ISA

“Kõik jääb”, ütlesid Sa silmadega ringi vaadates. “Kõik jääb”, mõtlesid Sa minekuks valmistudes. Sinu kätega oli see kõik loodud. Sinu kokku kantud ja riiulitele seatud. Pisemad asjad karpides ja kastides. Pisitillukesed purkides ja topsikutes. Mitte midagi ei raatsinud ega lubanud Sa ära visata, sest kõike võis Sul vaja minna ja nii nagu aeg näidanud oli – läks ka!
Kui Sa siis läksid, jäi kõik nii nagu ütlesid. Kõik tardunult omale kohale, justkui tajudes, et Sa ei tule enam. Selles “kõik jääb” tundes oli ühekorraga ülim nukrus. Alistumine ning suur lootus samaaegselt.
Lootus, mis on kõikidel, kes minemas. Lootus, et miski, mis on olemas ja mida on hoitud, on kellelegi niisama tähtis ja vajalik. Isade asjad – millega lapsed saavad kõike jätkata ja lootust täis, et kõik jääb. Kõik jääb nagu on ja miski ei kao ega muutu.
Kirjutan seda varahommikusel tunnil oma katusekambris ja kusagil tiirleb nagu papilio ümber lambi teadmine, et Pariisis põleb praegu Notre Dame. “Kõik jääb”, ütlesid Sa mitu korda, enne kui läksid. Jäid Sinu tööriistad ja kõikvõimalikud igast materjalist asjad, mida ära ei saanud visata.
Notre Dame põleb ära ja kõik jääb.
Jõuab see aeg, kui sinagi meheks saad, ütlen sulle isana.
Sõber, kellega hiljuti hüvasti jätsime, just nii teadis. Poisist saab mees, kui ta oma isa kirstu taga kõnnib. Kui mu isaks olnud hing oma kurnatud ja armetuks muutunud keha jättis ning läks, oli see nii nagu kõigil kord olema saab. Võngetest ja lainetest, mida tajud oma kehaks peetava ümber, käib elu pulsseerimine läbi sinu. Ta justkui peseb sind korralikult läbi. Kuuma ja külmaga vaheldumisi ning selliselt, kus su mugavustunne ja puhtus saabuvad alles täielikult alistudes. Vastu punnides, kinni hoida püüdes ja mõistusega kontrollides või manipuleerides, jutustad sa endale kinnisilmi fantaasiatest, millised küündivad täpselt niipaljuks, kui julgelt sa lahti lasta ja vabaks saades tunda võid.
Püüad sa liigutada sel hetkel oma sõrme või varvast, haarab hell hallus sinust uuesti ning petlik rahu, et oled olemas, tõestab pigem sinu puudumist tegelikult elavate hingede ilmas. Hetkedel, kui sinu mõistus arvab, et sa elad, oled sa hingena kehas kinni, elutu ja tühi. Alati, sest ühtepidi liikudes on kõik orgaaniliselt omal kohal ning katkematu. Ühtepidi liikumine on spiraalipidi liikumine, mida me enesele luisates, rahustava mantrana pobiseme. Kujutledes, et kusagil taevas on taaskohtumine.
Me ei kohtu tegelikult enam kunagi uuesti. Me läheme siit me hingele kõige sobivamal ja kehale ning vaimule kõige ebasobivamal momendil ja võibolla viisilgi.
Me ei pea ka meile kalliks olnud inimeste kehasid mulda sängitades või kremeerides, tundma valu ega kurbust, sest see mis meid seda tundma paneb on kõigest häbi, mida oleme hakanud nimetama leinaks.
Moel, kuidas me õpime haletsema nimetute ristide alla, pappkirstudes ja sitsikaltsu keeratuna maetud heidikuid, väljendame me tegelikult oma osavõtlikku pääsemislootust sellest, ette antud karikast. See karikas on meile igaühele täidetud ja ootamas ning kui ükskord sellest neelame, alles mõistame tegelikult Elu.
See hetk, kui metronoomina toksivast ja rahulikust pulsist saab üksik kirgas sähvatus, mis annab korraga uue valguse ei ole elavana kardetud äraminek.
See on hoopis kohalejõudmine ja täiesti uuele teele asumine ühekorraga.
Pole enam vertikaalset ega horisontaalset ja üksnes lähem ning kaugem, tunduvad ainsana kategooriad mis kuidagigi moodi seletatavalt eksisteerivad.
Meie silmade mälu kestab lihtsalt kõige kauem. Silmal ainsa organina ei ole fantoomvalu selle otseses tähenduses. Inimene, sellisena nagu ta loodud on, valutab keha eksistentsi lõpuni, kõiki oma kaotatud jäsemeid. Proteesidest saavad olenevalt nende täiuslikkusest me ellu tagasi toojad, sest primitiivsetena me usume, et me elame kui saame liigutada.
Me silmad mäletavad aga kuni mikrodetailideni seda, mis on viimane ning kõige esimest, täiesti uut pilti samuti.
Amputeeritud jäseme kohale jääb ainult kujutletav valu, kuna vaimkeha ei vaja füüsilisi mälestusi.
Silm suudab aga mäletada nii nägijaks saamist kui pimedaks jäämist ja seepärast on ta südame kõrval ainus, mis Elu karikaga seotud.
Mittemiski ei keela meil hakata iga silmapilk uuesti elama, ehk teisisõnu loobuda kannatamisest. Me vaim püüab sellega tegeleda ning sageli on nad me hingega nagu äsja abiellunud, kes kõige uue ees ühtäkki ja korraga, loodavad kogu inimkonna seni tehtud vigu vältida ja kokkuleppeid sõlmida.
Kui ma maalin, tunnen ma kuidas need kolm nagu armastavad vennad, üksteist austades ja ikka iseendaks jäädes, toimetavad. Mu vaim naudib ülikeerulisi võrrandeid, mida lahendada ning maalikunstis nagu matemaatikaski, kas on imelihtne ja loogiline lahendus, või jääb ülesanne lahendamata.
Hing samal ajal, rändab läbi kogu loomisprotsessi ning paikade, mis tekivad pelgast pinrtslitõmbest või värvilaigust lõuendil ja sellega ilmuvast kohast kusagil Universumis, kus ei vaim ega keha veel iial käinud pole.
Kõik kohad nimelt, kus hing käib, on päriselt olemas. Need on loomisel ja meie õnn on see loomine ilusa punktiga kus tahes ja kuidas vaid, lõpetada.
Neid kohti leida ei takista teda mitte miski, peale me vaimu, kes vaidleb kehale toetudes ning raiub, et pole seal käinud, seega ei saa seal olnud olla.
Keha on tööriist.
Tööriist, mida peaksime hoidma nagu hoolas pillimees oma instrumenti, sest see talle “leiva lauale” toob. Leiva all, seal laual, peame me muidugi tegelikult silmas hoopis kõike seda, mis me keha ja vaimu koosolemise mõnusaks teeb. Me kuulame oma vaimu ja keha ära ning kui leiame, et diivan millel istume on pehme, ütleme – mu hing on rahul. Me kannatame kiriku kõva puupinki oma kannikate all ning ütleme, et vaim saab püsti tõustes Jumalaga paremini kontakti ja hing on jälle rahul, et saime vahepeal liigutada. Lõputu leppimine ja rahulolu isegi sellega, et me arvame oskavat mõista, kirjeldada ja managerida oma kannatusi. Hing ei ole iial rahul ega katki, nukker ega joovastuses. Hing ON.
Just praegu, seda Notre Dame’i põlemise päeval alustatud ja pooleli jäänud kirja iseendale kirjutades, käis ukse taga kuller, kes tõi tähitud kirja, kus öeldakse, et:
Aastatel 2019 ja 2020 toimub üle-eestiline aadressiandmete korrastamine, et registrites oleksid tõesed ja ajakohased andmed, mis vastaksid kehtivatele õigusaktidele.
5ndast oktoobrist, hakkab kehtima uus aadress.
Oleksin nagu uude kohta kolinud.
Kohale jõudnud ja siis rõõmustades endale öelnud – kõik jääb. Kõik jääb.
Olen väga õnnelik, sest uus aadress on palju ilusam kui senine kõige ilusam aadress, mida teadsin. Keha jaoks ei muutunud midagi, vaimule sai õnnelikukstegev uudis kosutuseks ja hing ütleb muiates, jeerum küll millega sa tegeled. Reedel 13ndal septembril enne väga suuri ja tähtsaid muutusi mu elus.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.