SÕDA TULEB. AGA MILLAL?

On palju asju, mille kohta on tavaks öelda – see juhtub kindlasti, teada pole vaid see, millal täpselt. Nii saadetakse oma esimestele sõitudele mootorrattureid, lubades kindlasti kukkumist, aga jättes õhku aja. Millal kukud. Sama lugu on sõjaga, kui on rahuaeg. See, et sõda hakkab, on ilmselge. Pole lihtsalt täpset informatsiooni selle kohta, millal see tuleb. Sa ilmselt isegi ei hooma, kui palju raha kulutab Eesti sõjaks valmistumisele ning inimestele turvatunde mulje jätmisele samal ajal.
Maandusin päev tagasi Tallinna Lennujaamas. Nägin seal ooteruumis Ühendkuningriigi välivormides noori poisse. Seljakotid kõrval, istumas niisama ja näppimas oma nutitelefone või einestamas ümber kohvikulaua saia ja limonaadi. Mis selles nii imelikku? Ei midagi muud, kui see, et varem lennutati sõdureid sõjaväe transpordilennukitega või selleks eraldi hangitud tsiviillennukitega ning seda tehti tsiviillennujaamade kõigest eemal seisvate angaaride või väeosade kaudu, kus oli oma lennuväli. Olen ise oodanud pikki tunde lendu, ühes Euroopa rahvusvahelises lennujaamas, õigemini selle piiratud teenindusala remondiangaaris. Suures plekk-kuudis, kus polnud aknaid, ventilatsiooni ega õhku. Kus viiesaja mehe peale oli üks väikekontori kohvimasin, mis ei töötanud. Kaks kemmergut, kummaski kaks platsgaardi ja kaks täis situtud “kupeed”.
Kus suitsetada soovivad mehed ootasid mitmekümnekesi elavas järjekorras, mõneruutmeetrise kahhelkividega kaetud umbse putka ukse taga. Kus istekohti oli kordi vähem kui istuda tahtjaid, ent põrandale istuda sõdurid ka ei tohtinud.
Militaarsüsteemis on kõige väärtusetum inimene, kuigi sellele vastupidist katkematu joaga väidetakse. Riigikaitses, milline on tsiviilkontrolli, ehk maakeeli öeldes poliitikute järelvalve all, on jumalaks määrustik. Rägastik regulatsioone, mis reguleerivad kõike, et mitte miski ei saaks minna valesti.
Inimesed selles süsteemis, vähemalt kolmveerand neist, kardavad niiväga eksimist regulatsioonide ja määrustiku vastu, et meelsamini jätavad nad midagi tegemata, kui võtavad riski või veel hullem, vastu mingi otsuse.
Just sel põhjusel, oligi pisut pentsik näha Tallinna Lennujaama ootesaalis, välivormis liitlassõdureid. Varem saabuti ja mindi teele vanas lennujaama terminaalihoones, inimeste pilkude eest varjatult. Mis siis nüüd lahti?
Arvan miskipärast väga tõenäolise olevat, ülitüüpilise situatsiooni armees. Keegi kusagil “pani puusse” ning pikalt kestnud paanika, peataoleku ja metsiku segaduse viimaseks lahenduseks oli saata poisid puhkusele tavalise liinilennuga, maksumaksja raha eest ja kolm korda kallimalt.
Ohvitserina reservis, ei kirjuta ma seda mingi näägutamise või targutamisena. Mulle meeldib militaarsüsteem, ma austan inimesi selles, olgu nad siis millisel ametikohal iganes. Ma sain omale teenistuses terve hulga nii väga lähedasi sõpru kui eluaegseid verivaenlasi. See on täiesti tüüpiline ja iga süsteemi argipäev, kus karjääriredeli pulgad on kitsamad kui neil turnida tahtjate arv võimaldab.
Tahan vaid nentida, et sellesse süsteemi lõpuni uskudes ja julgeoleku teemal niinimetatud eksperte aukartusega kuulates, muutume me tasapisi poolunes okasroosikesteks.
Me usume, et see ei puutu otseselt meisse ning inimesed, kes selle kõige taga seisavad, on oma ülesannetes absoluutselt parimad võimalikest. Meile näidatakse kord aastas paraadil klanitud krusasid ja laost väja jagatud varustusega marssivaid mehi. Meile lastakse muusikali “Sound of the freedom” avalugu, ehk ilusa lennuilma korral, lendab üle linna mitu piksena mürisevat lennumasinat.
Me ei saa juba ammu öelda, et see on meie kaitsevägi. Me ütleme, et see on NATO. Eesti kaitsevägi ei ole mitte selle organisatsiooni liige, vaid meie olemegi NATO, on öelnud mitmed lugupeetud ja väärikad mehed. Me usume, et sõda ei tule, sest meid ei julge keegi rünnata, aga me ei tea tegelikult, mis sõda on. Sõda pole midagi enamat, kui manipulatsiooni vahend mingite tahtmiste saavutamiseks. Esimene tahtmine on kasu. Võim, karistamatus, üleolekutunne. Seeläbi saab sõjast mitte auasi, kus võidetakse või kaotatakse au, vaid vahend oma auahnete tahtmiste saavutamiseks. Otse öeldes – sitane ja kolossaalne äri. Pommitades linnu, käib juba enne esimesi plahvatusi küüniline arvutamine, kui palju raha saab liigutada hilisemas ülesehitustöös. Kui palju inimesi saab panna tasuta või kasina toiduportsu eest korporatsioonide koordineeritud orjatööle. Kui suuri suummasid saab paberil liigutada ilma rahakohvreid füüsiliselt transportimata ning jätta avalikkusele mulje hoomamatutest humanitaaroperatsioonidest.
Sõda tuleb. Pole veel teada üksnes seda, millal.
Oled sa kordki mõelnud, mida sulle on kogu aeg rahustuseks räägitud NATO lepingutest ja selle kuulsatest paragraafidest? Eks ole ju nii, et hommikul ärgates ja õhtul magama minnes, teame me, et kallaletung mistahes NATO riigile, käivitab selle ajaloo võimsaima sõjamasina vasturünnaku. Mõistagi ei räägita selle juures kogu selle masinavärgi ülesehitusest ning paratamatusest, milleks on inimfaktor. Inimfaktor täiesti eri kultuuriruumidesse, religiooni ja kõigesse muusse kuuluvate rahvaste puhul. Inimfaktor poliitikas, mida me arvame olevat ahne, loll ja ülbe Eestis, unustades, et inimlikud nõrkused on üldised ja kõikjal maailmas, riigist olenemata. Niisiis on kusagil midagi, mis hoiab ära sõja, arvame me lootusrikkalt ja elame innukalt kaasa, olles poolt või vastu, mingitele ettesöödetud eksitajatele. Teemadele ühiskonnas, mis annavad võimaluse “kaasa rääkida”, arvata, arutada, seisukohti võtta ja neid väljendada ja kui vaja teineteist lausa vihata.
Tead sa, et NATO koostöökokkuleppe saab tegelikult kokku võtta väga lihtsalt? Kui miski võiks tekitada nii suure kaose, et selle ärahoidmiseks on vaja koonduda ja asuda mitmekesi samale poole rindejoont, väga tugeva vastasega võitluseks, rakendub apokalüptiline stsenaarium, mille lahendus ongi apokalüpsis.
Kõik muu, pisemast piirikonfliktist millegi allatulistamise, uputamise või õhkulasmiseni, annab lihtsalt “tööd” ja toob sisse terevele meretäiele ametnikele. Reporteritest juristide ja juuksekarva lõhkilõikajateni.
Seega ei ole misiganes kallaletung Eestile isegi mitte kellegi stsenaarium, sest see ei too piisavalt sisse, nii nõmedalt kui see ka ei kõla.
Ohustab üksnes võimalik Venemaa soov testida kas NATO-l on Euroopas mune, kui USA järjest jõulisemalt oma võimu kodumandri poliitiliste majanduspingete ärahoidmiseks fokusseerib.
Venelased peenhäälestabvad “Poseidoni” kallal ja kui see kord valmis saab, on Eestil koht diplomaatilises ruumis kaugel laua tagumises otsas, kui üldse istet pakutakse.
Seega on ohuks mitte Venemaa sõjaline kallaletung, vaid uuskomsomolide säästudiplomaatia kombo, euroala finantsokupatsiooniga. See viib rahva uinakuseisundisse, kus mingigi huvi välispoliitika vastu hangub õukonnameedia labase meelelahutuse jahusoustis nagu kotlett vegani praetaldrikul.
Ausõna, mind hirmutab vene sõdurist kordades rohkem loll ja ülbe eestlane. Mina ise, kuna loon ise selle maailma, teda niisugusena nähes.
NATO riigid on kirjutanud alla lepingule, mis ütleb, et riiklik sisekord ja kodusõda on igaühe enda lahendada. Kodusõja mõiste nagu me teame, tuleb mängu kui riik on sunnitud korra tagamiseks laskma käiku sõjaväe. Nii formeeriti ka “Pronksiöö” ajal kaitseliidu üksustest kähku abipolitseinike üksused, et välistada võimalust, kus vastaspool saaks oma propagandas öelda, et sõjavägi on tänavatele toodud. Ajateenijad istusid in corpore väeosades, sest korra tagamiseks puudusid erivahendid kuid sellest hoopis hullem oli tegelik usalduse puudumine vene rahvusest poiste suhtes. Olgu öeldud, et tegelikkus näitas, kui tugev oli politsei vormikandjate ühtsus, rahvusele vaatamata ja see näitab kõige selgemini, et Eestis on nende kodud ja pered.
Täna, nutta julgevate meeste moeharjal kus spirituaalsus on muutunud prossecco´ks pea igas padjaklubis, kogub tuha all vaikselt hoogu tuli, mis varem või veidi hiljem niikuinii lahvatab. See on puhastav sõda meie endi sees, mille ühel pool rindejoont on segadus ja kaos, aga teisel pragmaatiline ja kuiv korrastatus. Seepärast olen otsustanud, et ei kavatse osta kokku patareisid, kuivaineid ega konserve. Ei kaeva endale tuumasõjaks turvaurgu, kuhu peitu pugeda. Ma ei soovi pärast suurt pauku sellesama seltskonnaga, kes ennast päästes maailma hävitab, koos edasi elada.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: