DOSEERIMINE

Oleks see minu teha, tasakaalustaksin televisiooni selliseks, et laialivalguv ja samas väga pretensioonikas soust nimega “kogu pere saade” ei domineeriks. Ma ei pea silmas seda, et tasakaaluks Reet Linna suurepärasele ja professionaalsele “Prillitoosi” saatele, astuks kõrvale haarav ja nabast kõrgemal asuvaid organeid puudutav noortesaade “Üledoos”.
Pigem seda, et oleks see “miski” mida nagu lemmikloomale kibedat ussirohtu andes, vorsti sisse peitu pannakse ja pahaaimamatult “sisse söödetakse”.
Selle mõtteni viis mind täna hommikul muusika, mida kuulasin. Kuulan muusikat, on eesti keeles korrektne, mitte kuulan raadiot.
Raadiot kuulasin viimati niikaua aega tagasi, kui pikalt kestab emaelevandi tiinus. Ühesõnaga, “tagasi lammaste juurde”.
Kuulasin oma üht lemmikut kahest suurimast, Ennio Morricone’t.
Nii Morricone, kui ülejäänud keda piiritult armastan, on loonud taevalikku filmimuusikat. Igasugu filmidele, mida vaatavad igasugused inimesed.
See ongi see kibe usirohi, mida lemmikule vorsti sisse peidetuna sisse söödetakse. Kui Quentin Tarantino kõrvale jätta, sest tema oma piiritu isikupära ja loojanatuuriga, kuulub täiesti teise serva, paneb kinosõber väga harva või üldse mitte tähelegi, et tema meeled veetakse kelguna sabas või lükatakse käruna ees just helidega.
Olete te vaadanud filme nii, et seal on kuulmispuudega inimeste subtiitrid? Olete siis kindlasti märganud, et seal on sulgudes kirjas helikirjeldus.
Mis kasu on sellest inimesel, kes on sündinud ilma kuulmiseta?
Mida ütleb talle ühe või teise hääle nimetamine, kui ta ei ole kuulnud seda heli iial varem oma elus, nagu koputust uksele või tänavalt kostvat sireeni?
Nii olete kindlasti mitmel korral kohtunud ka selle näitega hoolivusest, et kodulehe tegija on kusagile aknanurka mananud kirbusita suuruse fondiga “võimaluse”, kasutada vaegnägijatele loodud suuremat teksti.
Nii nagu koer ei tea midagi viineripoolikusse peidetud ussirohust, ei näe kehvasti nägija ju oletatavasti ka seda lukuauku, kust suuremad tähed tulevad. Niisamuti mõtleb kurdina sündinu endamisi, mida kuradit, kui loeb filmi vaadates subtiitritesse kirjutatud sulgudest, et filmis on koht kus (kostab veesolin).
Aina sagedamini tundub viimastel aegadel, et on käimas üks suuremat sorti ümberdoseerimine. Piltlikult öeldes puudutab see peaaegu kõike meie ümber.
Kes ei oleks märganud, millise moevoolude virrvarri on läbi teinud kasvõi me igapäevane leib. Paremini kui köögikunstnik Imre Kose, ei saagi seda kirjeldada. Kord nimelt imestas ta väga tabavalt, et kui minimaalseks saab minna leiva koostises traditsiooniline tainas, et see veel kogu seda seemnete, terade ja muu issanda ilmavigurite purdu, pätsikujuliselt koos suudks hoida. Oleme õppinud nimetama leivaks peaaegu kõike, mida millestki teistmoodi ja ebatraditsiooniliselt teha saab. Peaasi, et oleks muust erinev, tekitaks imestust ning kehutaks mekkima või lausa tarbima.
Nii on ka kõige muuga ja miski minus tahab olla seda meelt, et see tuleneb just doserimisest, mis on kujunenud justkui ellujäämisvahendiks.
Ma ei soovi kedagi veenda selles, et mul on õigus. Mul on lihtsalt õigus niimoodi arvata, mõelda ja tunda.
Niimoodi see doseerimine käibki ja seal pole mitte midagi keerulist. Mäletan väga hästi, kui raske töö ja harjutamisega tuli lõpuks julgus esitada küsimus ilma sissejuhatava selgituseta, et ma tahaksin küsida. Niisamuti nagu midagi soovides, öelda otse ja kohe palun, mitte “ma tahaksin paluda”.
Praegu, just neil päevil on käes rikkuse ja vara kogumise aeg. Pean silmas sissetegemist ja säilitamist. Keldritesse ja sahvritesse vekitud varude vaaritamist ning seda õndsaks tegevat tunnet, mida see tekitab.
Doseerimie aeg, kui kirglikult jagatakse või kiivalt varjatakse retsepte, mis ühe või teise hoidise taevalikuks teeb.
See pole üksnes moosiretsepti või käsitööõlle nišš. See puudutab kogu loodavat. Kogu loomingit. Olgu see me endi või kellegi teise oma. Olgu see meile nähtav, tuntav, tajutav või neelame nagu koer ussirohu, seda tähelegi panemata. Meile serveeritakse või õigemini doseeritakse tõenäoliselt kolm neljandikku kõigest millega elu jooksul kokku puutume, täpselt nii – märkamatult.
Kugistades alla ning jättes tegemata isegi nägu, et saime aru, mis parasjagu juhtus. Veelgi enam – tundes end targemana kõigist, keda oletame end tüssata tahtvat. See teeb meid kõiki eranditult, erilisteks ja kordumatuteks. Iseteadlikeks ja enesekindlateks. Mõtlemata kordki, et mis keelab meid uskumast, et me ei ole eri hinged.
Hinged, kellest osa on läinud, osa tegutsevad ning osa on kusagil ootel. Hinged, kellest mõni on kutsutud tegema hea- ja teised pahategusid. Hinged, kellest osadel on privileeg sündida “kuldlusikas suus” ning valitseda veel aastasadu peale maise teekonna lõppu ja teised, kelle osaks on habras kogemus käia me hulgast läbi ja lahkuda isegi enne, kui nabanöör mis ühendab emaga, läbi lõigatud saab.
Mis segab Sinul mu armas, uskumast, et me ei ole erinevad hinged vaid üks? Mis minus või kelleski teises, on Sinu arvates see, mis veenab, et Sa pead end täiesti erinevaks? Mis on see, mis ei luba Sul nõustuda tõsiasjaga, et võime olla vabalt kõik mis eksisteerib ja üks – ELU.
Loomise protsessis on meie osaks praegusel ajahetkel olla see nähtamatu pisku universumis, mis omakorda on vaid molekul Jumala kehas. Skeptikudki on Ta doseerinud ning kuradikummardajad. Neegri- ja pedenaljad on ka Tema loodud, niisamuti nagu valikud neid rääkida või rääkimata jätta. Ta on loonud huumori!
Tead miks? Sest nõnda nagu inimese elus muutub tema muusikamaitse ning tulevad aina uued ja uued lemmiklood, mis olgu öeldud on taaskord tulenev doseerimisest. Tema lemmikmuusika on alati sama – see on inimese naer. Sest see on ainus, mis tuleb südamest, või mitte. Naeru ei saa doseerida, ta tuleb, ta on ja ta läheb. Nagu elusolend. Seepärast ongi naer Jumalik. Mõni saab seda priiskavalt, teisele ei ei saa osaks piiskagi. Vaid see teebki meist igaühest erilise ning väljavalitud pole need, kes heaoluga silma paistavad, vaid need, kes südamest naerda saavad! Iseenda üle südamest naerda on suurim tänu ELU eest, mis pole mingi oskus. Enda üle südamest naerda, nii, et pisarad silmis, on suurim tänu elu eest üldse ehk tegelik vabadus. Võta see vabadus ja doseeri kõikidele, sest Sina oledki kõik ja kõik ülejäänud on Sina.
Armastan

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.