ROAD END

Mul on tõeliselt kahju, et andeka tandemi Ojasoo – Semper ja nende loovtrupi haarav, andekas ja kirglik teatriprojekt NO, vaikselt ja susisedes, nagu kõik Savisaare vastu algatatud kohtuprotsessid, ära vajus.
Minule NO-teater väga meeldis ning oleksin tahtnud kogu selle projekti triumfina näha ükeskord ka NO1 lõppakordi.
Sellest ajendatuna, ütlen täna iseendale – “tubli”.
Kunagi, ajal kui arvati, et moodsatest blogijatest saavad võimsad sõnumineerijad, hakkasin lihtsalt ka.
Otsustasin tookord, et kirjutan sada lugu ning nimetasin alanud teekonna “ROAD”.
Need sada vestet on siin nüüd valendavatena laiali, nagu pimedas pliiti kütva linnamehe, tulehakatuseks toksitud peergudest laiali lennanud laastukesed. Muidugi nad põlevad, kui kokku pühkida ja koldesse visata. Ka tuuletõmbus võib need laiali pillutada ning pliidiesise puhtaks puhuda.
Nad elavad juba oma elu ja minu jaoks on nad nagu rongid, millele tühjade taskutega nukker silmapaar, reisile igatsedes järele vaatab. Igas vagunis midagi. Ainus mis ühendab, on aus ja varjamata emotsioon. Vihast hingepõhja kõige õrnema emailini. Minu enda mõtted.
Ma tänan sind, et oled leidnud aja ja tahtmise siit midagi otsida. Nagu tubli korilane, kes peale vihma kindlasti vaatama läheb, kas seeni on. Muidugi on mind rõõmustanud paljude lugude aukartust äratav lugejatehulk ning paljude aus tunnustus. Muidugi on mind põlastama panevalt häirinud mitmete lollpeade õhinapõhised ja meelevaldsed nopped ning nende kontekstiväline ajuvaba interpreteering. Mis sest enam.
Jätan pikendamata või õigemini uuendamata oma krediitkaardi andmed, millega katkeb minu kontolt arveldamine ja tõenäoliselt peatselt ka selle blogi eksistents.
Ma ei kopeeri ega salvesta oma blogipostitusi kuhugi säilitamiseks ega kauges tulevikuks tundmatutele hingedele lugemiseks.
Mu koduraamatukogu riiulid on raamatuid maast laeni täis ning mulle allesjäänud aastate jooksul, kui ma ka mitte midagi muud ei teeks, peale lugemise, ei jõuaks ma suuremat osa neist raamatutest ikkagi läbi lugeda. Kõik, kes neid kirjutanud, olgu elavad võik juba surnud, võivad mulle seda rahuliku südamega andestada, sest minagi andestan kõikidele, kes isegi ei tea, et ma armastan vahel kirjutada. See tunne lihtsalt meeldib mulle, kui liigun nagu mõtete eest kõrvale põigates, et mitte takerduda ja hakata imema seda pulgakommi, mille nimeks on pretensioon.
Tänu sellele sajale loole, mis siia kirja olen pannud, olen õppinud ühe uue ja väga huvitava oskuse. Oskuse, öelda mõtetele mida ma ei vaja ega taha mõelda – aitäh, võite rahulikult persse minna.
Algul kujutasin mõtteid, mis mind häirida tahtsid, inimestena kes ise, kelle teod või hoiakud mind häirisid. Iga vähegi nõme ja mittevajalik mõte, sai minult konkreetselt kellegi näo, hääle ja muu. Nõnda oli mul lõpuks saavutatud selline treenitus, et ma ei nimetanud neid enam isegi mu oma mõteteks, vaid neist saidki minu jaoks persoonid, keda ukselt käeviipega minema saatsin.
Mul polnud tarvis tunda ebakindlust, tõrjutust, mittevajalikkust, puudust ega muid tundeid, sest nende asemel ilmusid mulle nagu avatarid, konkreetsed inimesed. Õppisin keelama neid virtuoosse elegantsi ja aina paremini õnnestunud enesekindlusega, endale liginemast. Piisas vaid teatud nägude ilmuda tahtmisest, kui teadsin, et vist tuleb mingi sitt mõte kimbutama ja õppisin suutma naid juba käigult mitte märkama.
Nii omandasin ühe väga olulise taipamise.
Õppisin tegema vahet vihal ja vaenul.
Taipasin, et viha on positiivne ja edasiviiv tung, mis näeb lõpptulemusena hetkeolukorra paremaks muutmist.
Vaen aga vastupidi, kiuslikku soovi, mängiskledes ja sõbralikkust teeseldes viimaks valu, kannatusi ja häda luua.
Ma suudan täna kergusega ja kiiresti, tunda ära kas on tegu viha või vaenuga. Olen andestanud kogu viha, mida olen saanud tunda. Andestanud olen ka kogu vaenu, aga ma ei unusta seda vaenu, sest minus pole enam kohta, kust pääseks tagasi sinna madalale, et seal vaenulikega lahinguid lüüa.
Ma ei pea end kaitsma selle eest, mis jääb minust alatiseks madalamale, sest vaimu avatus on parem kui kitsarinnaline vagadus, nagu on öelnud N.D.Walsch.
Jagan sinuga nüüd seda, mis on mind selleni tänaseks viinud.
* Keegi teist ei usu täielikult enne, kui ta soovib oma vennale seda mida endalegi.
* See kes sööb, kui tema naabril ei ole süüa, ei usu Jumalasse.
* Jumal ei vaata sinu välimust ja ilusat riietust, vaid sinu südant ja sinu tegusid.
* Jumal ei halasta sellele, kes ei halasta teistele inimestele.
* Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku.
* Oma usus on usklike seas ideaalsemad need, kes on parima moraaliga. Ja parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu.
* Halastavaim (st.Jumal) halastab halastajatele. Halastage neile, kes maa peal, ja Jumal halastab ka teile.
* Ka oma vennale naeratamine on heategu.
* See kes usub Jumalasse ja viimsesse päeva (kohtupäeva) peab tegema head oma naabrile.
* Makske töölisele tema palk enne, kui tema higi kuivab.

Mind valdab vägi ja tahe luua ning ühtäkki olen ma jõudnud teadmisele, et seni olen ma seda ise piiranud ja takistanud.
Vandudes alla tähelepanu- ja tunnustusejanule.
Ei ole teist teed ja võimlust oma tõelise teeotsa äratundmiseks, kui lõpetada ringipiidlemine ning kihk teadmise järele, et seda teisedki märganud on.
Nõnda siis, niisamuti nagu kunagi seda sadat lugu riita laduma hakates, alustan ma täna teekonda, kus jätan oma järgmised sada lugu jagamata.
Kingin need vaid silmast silma, vajajale, kuulajale, vaatajale.
Olen sinu oma, seepärast hoia mind, nagu omaenese lugu, sest ma tahan seda sulle kord rääkida.
Ma ei kao kuhugi, kui otsida tahad ja ma leina sindki ise üles.

ROAD END
17.september 2019

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.