on trööstiv, et inimeste põhimõttekindlus kestab. Mul on ka üks kiiks, seda põhimõtteks nimetada, oleks nõme. Ma nimelt ei ole mitte iialgi maitsnud suhkruvatti ega Aleksandri kooki. Kusagilt endalegi teadmata põhjusest või kohast, avastasin, et ma pole seda iial tahtnud. Nad kumbki ei näe ju välja sellised, et peaks pea õõvastusega kõrvale pöörama, pigem vastupidi, aga näe lihtsalt olen oma viiskümmend aastat nii ära elanud, et neid kahte pole puutunud. Seda, et ma neid kumbagi kunagigi maapõhja oleks mananud, pole juhtunud. Mida ma ikka mölisen, kui pole proovinudki?
Seega ei ole ma kunagi ei isiklikult ega osaliselt, võtnud solvuda kellegi keeldumist, tulla stuudiosse ja rääkida kaamerate ees juttu. Seesama minu lemmikautor on kirjutanud imetabaselt täpselt:
Olgu see hea või halb, kuid televisioon on tänapäeva inimese lõkketuli. Ärge süüdistage teabevahendit. Võite seda ühel päeval ise kasutada erineva sõnumi edastamiaseks. (N.D.Walsch)
Üksnes kollektiivne teadvus, on see mis valmistab ette pinnase ühe või teise poliitilise jõu kasvuks. Savisaar, tema poliitpropaganda ja Tallinna linnatelevisioon on täna samapalju üks kui Avo Viiol on tagastanud “kulkale” pappi. Veel jõust: EKRE-gi tabas üksnes õige hetke, mitte ei loonud seda.
Kõik, mis praegu Eestis toimub, saab ükskord otsa. Muutub millekski muuks, nagu möödunud sajandi tabudest on saanud normid ja vastupidi. Kõik me sees ja me ümber muutub pidevalt. Hämmingut peaks tekitama üksnes see, et me ei vaevugi otsustama, luua üksnes head. Me ei saa igale inimesele teha head, aga me saame elada vabalt nii, et me ei tee kellelegi halba on keegi mõelda armastav inimene öelnud. Väga hästi öeldud, kas pole?
Ausaltöelda olen ma täiesti väsinud ja tüdinenud sellestki. Pean silmas seda moeks saanud hea-olemist. Küsi inimeselt, kus on kõige parem kukeseene või mustikamets ja sa saad kuulda kohe mingit häma. Küsi aga – kuidas olla õnnelik ja tarku tuleb robinal nagu katkisest tatrakotist. Kes tsiteerib kedagi, kes tsiteerib kedagi, kes tsiteerib kedagi või mõeldakse ise välja mingi jaatus. Vaadates, kui palju kõikvõimalikke vabastavaid tantsuõhtuid lõppeval suvel on korraldatud ja veel korraldatakse, tahaks otsida raamatukogust üles vana hea Krõlovi ja tema sipelga ning rohutirtsu loo. Mind need tantsurännakud ei vabasta, sest need teevad mind kohmetuks. Ma ei saa aru, miks ma pean pärast kolmekümne aastast vaheaega, minema tagasi Tartu Kunstikooli või ERKI peole? Olen end noore ja kartmatuna neil boheemlaste bakhanaalidel juba nii vabaks tantsinud, et valus istuda. Elu ei keerle vastupäeva ega eilses. Sestap andestage kallid, et ma ei taha end vabaks- ega tantratantsida. Teie aga tantsige! Sest see on lahe ja muudab aja liikumise suuna taas õigeks. Aeg nimelt ei eksisteerigi üldse. On vaid põlvkonnad, kes kulgevad horirontaalis või vertikaalis.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.