NO VEMBER

“Vember” on moodsa keele seletavates sõnastikes miski, mille kirjeldamiseks saab öelda: adrenaliinipauk, närvikõdi, neurootiline ülesköetus ja palju muud. “No” on teadagi mis ja kasutatakse teadagi kus.
Seega sobib nii pealkirjaks kui praegusesse aega perfektselt. Ei mingit võnget, mis võiks tavapärast rütmi häirida või pidevkulgu kujundama kippuda. Eesti keeles on selle sündroomi kirjeldamiseks imetäpne sõna olemas – tasapaks.
Teate küll seda prödi, mida mahlategemise masinast kompostihunnikusse viite või prügikasti viskate. See miski, mis oli kord porgand, õun, varsseller, peet, pirn või keegi teine ja on nüüd kuiv värviline pudru.
Miks see mulle nii väga tänast maailma meenutab?
Maailma, kus kehtib justkui mingi kokkuleppeline ja üldhumanistlik reegel – no vember.
Ei midagi seikluslikku ega revolutsioonilist.
Ei mingit vastuhakku, mässumeelsust ega avangardi.

Neale Donald Walsch kirjutab: “Kui üks kaotab, kaotavad kõik. Seepärast ei ole kõrgelt arenenud ühiskonnas sporti ega mänge, lastel ega täiskasvanutel, kus pannakse pähe erakordne môtteviis, et kellegi “võit”, samal ajal kui teine “kaotab” on meelelahutus”.

Nii võttes, oleme taeva abiga ju peatselt kohal!?
Kõrgelt arenenud ühiskonnas, kus suudame inimest juba maast madalast kaitsta võimaliku ebasoosingusse, häbisse, kiusatu või tõrjutu staatusse sattumise eest. Meie kõik, mitte inimene ise, sest isegi vetsupotis voolab vesi ainult ühtpidi.
Me lepime kokku, et koolikiusamine on paha ja see, kes sellest aru ei saa, ongi koolikiusaja. Mida siis teha indiviidiga, kes kiusab tervet kooli? Väga lihtne vastus oleks – kiusame vastu! Terve kooliga! Siis ei tundu kiusamisena see, mida meie teeme vaid see, mida teeb tema teistmoodi kui meie. Olgu see mis iganes.

Mediteerin juba mitu aastat iga jumala päev.
Kaks korda ööpäevas. Kõige valgemal päeva ning kõige pimedamal öö ajal.
Toon neilt rännakutelt iga kord kaasa imelisi taipamise meeneid. Selgeid vastuseid kahevahel olekutele mingis küsimuses ning silmaga nähtamatuid kuid väga selgeid tunnetusi erinevatest inimestest ja nähtustest. Inimeste põhiolemusest ja tegelikest eesmärkidest. Päritolust ja sihtkohast kaugel eemal eesootavas.
Vaevata suudan neist, kellest ja millest soovin, lahti lasta ja kõik kogemuslikud tundmused vabastada. Ma ei saa iial mitte kedagi muuta ja see mulle mediteerimise juures meeletult meeldibki.
See vabastab mind kohustustest ning kasu toovast armastusest ja vihast. Aga ka vajadusest tänulikult vabandada või takka kiites alanduda. Mediteerimine vabastab mind karjaga koos poolte valimise kiirteest ning ülekohtule üksipäini vastu astumise umbteedest. Ta viib mind vertikaalselt üles ja alla, mitte kunagi horisontaalselt ehk siit sinna, olgu see tulevik või toimunu.
Meditatsioon ei ütle mulle kunagi, et just nüüd on hea aeg mediteerimine lõpetada. Sealt seisundist ei saa, nagu mulle on selgunud, edasi-tagasi ja sisse-välja siblida. See toimib seepärast, et puudub “no vember” – ettekujutus teadmisest, et mina suudan meditatsiooni juhendada ja end ise õigesse kohta komandeerida. Vajan justnimelt seda närvikõdi ja ühe otsa piletiga teelemineku seikluslikku valmisolekut. Mind siia teeotsa aidanud head inimesed, kelle kutsumus see on, liiguvad juba tasakesi tagasi teisele kaldale, et sealt järgmine ülesoovija ära tuua.
Nõnda teangi, et meditatsioon on soov-julgus olla ja käia omal soovil teisel pool. Ma ei soovi juba olnusse iial tagasi, nagu enne mind üle toodud pole kunagi tagasi läinud. Kui välja arvata edasi-tagasi pendeldajad, ka neid on, liigutakse siit alati ainult edasi. Igaüks omal jõul, kuni järgmise takistuseni, kust keegi hea sind jälle edasi viib.
On suur vahe, kas jõuda sinna, kus veel olnud pole ja küsida – “kas te ootasite mind” või teha seda, minnes tagasi sinna, kust tuldud.
“Tere tulemast tagasi” ei ole midagi mida igatseda ja soovida, sest selles pole tilkagi vembrit.
On üks tõde ja rõõmusõnum ning see on, et kõik on pidevas muutumises. Rahustagu või erutagu see nii neid, kelle meelest muutub kõik paremaks, kui ka neid, kelle meelest läheb kõik persse.
Mõeldes sellele, mida tähendab eluaeg, kui eksisteerib reegel, et inimene elab nii kaua kuni mäletatakse tema nime, ei ole me pretensioonikatel argumentidel õieti mingit tähtsust.
Näinud Indias ja mujalgi, ookeanilainetes loksuvat paksu prügimassi, taipasin, kuhu viib palvetava inimese tema veendumus, et tema ongi looduse valitseja, kui Jumal nii sättinud on. Seda ettekujutust toidab imal ühisteadvus, et peame pidevalt looma aina paremat uut maailma. Ent midagi nutikamat kui pakend, ei osanud me seda relevantsust looma asudes välja mõelda. Viigipuulehest virtuaalmaailmani.
Nõnda nagu nüüdki, iseenda loodu vastu võitlusse asudes.
Jumal on loonud KÕIK, et oleksime need kes me tegelikult oleme, seega me valitsemegi täpselt nagu oskame. Valetades alustuseks igaks juhuks isegi iseendale nagu enne himurat juhuseksi võhivõõraga. Peaasi, et ei oleks vember! No vember…

PS. Alustasin uut peatükki ja kirjutan siin edaspidigi oma mõtteid, mida luban tiražeerida, levitada, kommenteerida, arvustada ja mida iganes. “Tere tulemast tagasi”

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.