MEES VÄIKSE EMMIGA

Kujutle maastikku. Veelparem, alustame galeriist. Tead ju küll seda tunnet, mis kunstigaleriides põue poeb. Lõhnast, mis tuleb veidi tuttav kunagisest algkooli aegsest aulast. See parketi poonimispasta mõrkjas suim ning valgeksvõõbatud lagedate seinte matil nahal varje joonistavate damiilide otsas rippuvad pildid. Kirkad karjujad, oma värvide närvilisuses ja loojate kätteõpitud maneeride ning õnnestunult kujunenud juhuse tardunud teeskluses. Sa kuuled kuidas naiste pika säärega nahksaapad paksus sukas jala ümber kägisevad ning tajud neis sammudes seal vaikuses, justkui hääletut etteheidet kogu meessoole. Etteheidet, et mehed ei käi kunstisaalis. Vähemalt vabatahtlikult mitte. Kujutle nüüd üht pilti seal galeriis. Näitusekataloogis on kirjas “MEES VÄIKESE EMMIGA” ja ei silpigi muud. Laienduseks, selgituseks, määratluseks või niisama apertaiseriks.
Sa seisatad selle teose ees ja ütled endamisi “Kah võib” ning astud edasi. Seda pealkirja võib kanda mistahes pilt. Võib olla tõetruu kaksikportree mehest ja väikesest tüdrukust. Lihtsalt meesakt, päästmatult pisikese munniga kusagil kõhukoopas. Või üleüldse uhkes raamis peegel – vaata ennast ja tea, et sina oledki see väikese emmiga mees. Kunst, nagu maailm tervikuna, on täpselt selline nagu me teda vaadates isekeskis otsustame. Nii näiteks, oleme me juba sisuliselt ära otsustanud, et kunst on see, kui keegi oma teo niiviisi nimetab. Kui murutraktoriga haljasala hooldav sell oskaks päev-paar enne tööle asumist sotsiaalmeedias kellata, et tal on sel päeval, seal või seal muruplatsil plaanis performance, mille tulemusena sünnib ilus ja haljendav linnaruum, õpiks meiegi. Õpiks taiplikum olema ja märkama, kui kiuslik ja kide on kiitust jagama meie meel. Meel, mis saab olla justkui kas see või teine – hea meel ja paha meel. Meie ja teised, mina ja nemad jne. Muuseas, pole välistatud, et kui sellest kasvõi korrakski trend saab, vaimustume me õhinaga ka muruniitmisest. Sa ei hakka ju vaidlema täna väitega, et toimib see, mis on parasjagu moes.
Kümmekond aastat tagasi kirjutati eelmise sajandi poolte Eesti inimeste elulooraamatud suures osas valmis. Selle otsa tuli kokaraamatute tsükkel, kus praktiliselt iga koduperenaine esitles oma imetabast ja kordumatut kokaraamatut. Veganid on oma elufilosoofia õpikud ja retseptiraamatud samuti valmis saanud ja juba kopsib uus trend kannatamatult ka nendel ustel, mille tagant jõuab kaantevahele terve meri lugusid, kuidas ühtäkki täiesti perses ja õnnetust elust, käis üle ja läbi võimas muutus. Mis saab edasi – quo vadis sotsiaaltrend?
Kunagi määratult kaua aega tagasi, istusime ühe pisikese pundi kamraadidega ning tegime väikese ennustusvõistluse. Eesmärgiga, selgitada endi keskel kõige suurem utopist, sest teadsime kindlalt, et tõeline unistus on see, mida sa mõeldagi ei julge, veelvähem soovida. Kuhu see ruuduline paberileht tänaseks on jõudnud, ei ole enam ilmselt kellelgi asjaosalistest aimu. Tookord 1983. aasta varasügisel, saime igatahes igaüks panna kirja kolm asja, mis 20.aasta pärast maailmas sündima hakkab. Muuseas olgu öeldud, et me saime selleks inspiratsiooni ühest Toonasest seigast, mis täna tõeliselt koomilisena tundub. Üks muusikakooli poiss kandis sel ajal hüüdnime Jamaha. Kujuta nüüd ette aastat 1983! Kui palju sel ajal oli Eestis inimesi, kes seda sõna üleüldse kuulnudki olid? Aga näe see kutt oli Jamaha! Miks, küsid. Aga seepärast, et ta oma tuttavate ja sõprade keskel aina jutustas, et tal on Kanadas sugulased kes talle Eestisse külla tulles Yamaha süntesaatori toovad. Nii hakatigi seda kutti Yamahaks kutsuma ja peale tema vanemate ei teadnudki ilmselt keegi tema õiget nime. Ma ei tea, et tal oleks sugulased käinud ja süntesaatori toonud ja see polegi lõppude lõpuks tähtis. Mulle meeldis, et sellel vennal oli oma visioon. Unistus, veendumus ning enbesekindlus. Olla ilkujate jaoks edasi Yamaha, mitte lihtsalt mees väikese emmiga. Mäletan kindlalt üht oma “ennustust” – ma sõidan Aafrikasse, et näha kas sebrad ja kaelkirjhakud on päriselt olemas või on see midagi sellist nagu Nõukogude Eesti kinokroonika näidatud küllus, rõõm ja rahulolu. Just need kaks looma, tundusid mulle rohkem multikakangelaste kui vabalt ja karjakaupa eksisteerivad hinged. Tänaseks olen käinud Aafrikas väga palju. Julgen isegi moka otsast öelda, et arvan seda mandri ekvaatorist allapoole jäävat juppi, pisut isegi tundvat. Uurin, loen ja suhtlen väga palju, et veel rohkem teada saada. Teen seda sellepärast, et moekunstnikuna ma tean trendi rusikareeglit. Esimesed ja viimased on moes alati naeruväärsed. Aafrika oli minu Yamaha ja ma olen selle üle õnnelik.
Ma tahtsin kirjutada tegelikult hoopis millestki muust. Ühest päriselt väikese emmiga mehest, aga näe, rõõmsad mõtted tulid ja kasutasid ise purdeid ja sildu ning polnudki vaja mingis sitas kahlata ega oma jalgu mustaks teha. Aitäh et naeratasid.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: