See kõik toimus väga kiiresti ja sellise õhinaga, et ei saanud arugi kui läbi sai. Olime oletatavasti umbes neljandas või viiendas klassis. Täpseid detaile ei ole meeles, ainult emotsioonid. Täiesti aru saamata kust või miks, lahvatas ühel vahetunnil kellegi peas mõte, proovida kui mitu värvipliiatsit keegi korraga pooleks lüüa suudab. Saad aru küll?
Pliiatsid võetakse pundiga pihku, hoitakse lauale toetudes rusikas ning virutatakse siis teise käelaba nagu matšeetega üle laua serva ulatuvad pliiatsipulgad pooleks.
Tavaline poisikeste lollus. Klassipõrandalt poolikud pliiatsid kokku korjatud, läksime rõõmsatena järgmisesse tundi. Õhtul, parasjagu sel ajal, kui oli lastesaate aeg, helises telefon ning ema võttis selle kõne vastu.
Ta kuulas midagi pikalt ja sai öelda üksikuid sõnu. Ma mõistsin täiesti ilmeksimatult, et jutt käib minust ja üldse meie klassi poistest ning millestki kohutavast, mille korda saatsime.
Ühel hetkel ütles ema mulle, et tuleksin ja võtaksin telefonitoru.
Olin ehmatanud aga ennekõike metsikus teadmatuses, sest silme ees käis täistuuridel pildirida, nagu Tšehhi lunapargi kettkarussell.
Kõik suuremad ja väiksemad pahandused, mis tehtud, käisid silme eest silmapilguks läbi.
Kuumaks tõmbuv kael poos häälepaelu ning pulss võinuks vabalt kingatallad alt lüüa, kui need sel hetkel jalas olnuks.
“Mina olen Taavi ema” kostus telefonist.
Taevale tänu, mõtlesin ma kergendusjutti läbi keha voogamas tundes.
Taavi oli mu pinginaaber. Hea kamraad ja igasugu ideedega kaasa tulnud kambajõmm.
Esimene asi, mis mulle siis pähe kargas, oli muidugi see, et olime paar päeva tagasi käinud vahetunni ajal Taavi juures kodus suitsetamas. Ta elas kohe koolimaja kõrval, üle tänava. Kuna nende kodus suitsetasid mõlemad vanemad, oli see meie meelest kõige turvaliem koht kus suitsu teha. Turvalisem, sest suitsud olid olemas ja tikud ka. Korteris suitsetati niikuinii ja seepärast tundus meile, et keegi lõhna järgi meid iial ei taba.
Aga see polnud see pahandus.
“Miks SA Taavi värvipliiatsid katki tegid?” küsis naisehääl telefonis.
Kuidas vastab sellele küsimusele üks algkooli poisike? “Mina ei teinud tema pliiatseid katki”
Taavi nagu selgub, oli siiski just seda öelnud, et minu eestvedamisel, oli tema pinalitäis värvipliiatseid keskelt pooleks löödud.
“Miks te seda tegite?”
Ma valetaksin praegu, kui väidaksin, et mäletan oma vastust sellele küsimusele. Valetaks ka mulle ükskõik kes, kui ma küsiksin, miks ta terve karbitäie värvipliiatseid heast peast pooleks peksis.
Tõenäoliselt ei öelnud ma mitte sõnagi, sest Taavi ema ütles, et ma pean nüüd Taavilt vabandust paluma. Lubasin seda järgmisel hommikul kohe esimese asjana koolimajja jõudes teha.
Sellega see kõik aga ei lõppenud. Mulle määrati kodus karistuseks iga päev tund aega akordionimängu pluss muud minu õlul olevad peresisesed kodutööd. Vahepalana olgu öeldud, et kumbki minu vanematest ei teadnud pillimängust midagi, mistõttu see karistus mind väga ei muserdanud. Ma nimelt lihtsalt “kääksutasin” pilli, lõõtsa kinni ja lahti puhistades ning kakofoonilisi akorde kuuldavale tuues. Kui ema või isa küsisid, kas selline lugu ongi? Vastasin jah ning näitasin noote, millest nad tuhkagi ei taibanud. See on “Bachi fuuga”, ütlesin ma ning pääsesin alati varem vabaks, sest vanemad ei jaksanud seda “fuugat” kauem kui veerand tundi kuulata.
Hiljem olen täpselt sellist akordionimuusikat kuulnud suurtes kontserdisaalides. Väga kuulsate interpreetide ekstravagantses esituses. Nüüdismuusika nime all.
Mul oli vanatädi. Vanaisa õde. Lapsi tal polnud ning ju võis olla see üheks põhjuseks, miks tal ka lapselapsi polnud. Tema elas meie kõrvalmajas ning ikka oli seda või teist, miks ma tal abis käisin. Tegin seda alati suurima heamelega, sest tädi ei jätnud abilist iialgi korraliku dipita.
Nõnda siis käisin tädi juurest läbi peale kooli ning aitasime koos Taaviga tal ühe suure vaiba mingist tagauksest välja tassida ja pisikeses korteris põrandale laotada. Saime selle eest kumbki “viieka”.
Viis rubla oli sel ajal ostujõult võrdväärne umbes viiekümne euroga.
Mul oli igasugu plaane, unistusi ja tahtmisi, aga suurim neist kogu meie põlvkonnale oli ikkagi makk. Niisiis olin õnnelik, et sain kassasse kuhu kogusin, lisa pista. “Kas sa Taavi käest vabandust palusid?” küsis ema järgmisel päeval. “Muidugi” vastasin ma talle nii et suu suitses. “Homme lähed Taavi ema juurde, palud ka tema käest vabandust ning ostad oma raha eest Taavile uued värvipliiatsid”. Ma teadsin sel ajal umbes kaheksat roppu sõna. Ütlesin need omaette mõttes kõik järjest ära.
Järgmisel päeval, kui olin ema hõbedase sokikudumise vardaga kassast raha välja õngitsenud, sest selles olin ma osav, läksingi kirjatarvete poodi. Palusin karbi värvipliiatseid ja maksin oma teenitud rahaga arve. Siis läksin klomp kurgus Taavi ema töökohta ning palusin pilk maas, teiste ees vabandust.
Taavi ema tegi mulle pai ja ütles lihtsalt “tubli poiss”.
See tegi veel rohkem haiget.
Saada tituleeritud tubliks selle eest, et kannad üksinda karistusekoormat ning ostad ausalt teenitud taskuraha eest teisele uued värvipliiatsid, kui ta juba niikuinii oli omale ühed uued ja minu tädilt taskurahagi saanud.
Mäletan toonaste jõulude ajast kõigi toitude maitset.
Iga pala, mille söögilauas suhu panin, maitses pisarasoolaselt ja ülekohtuga ülepipardatult. Isegi mandariinid. Olin hingepõhjani kurb ja pettunud emades, kes poiste omavahelise lolluse sel viisil “lahendasid”.
Maki ostmine lükkus edasi ning ausaltöelda jäid värvipliiatsidki vastikuks ja ma ei tahtnud nendega enam joonistada.
Miks, ei mõista ma tänaseni, nägid asjasse puutumatud prouad Taavi ema töökohas, minu piinlikust? Mulle jääb senini arusaamatuks, miks ei puutunud asjasse ega sekkunud ühegi poisi isa? Ja lõpuks seegi väike asi, miks ei seletatud lastele arusaadavalt, et pliiatsite purustamine ei ole lõbus mäng vaid nõme barbaarsus?
Olen seda lugu vahel harva meenutanud, kui olen mõelnud, kuidas oma lapsi kasvatada. Kuidas ma ise täna sellise olukorra lahendaks ja palju muud.
Ma oleksin viinud poisid näitusele ja pannud nad kunstisaalis mõtlema.
Mõtlema sellest, millised vahendid on loovus, anne ja oskused koos vajalike ja korralike töövahenditega.
Mida saab värvipliiatsitega veel luua, peale poisikeselikult lolli meelelahutuse ning kasvõi sellegi, kuidas kujutada kurbust.
Kurbus pole pisara ega allapoole kaardus suunurkade kujuga. Kurbus on tee ühel mustvalgel pildil. Tee mis ei vii kuhugi, sest on ja jääb alati paigale täpselt sinna kus ta on.
Sestap on minu meelest üks idiootsem eesti keelne küsimus: “kuhu tee viib” sest sellele ei saa tegelikult vastata. Täpselt samuti, nagu ma ei oska tänaseni vastata, miks me neid kuradi värvipliiatseid pooleks peksime?
HANNES VÕRNO 