AUGUSTI VABARIIK

Täna, 20.augustil 2019 elan ma oma majas. Mul ei ole pangalaenu. Seetõttu olen ma vaba mees ning saan südamerahuga otsustada, mis on minule sobiv või mittesobiv. Muidugimõista vajan ma elamiseks sissetulekut, ent mul ei ole hommikul ärgates ahastust, minna tööle ega õhtul tuska tulla koju. Ma olen õnnelik küpses eas mees. Mine tea, võibolla olen ma kümne aasta pärast hoopis teises majas. Võibolla hoopis teises riigis. Igal juhul teises kohas võrreldes tänasega. Nõndasamuti, nagu ma veerandsada aastat tagasi olin hoopis teises kohas. Teadmata, kus ma võiksin olla täna, viiekümneaastasena. Kus võiks olla selleks hetkeks Eesti ja kogu maailm tervikuna. Kus või õigemini kes, võiksid olla minu sõbrad ning kes vaenlased. Täpselt nii – sest ühes olin ma kindel juba kutsikana. Nii sitta meest ei saa minust kunagi, et mul iial vaenlasi pole.
Mulle on väga meeldinud üks Rooma imperaatori mõte, mis kõlab nii: Kui kohtad täielikku üksmeelt, otsi reeturit või despooti. Seepärast saan ma sügava tänulikkusega iga päev kogeda, kui vabstav on arvestada lihtsa asjaoluga, et inimste arvamused, hoiakud või suhtumised, ei saa olla identsed või ülejäänutega ühised. Mu lemmikautor Neale Donald Walsch ütleb:
Tagasilanguse pidamine edasiliikumiseks on primitiivse ühiskonna tunnus.
Mäletan, mille eest mu vanemaid kooli on kutsutud. Mul on meeles, vestlused direktori kabinetis ning näpuvibutused, mis teemadel kõnelemist järgmine kord ei tule, vaid järgneb kohe koolist väljaviskamine. Nii näiteks seletas ajalooõpetaja põhikooli ajalootunnis, mis on imperialism, järgmiselt: Imperialism on see, kui kõrgemalt arenenud riik, madalama arengutasemega riigi anastab. Sõnasõnalt nii ta ütles. Kuna ma mäletasin väga hästi vanavanemate jutupudemetest, et Eesti Vabariigi okupeerinud kommunistid olid ehtsad metsalised, küsisin ma õpetajalt – aga kuidas nimetatakse seda, kui arengumaa lihtsalt massiga kõrgemalt arenenud ühiskonnast üle sõidab? Ma tahtsin lihtsalt teada, kas selle kohta on Nõukogude ajalooõpetajatel metoodiline punkt olemas. Vist polnud, sest edasi küsitleti mind direktori kabinetis. Ei, ma ei olnud mingi vabadusvõitleja. Ma ei olnud ka komsomol. Mul oli kogu sellest pasast ükskõik. Mind köitis täiskasvanuks saamise hüvede pakett ning selle boonused. Mulle meeldis see, mis toimus Venemaa rokiklubides ja see et paljud inimesed suitsetasid tänaval juba importsigarette, mis põledes sitahaisu ei levitanud.
Mis putši puudutab, siis tagantjärgi aus olles, oli suurim hirm see, et monstrum nimega Nõukogude Liit piiratakse veel kõrgema okastraataiaga ning pruunides krimplenkuubedes koledad mehed laiavad veel ülbemalt edasi kui seni.
Nõukogude Eesti Ülemnõukogus Toompeal, istus igasugu rahvast. Punaarmee ohvitseridest ning umkeelsetest kommunistidest, läänemeelsete vabaduse- ja isiklike hüvede ihkajateni. Põhimõtteliselt ei ole ju mitte midagi muutunud. Kui ma ise, kahetuhande kolmandal aastal riigikokku valituks sain, kinkisid sõbrad mulle ajalooüriku. Teise Riigikogu koosseisu raamatu. Midagi ei ole muutunud. On tänaseni tuntud ja teada riigimehi nii ühest kui teisest maailmavaate otsast aga ka terve trobikond selliseid lõustu, kus tühjades akendes küll tuluke hõõgub, aga tegelikult kedagi kodus ei ole. Seega on Toompeal läbi aegade olnud üks osa neid, kes sinna justkui isegi uksest sisse ei peaks pääsema. Nii ühtede kui teiste meelest.
Mäletan, et mingite valimiste ajal, olin parasjagu ära Saksamaal. Kuuldes võõrsil, et Keskerakond on taas laia rehaga kogu saagi kokku riisunud, podisesin midagi omaette. Mille peale küsis mu sakslasest sõber, mis lahti? Seletasin siis, et mind inimesena haavab ja on solvav, et mingi partei, ükskõik missugune neist, suudab nii piinlikult lolli pläusti suust välja ajades, nii suure hulga idioote ära moosida. Mu sõbra vastus üllatas mind. Ta ütles, et IGA rahva seas on alati kolmandik lollpäid. Ole õnnelik, et maailmas on proportsionaalselt kordades vähem eestlastest idioote kui näiteks sakslasi, venelasi, ameeriklsi või hiinlasi. Tal on omamoodi õigus, sest tegelikult ei ole ju võimalik iial saavutada seda, et kaks ülejäänud kolmandikku, ühiselt ja üksmeelselt kolmanda parketikõlbmatuses kokku lepivad.
Vaadates tänast Eesti ühiskonda, ei ole lootus üldse kadunud. Kõik ei saagi kõikidele meeldida, armsad ja kallid olla. Eestlane on juba oma loomult ainult surnute suur sõber. Ainult surnust rääkides suudab estlane hea näida, sest kusagil on mingi sisemine aimdus, et ükskord tuleb taaskohtumine niikuinii. Mina sellesse taaskohtumisse ei usu, nagu ei usu ka surma mis kõik lõpetab. Eesti ei kao niisamuti. Eesti jääb igavesti ja alati ning teda ei pea enda omaks pidades kaitsma. Kaitsma peab ainult iseennast! Kaitsma peab oma enese südametunnistust ja au. Selle eest kedagi taga kiusata või tampida, tõrjuda või tõugata, suudab üksnes palgaline pugeja. Puudel, kellest parema palga eest saab eelmisele peremehele esimesena noa selga virutaja.
Seepärast, palun ma siiralt ja südamest. Ärge tulge mind kaitsma tagurlaste ega eesrindlaste eest. Ärge sundige mind valima kahe värvi vahel. Ärge jagage maast leitud arvamusi oma kuulekuse tõestuseks nii, et sellega teisiti arvajaid ärritada õnnestuks. Mina ei pea Sind idioodiks. Ma saan aru, miks sa midagi teed. Ma mõistan sind. Ma ei oota sinult mitte midagi. Ole.

Pole midagi, mis mul peab olema. Pole midagi, mida ma pean olema. Välja arvatud see, mis ma just praegu olen.
See ei tähenda, et “omamine” ning “tegemine” oleksid me elust kõrvaldatud. See, mida sa ise koged omamise või tegemisena, lähtub sinu olemusest – mitte ei vii sind selleni.
Kui lähtud õnnest, teed teatavaid asju sellepärast, et oled õnnelik. Vastupidi vanale paradigmale, mille kohaselt tegid asju sellepärast, et lootsid, et see teeb sind õnnelikuks.
Viis päralejõudmieks on seal olla. Ole lihtsalt seal, kuhu otsustad jõuda. Nii lihtne see ongi. Sa ei pea midagi tegema. Tahad olla õnnelik? Ole! Tahad olla tark? Ole! Tahad olla armastus? Ole! See on see, kes sa oled igal juhul – Jumala armastatu.

Mulle väga meeldib see lemmikautori katkend raamatust “Jutuajamised Jumalaga”.

Kingin selle tänase tähtpäeva puhul igale hingele. Olge kõik hoitud ja kaitske iseennast, nii on Eestiga kõik kõige paremas korras. See riik ei ole püksiperse, mida igaüks arvab õige olevat omal moel paigata, lõigates enne ilusa augu.
Lase Eestil olla.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.