Ma ei ole (veel) oma elus Maibachiga sõitnud, aga usun üpris kindlasti, et sellegi limusiini imeliselt luksuslikus interjööris, tunneb õhkõrna sitahaisu, kui kevadise virtsaveo ajal põldude vahel ringi sõita.
Paistab et tänaseks olemegi oma vabas Eestis täiskasvanuks saanud põlvkonnale, loonud religioonina näiva veendumuse, et poliitika on ala eriti tublidele ja väljapaistvatele.
Neile kes tibupojast peale, pole muude asjadega oma pehmeid käsi määrinud.
Muud moodi ei ole võimalik mõista, miks meid solvab hingepõhjani, kui meile me elatud elu ja me tehtud tegemisi nina ette pannakse.
Olen muianud isegi, kui tont teab mis kolmandas kontekstis, keegi visalt vahele hõikab, et ma Kreisiraadio naljamees olen. Justkui ma seda häbenema peaks, mida sajad tuhanded on armastanud ja tänagi pisarsilmi naeravad ja mis juba ammu on kauge minevik. Ma olen selle üle uhke! Ja ütlen nagu millalgi oma seitsmekümnendat juubelit tähistanud popikoon Cher. Kui ajakirjanik temalt uuris, mida on madaamil öelda endast noorematele Madonnale ja Britney Spearsile. Vastas lauljatar “Tehke järgi, bitšid!”. Julgen võtta mõnd lahjemat sorti kifti, et kaks viimati nimetatut ei solvunud. Miks peaks?
Miks on kogu õukond siiski tagajalgadel, kui üht presidenti seeneliseks või peaministrit poemüüjaks nimetatakse? Ma saan aru, et seenelise peale võiks kulmu kergitades muiata soomlased, kes peale šampinjonde seentest õieti midagi ei tea, aga eestlased? Või miks peaks kogu Soome rahvas haavuma, kui peaminister poes tubli kassapidajana on töötanud ja teise riigi huumoritajuta minister seda aasida julgeb?
Selles magedas solvumise meres on varsti sama loll tunne ujuda kui Kolkata ranna prügilainetes. Vaatad, ei pista varvastki sisse ja ohkad lihtsalt osavõtmatult, sest näib, et päästa pole enam midagi.
Oleme unustanud.
Unustanud, et viisteist aastat tagasi, oli teine aeg. Üks nähtus oli aga juba kaela kaunis sirgu lükanud. Mõiste – “broiler”. Kui ma ei eksi, tõi selle lavale toonane kantsler Indrek Tarand. Väga tabav väljend.
Nooremale lugejale selgituseks, et see on inkubaatori lambi soojuses koorunud tibu, kes sadade endasarnastega nokkapidi jõusöödarennist kiiresti standardiga kehtestatud müügikõlbulikku kaalu toidetakse. Munema ta ei hakka ja kirema ka mitte. Ta on broiler, ehk liiniloom või õigemini lind, kes lihakana kujul ühest otsaast mürisevasse masinasse aetakse ja kirjus kilepakis poolfabrikaadina teisest otsast väljub.
Broileriteks kutsuti viisteist aastat tagasi usinaid poliitnoori.
Keskerakonnas hoidsid need broilerid Savisaare vihmavarju, Reformierakonnas aga kleepisid isakeste plakateid. Kas tema ka? Jah.
Ja tema ka.
Ja nemad kõik ka muide.
Muudes parteides möllasid endised kolhoosiesiimehed või neid ajaloo solgipange uputada soovinud rahvuslikult meelestatud isamaalised noored.
Viimastest nagu hiljem välja tuli, ei jäänud äraostmatutena isamaalist peerugi õhku. Tuli lihtsalt avalikuks, et nad salaja vene ärimeestele elamislubasid müüvad ja tegelikult äravahetamiseni täpselt samad uuskomsomolid on.
President Ilves jutustas kord loo, ajast kui ta värskelt presidendiks valituna oli visiidil Vooremaal, Rahvaliidu “Luua grupeeringu” võimupiirkonnas. Ühel sellisel kohtumisel, mis toimus talupäevade raames, näidati Toomasele nagu tulnukale maatöö riistasid. Nende hulgas võsalõikajat.
“Oleks sa näinud nende nägusid” ütles Ilves, kui viskasin pintsaku seljast, ajasid rakmed selga ja näitasin Reiljani meestele, et olen oma nooruses vilunud võsalõikuriks saanud.
Ma ei usu, et keegi kedagi solvata või haavata tahtis. Kui siis natuke tögada. See kujunes lihtsalt nii, et teineteise kohta eelarvamust evides, mõtelsid ühed, et Ilves on kindlasti üks siidikäpast linnamees. Ilves omakorda läks ametiaja lõpus tagasi vaatamata sinna kust tuli ning suhtumine enne 88ndat sündinud eestlastesse jäigi muutumatuks – fucking sovjeedid.
Mu hea tuttava isa on Soomes kõrge politseiametnik. Kord kümme aastat tagasi küsisin temalt, kui uudised eestlastest roolijoodikute kohta Soomes, olid muutunud samasuguseks standardiks nagu ilmateade uudistelõigu lõpus.
“Kuidas te liikluses märkate, et läheneva auto roolis just eestlane on, et teda igaks juhuks “puhuma” panna?”
Teil on suur mood vahetada mistahes vana või uue auto esituled ksenoonlampidega! Seega näeb Soome liikluspolitseinik sinetavalt valgustatud eestlast muus liikluses ilmeksimatult, vastas ta.
Oleksin pidanud äkki ka solvuma?
Solvuma, et meid eestlasi põhjanaabrite liiklusmendid “ksenoonideks” kutsuvad? Solvuma oma kaasmaalaste peale?
Pean ju tunnistama, et lasin isegi oma Land Cruiseril esituled ksenoonlampidega välja vahetada kuna see tookord kümme aastat tagasi oli enesestmõistetav ja väga moes.
Täna mõjuks sama jaburalt, kui keegi uut autot ostes, sooviks LED tuled, vanade heade “edisonidega” välja vahetada, et teistest erineda. Kes ei tahaks “cool” olla…
Mõtlesin seepärast välja ühe uue lauamängu ning otsin siinkohal äripartnerit, kes tootmisele õla alla tahaks panna.
Lauamängus on vaja kümmet eri suurusega raudkuuli.
Silmatera suurusest alustades ja petanque’i kuuli suurusega lõpetades.
Samuti on vaja puust mängulauda, kus igale kuulile suurusele vastav lohuke, et see sinna asetada.
Iga lohukese juures on sõna, mis väljendab suurust.
Väiksemast suuremaks.
Pisitilluke, tibatilluke, tilluke, väikseke, väiksepoolne, keskmine, paras, mõõdukas, toekas, tubli jne.
Need võivad olla ka mingid teised, luulelisemad või proosalisemad väljendid. Mäng käib nii.
Iga mängija veeretab kordamööda täringut ning visatud number ütleb, millisesse auku tuleb kuul panna. Millise kuuli ta valib, on mängija enda valik. Kuuli saab panna ainult sellesse auku, mis on tühi. Kahte kuuli samasse lohku ei saa panna. Kui lohukeses juba on kuul, veeretab järgmine mängija. Nii lõpuni, kuni kõik lohud on kuulidega täidetud.
Mis on selle seltskondliku lauamängu point?
Point on läbi mängu ja mängulisuse uuesti üksteist mõistma õppida.
Mõistma, et igaühe jaoks on oma arusaam kõige armsam.
See, et sinu meelest on pisitilluke väiksem kui tibatillike või toekas suurem kui kopsakas, võib tuua lisaks mängurõõmule ka selgust meie vaatenurkade erinevusest. Mis peamine, õpetab meid mitte solvuma ja oma solvumist teisele tatti pritsides välja röökima. Teise vaatenurka aktsepteerima ning tarvidusel selgitust kuulama.
Tuim vaidlemine teemal pisitilluke või tibatilluke võiks olla pigem meeldiv ja lõbus seltskonnamäng. Mäng, läbi mille õppida ometi kord aduma, et kõik me kasutame keelt ja väljendeid oma mõtete kirjeldamiseks ja edastamiseks läbi isikliku konteksti ja kogemuste.
Seepärast on oluline, et me ei unustaks kui tähtis on elementaarne kirjaoskus. Oskus mitte lihtsalt kirjutada, vaid ka kellegi teise öeldut kirja panna ja mõista. Ole palun loov ja tähelepanelik, sest on vaks vahet, kas öelda, kuulda või kirjutada kellegi teise või sinu sõnu.
Ei ole asi nii lihtne, et väljaöeldu määrab ütleja hoiaku, a’la tsitaat: “mulle meeldib Taavi Rõivas” versus “mulle meeldib Taavi rõivas”.
Kas JÕUD on sinu jaoks ainsus või mitmus? Kas KALAMARI on üks marjatera või terve kausitäis? On mis on, keegi teine arvab lihtsalt teisiti ja mis siis on?
Kui ma peaksin soomlaste ees millegi pärast andestust paluma, siis mul on häbi, et meil on soomlastega võrreldes alandavalt närune pension, jäle sovetlik hoolimatus oma loodusvaradesse ning ainsana elus edasi viiv nilbe kahepalgeline pugejalikkus.
Teisisõnu broilerite põlvkonna loodud uusväärtused, kus seeneline ja kassapidaja on kellegi suunas öelduna ühtäkki räige solvang, sest ta on ju sündinud superpoliitik…
EKRE lõpetab täpselt nagu ResPublica või veidi kiiremi, mistõttu oleks täna arukas arutleda pigem sellest, kas me soovime valida edaspidi ühe ja teise Eesti poliitiku või kogu maailma oleviku ja tuleviku vahel. Iga paeluss näeb ka ükskord lõpuks valgust, aga see võib vabalt juhtuda alles vetsupotis…
HANNES VÕRNO 