CARPE DIEM

See oli aastal 1989. Oli palav suvi. Minu hing oli ribadeks rebitud ja haige, sest esimene suurem armastus oli ahastamapanevalt otsa saanud. Arvan, et see oli peatükk mu elus, kui olin väga haavatav ja ülikergelt “lenduv”. Tavaliselt öeldakse selle meeleseisundi kohta “lühikese süütenööriga” kuid mul ei olnud sedagi. Oli kohe tong ja selle taga püssirohi. Raputusest piisas pauguks.
Kõigi tunnete ja emotsioonidega oli siis nii. Ka headega. Armusin silmapilguga ja olin hetkega valmis mistahes saatuse pakutud sündmuseks.
Seda ma oodata ei osanud.
Niisiis oli aasta 1989 ning mina ERKI esmakursuslane suvisel maalipraktikal Lõuna-Eestis. Meid, noori tarbekunstierialade tudengeid oli paarikümne ringis. Elasime Helme Kutsekooli ühiselamus ning sealkandis ja ümbruses me oma maalikastidega, õlad kandamist längus, ringi kolasime ja motiive otsisime. Selles Helme Kutsekoolis oli pool sajandit varem õppinud minu isa. Tahtmata teha kellelegi ülekohut, tundus mulle aga kõhkluseta, et nii ühiselamu, koolimaja kui eriti söökla, on sealtsamast ajaväravast läbiastumine.
Koduaedades punetasid maasikad, sõstrad ja arooniad. Pehmest mullaüsast kõrgusid lopsakad porgandipealsed ning keppidele keerduvad suhkruherned. Mu lemmiklõhn lapsepõlvest on olnud varakevadel kartulikuhjade põhu põletamise lõhn. Teine niisama mõnus lõhn on esimese värske kartuli pesakonnal, kui see soojast suvemullast varsipidi välja tõmmata ning mullast puhtaks koputada. Võid ette kujutada, kui raske oli selles aastaajas olla kaugel teises Eesti otsas ning üksnes unistada heast ja värskest koduaia gurmeest. Meid võõrustava kutsekooli poolenisti suvepuhkusel viibiva sööklapersonali pingutused seda igatahes ei korvanud. Otse öeldes ja kinnitades, et ma ei pirtsuta ega peenutse toiduga mitte kunagi, oli see toit tõesti väga kehv. Kui hommikuks on kuivatatud ploomidega, pruun, klimpidega kissell. Kaks viilu vana vormileiba. Kild fooliumisse pakitud saksa margariini ja viil nitritiga roosaks värvitud sojavorsti, jääb kõht juba hommikul tühjaks. Lootes lõunasöögiks midagigi apetiitsemat, oli aga pettumus taas suur. Rotisabadena valkjate idudega, keldrikakandi kujulistest vanadest kahtulitohludest, veega venivaks keedetud kleepuv puder ja toasoe hapukooresoust ning magustoiduks seesama kroonukissell… Muidugimõista otsustasid mitmed, et pole mõtetki nende söögiaegdega arvestada ning lasime end toidult maha kirjutada. Leidsime, et inimlikum on lasta see sööklatädide seltskond lihtsalt oma kodudes suvepuhkust veeta, kui vastu tahtmist ja vanadest jääkidest, mingit rokka kokku vaaritada.
Läksime hea kamraadiga kõndima, plaaniga paluda mõnd pererahvast, müüa meile natuke värskeid kartuleid, porgandeid, herneid ja muud. Arusaadavalt poleks olnud mingi kunst neid öösel lihtsalt pätsama minna, aga kasvanud ise peres, kus aeda haritakse, tundus selline marödöörlus jäle. Nii me marssisime, Helmest Tõrva ning otsisime häid inimesi. Ühes aias oligi perenaine parasjagu peenarde vahel. Kirju pearätt kuklal lipsu seotud, moonimustriga nööpidega kittel seljas ja kalossid jalas. Seisis ämber värskete kartulitega ühes ja mullakonks ning suur punt maast tõmmatud värskeid purgandeid teises. Meie viisakalt rõõmsale terele, tuli vastu mingi vaevukuuldav pomin, aga seegi ei heidutanud meid, vaid küsisime lootusrikka entusiasmiga, kas võiksime osta kuus kartulit ja mõned porgandid, et omale süüa teha. Imestusest tühjade silmadega, nagu ahne töllner, alahuul rippus, suutis ta peale väikest enesekogumist, vastata: “mul ei ole midagi”
Läksime lihtsalt edasi ja mu lätlasest sõber küsis – kas eestlased ongi sellised…?
Meenus mulle see ammune lugu, sest viimastel nädalatel olen ma tahes tahtmata olnud sunnitud silmama mitmete kaaskodanike arvamusavaldusi sotsiaalmeedias. Ma pean silmas neid, mis kirjutatud või karjatatud minu või mu saate toimetaja hallataval saate FB lehel. Mõnda aega juba, ei vihasta mind miski, mis vanasti raevu ajas või närvi mustaks tegi. Muigega, nagu meest, kes üritab teist jalaga efektselt lüüa ent kukub ise perseli, vaatan ma pigem mujale.
Kust see tuleb ja miks inimesed seda teevad, aiman ma küll, ent ei näe põhjust suhestuda. Need iseend rahvuslastena sotsiaalmeedias identifitseerida püüdjad, kes ennast nagu ketikoerad ise vihale ajavad, et igavust peletada, põlvnevad selgelt sest samast sugupuust, kust see ihne Tõrva eit.
“Rahvuslased”, kelle väljundiks on maasse taotud ERAMAA sildid, ent kes jäävad nagu öösorrid otsa vaatama, kui küsida – kus su maa algab ja lõpeb?
Kui sügavale maapõuevaradele su peremeheõigus ulatub? Kui kõrgel taevas, kehtib sinu maaomaniku õigus? Ma küsin – kui paks või õhuke on sinu maa, mida sa sildistades enda omaks pead?
Kuigi su kondidki ükskord mujale mulda sängitatakse, mitte su oma maale, sest tulevad järgmised, nagu sina oled tulnud kellegi järel.
Ma ei keeruta. Ütlen otse – su isamaaline veendumus muutus kaheldavaks ja käitumine häirivaks, kui sa rahvuslipp käes, teist inimest jalaga lõid. Niisamuti, nagu su vastane kes laseb käest võimaluse, kaaperdada Vabariigi aastapäeva kaunis tõrvikurongkäik, lihtsalt naeruvääristavad end, õigemini oma “ideed”.
Kui ma teen televisioonis produtsendina saadet, mida ma ise ka juhin, siis otsustan mina, keda ma saatesse kutsun. Mida ma oma saatekülalisega räägin ning kuidas parasjagu arutuse all olevaid päevateemasid käsitlen või käsitlemata jätan. Punkt!
Kui sa jalgpalli vaadates niisamuti oma tukslevaid tunge talitseda ei suuda, siis oskad ehk selle näite pealt endale selgitada – mis sind tegelikult häirib? See, et sa ise ei raatsinud omale paremasse sektorisse piletid osta? See, et su tagumik väsib kõval pingil ära? See, et mängus midagi ei toimu või suisa see, et sa mõttejõul selle kulgu kuidagi muuta ei suuda? See, et vastane võib olla tugevam, niikuinii.
Ma näen sind tänagi siin ja seal. Ikka ja jälle ilmud sa nagu viirastus, rätt pähe ja põll ette seotud. Suurte moonidega kulunud kittel seljas ja kalossid jalas. Käed mullased ja kartuliämber rippu peos ning ütled et sul ei ole midagi anda, kuigi oled sellele aia ümber löönud ja igaks juhuks kurja koera võtnud.
Sa otsid nagu uss õuna sees, teed südamesse, aga ei märka, et sinust jääb maha peenike pruun triip. Ma ei soovi seda õuna, mida õunauss kiidab ja ma ei söö seda seent, mida seeneuss peab paradiisiviljaks. Täpselt niisama tõrges olen ma kogu selle liberaalse ila suhtes, millega teine valik on väljastpoolt vahatatud.
Seepärast teen ma oma asja ning ütlen, et tee sa enda oma. Carpe Diem

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.