Lihtsaim viis, teha iseendale selgeks oma väärtus, on lubada enesele ausaid vastuseid. Näiteks küsides, nimeta kiiresti ja esimesena pähe tulev Betti Alveri luuletus. Minu jaoks on see “Tulipunane vihmavari” sinu jaoks võibolla mõni teine. Seega on mul hea teadmine ja tunne, et Betti Alver kirjutas mulle kord luuletuse. Ühe teise luuletuse kirjutas ta sulle. Kindlkasti kirjutas. Või kui mitte Betti Alver, siis äkki Karl Ristikivi või Gustav Suits. Mina nimelt usun, et see, mida ma lugenud olen, on minule kirjutatud. Usun, et see mis tõlgitud, on ka minule tõlgitud. Ma ei kujuta oma elu näiteks ette ilma Doris Kareva loominguta. Ta on kirjutanud mulle palju hingeliigutavaid luuletusi ning tõlkinud ühe kolmest olulisimast raamatust kogu minu elus.
Nii tean, et praegugi neid sõnu kirjutades, kirjutan ma sinule ning sa võid vabalt öelda, et ma olen sulle kirjutanud. Kui tunned neid ridu lugedes kergust ja sinu hingel on hea, siis teed sa pragu midagi, mis on sinu jaoks õige. Kui tunned, et sind midagigi häirib ja sul on raske või lausa vastik seda lugeda, ei ole see tähendab sinule mõeldud ja kirjutatud ning peaksid tegema midagi, mis annab sulle kerguse läbi mõista, et hoolid endast, kui lugemise katkestad. Sedasama võiksin praegu teha ka mina ise. Lihtsalt lõpetada sinule kirjutamine siinkohal ära ning kirjutada järgmisest sõnast alates, kellelegi teisele. Temal on kerge ja hea tunne lugeda, minul talle kirjutada.
MINU AAFRIKA
Tema, ema, jumalanna, kuninganna ja majesteet on võtnud mind viimaks peale paljusid aastaid ja läbitud katseid lõpuks oma teenistusse.
Olen siin nagu kodus ja samas tunnetan oma kodu ning rahvast ja selle vaimu väga käegakatsutavana. Mitte, et maakera oleks nii väike, vaid toimuv on minu jaoks omandanud tähenduse, mis on nii suur ja õilis. Aitäh!
Täna, Tansaanias Ngorongoro kraatris tuli ühtäkki kristallselge taipamine:
Jumala loomingus pole juhuseid ja Tema tegudel pole aega ega kohta, mida inimene aduda suudaks. Armastus on see, mida Jumala silme ees elades teeme ja seejuures eksistentsi upitamise unustame. Me oleme osa katkematus loomise protsessis ja suures ning pidevas muutumises. Arengust räägivad ja progressi ülistavad samuti Tema loodud. Need, kes karjatavad hirmule alluvat ja mugavuses vormuvat massi. Selle muutumisprotsessi atribuute. Ülistades midagi, millel pole rohkem kaalu kui kaaluta olekul.
Armastamise eest ei tasuta ühtedelt võttes ja teistele jagades.
Arm on otsatu. Mitte mõõdetav ja hinnatav.
Armastus väljendab end Pompeis väljakaevatud, tuhastunud kehade poosides, mitte maailmapäästmisest padrates ja Jumala ülesandeid endale krahmata püüdes.
Mina, uue riigi kuningas ja püha sõdalane, teen Tema tahtmist ka kerjates kui nii peab olema. See ongi austus – oma võimu ja suuruse siiras tunnetamine läbi Jumala, mitte hinnangute ning seest välja ja tagasi.
Laususin, et tulen tagasi ja kohtume veel, kui olin kraatri kohal.
Ma olen väsinud nende loodusparkide madalat muru näksivate antiloopide jõllitamisest läbi autoakna. Ma näen igal sammul peegelpildina omaenese naeruväärsust selles “safarimängus” kus riietus ja jalatsid ning kõik muu väline on NII oluline. Miks me jaapanis kimonoga ei käi? Miks me Kihnu minnes körti niuete ümber ei kuju? Miks me Mehhikos sombreerodega ei käi?
Ma olen päriselt juba ammu väsinud, olemast euroinfantiilne urbanist, keda veetakse 4×4 autoga ühe põõsa juurest teise juurde, kus ahhetades kogunevad kõik need ülejäänud. Kõik kallites safarikostüümides “Aafrika vallutajad”, kellest osa impressioneerib end varjukiga pikemaks “venitatud” hobifotokatega, aga enamus lihtsalt nutitelefonidega. Püüdes tabada hetke, mis juba hetke pärast on ununenud ja asendub uuega jne. Neid kilomeetrite kaugusele või tumedatesse puuvõra varjudesse peitunud elajaid pingsalt zoomides, on tulemuseks seesama kõlbelisus, milles end toimivana tunda tahtes, tegelikult tajume. Udune pilt, sellel oleva tundmatu uduse koguga, kusagil tundmatus kohas, mille eest ma olen raha maksnud. See puudutab sind või jätab külmaks ning pole kellegi asi peale iseenda. See ongi just täpselt see – Betti Alveri luuletusi teavad need, kellele Betti kirjutas. Marie Underi nime teavad ka kõik ja nikutavad niisama targalt ja kõiketeadjatena päid, nagu need kes meid tunnevad, kuigi meist midagi ei tea.
See on homo sapiens, kes teeb rappuva auto aknast uduse lõvipildi ja ei saa aru, et ta maksab hunniku pappi selle eest mida vabalt loomaaiaski näha saab. Kaadri eest ühe masina ekraani piirides. Jättes tegelikult pildilt välja olulisema – konteksti, kus see kaader ilmub, et siis igavikku kaduda. See on nagu pyzzle, mille iga pala on oluline siis, kui taipad, et oled ta kaotanud ning pilti jääb haigutama auk. Kui sa mamma Aafrika enda pildilt välja jätad, ei ole neid loomapiltidega tükikesi hiljem mitte kuhugi puzlesse panna. Neist saavad samasugused elektroonilise infomüra ookeanilainetes hulpivad kilekotid ja plastpudelid nagu eelnevad mustmiljon momenti kellegi teise nutiseadmest.
Inimene vajab justkui tõestust, et on teinud läbi midagi, mida teised pole enne teda näinud ega teinud ja see on tegelikult imetore. Samas on kurb, et arusaam tuhandet sõna asendavast ühest ainsast pildist, suretab niigi põduras seisundis suhtlemiskultuuri varsti sootuks.
*Pole pole on suahiilikeelne sõna, mida võiks Aafrikasse mineja teada.
HANNES VÕRNO 