MINA, LEONARDO DA VINCI


Raha oli pakkides. Igas pakis sada kupüüri. Kõik sajaeurosed. Summat ei mäleta, sest teatud rahanumbrist alates, läheb iga inimene veidi homeeriliseks.
Minu jaoks oli selles koguses piisav doos, et muutuda ülemeelikuks, nagu püstirikastega vahel juhtub.
Nagu ütlesin, summat ei ole meeles, ainult maht. Mahtu oli tihedalt laotuna üks käsipagasi kohvritäis ja kümmekond pakki taskutesse ja õlakotti pistetud, sest ei mahtunud mujale. Ühe paki keerasin rulliks ja panin rahakummiga kinni. Sealt tõmbasin neid sedeleid, mis läksid sõidu- ja söögikuludeks ning abistava meeskonna töötasudeks.
Ma olin sigahelde.
Kui ma lennujaamas maha tulin, ei olnud minu ärevus miskipärast absoluutselt seotud kaasas oleva sularaha kogusega. See väike magus närv oli seotud hoopis muuga. Sellega, kas ma äkki naiivselt liiga libedale jääle ei astu ega hävi.
Plaan oli hea ja teostuses polnud samuti kahtlust.
Otsustasime kaamera- ja helimehega, et teeme esimese episoodi kohe.
See oli minu idee ja mis seal salata, soov testida, kui vettpidav minu algne idee saab üldse olema. Kohvritäis sularaha, nagu juba nimetasin summaga, mis peale kolme miljoni kokkulugemist kusagil poole peale jõudmisel, aina segi läks.
Võtsin oma õlakotist paki sajalisi ja panin selle mõningate ümberolijate hämmingu saatel rahulikult helimehe transpordikasti peale. Polnud isegi mõttes, et keegi tuleb lihtsalt ja jookseb mööda ning kahmab pihku ja kaob. Rääkisin kõva häälega eesti keeles jahmunud nägudega inimestele, keda aina juurde kogunes, et kohe on igaühel teist võimalus, saada see raha endale. Nad ei saanud silpigi aru. Osa vestles omavahel, osa küsis võhivõõralt kõrvalseisjalt, toimuva kohta, mis aina suuremat hulka rahvast ja huvilisi kokku meelitas.
Lennujaama politseinikud vaatasid kõike toimuvat kohaliku kombe kohaselt haigutades pealt.
Kui helimees oli mulle mikrofoni rinda kinnitanud, klapid peas kuulatanud, paari nuppu keeranud ja nõusolekuks noogutanud, olime valmis. Rõhutan siinkohal ekstra üle, et see oli alles päris show proov ning mängus oli kõigest kümmetuhat eurot.
Märkasin, et esimesed ümberringi olijad märkasid juba ka väikest teksti mu särgirinnal. Seal oli inglise, prantsuse, saksa, vene, araabia ja hiina keeles tekst.

“Kuula mind. Kuula mis keeles ma räägin. Kuula kuidas see kõlab. Mis keel see on? Vasta õigesti ja võida kogu see raha siin.”

Mida enam inimesei seda teksti minu rinnal kas ise või mõne teise osundatuna märkas, seda vaiksemaks jäi. Aegajalt oli rahvasummast, mis oli vahepeal kasvanud juba vaat et sajapealiseks tropiks, kuulda juurde tulijate uudishimulikke küsimusi, mille peale varem kohal olnud etteheitvalt näpu suule panid ja vaikima surusid.
Avasin raamatu, sealt kus ta mul lennukis oli pooleli jäänud.
Sättisin prillid ninale ja köhatasin hääle puhtaks.

Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.

Kured läksid – kurjad ilmad,
sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas.
Haned läksid – hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama,
käbe kinnast kasvatama.

Keras kolme pässu vill,
helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget –
juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid – lumi teel.
Vellekesel kärsik meel.

Vahib välja läbi ruudu:
Kinnastel veel pöidlad puudu.
Veereb veel üks päevake,
kulub kulla tunnike.
Öösel kõva külma pidas.
Lõunaks paksult pilve vedas.

Ega tali taeva jää:
esimesed helbed, näe!
Paljakäsi nüüd ei minda.
Sõsaralt sai soojad kindad,
kindad kätte väikemees,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
suured valged tätrad sees.

Loomulikult. Õigesti arvasid. Kes muu kui Kersti Merilaas ja tema nostalgiline “Kindakiri”. Üks lugu, mida minu vanaema mulle paar korda luges kui joonistamisest kulunud pliiatseid töökorda teritasin.
Ma joonistasin sageli seda mida kuulsin, sest pildid hakkasid hea loo ajal kohe silme ees jooksma. See oli vanaema juures olles üks mu lemmiktegevusi. Vanaema aitas mul just nii kujutlusvõimet ja keskendumist treenida. Nii mulle näib, sest ühes olen ma Leonardo da Vinciga päris kindlasti sarnane. Ma suudan joonistada kõike mida näen või kuulen.
Muigan alati, kui keegi ninatark kusagil mühatab, et see või teine “oskab” või siis “ei oska” joonistada.
Joonistamine mu sõbrad ei ole oskus iseeneses, kui puudub anne näha, kuulda ja seda kogetut siis käega paberil kujutada.

Pilt oli ses mõttes tava- ja ootuspärane. Vaid mõni üksik inimene seisis silmad kinni, pingsalt kuulatades ja mõistatades kuuldut.
Ülejäänud olid hullunud pilguga naelutatud oma netiekraanile.
Nagu väike ristiämblik väänab oma pikkade jäsemetaga võrku sattunud kärbse käsi ja jalgu, sebisid vilkad sõrmed ekraane kaapida ja linkidel tippida. Ülesanne oli ju pealtnäha imelihtne. Sa pead kuulama kusagilt teisest maailma otsast tulnud meest oma emakeeles deklamerimas üht teksti. Kuulama ja püüdma tunnetada, kas oled selle keelega varem kokku puutunud. Kuulama, kas ses keeles pole midagi tuttavat või erilist, mis aitaks teda kõla järgi kuidagigi tuvastada. Auhind õige pakkumise korral polnud ju väike.
Oktoober mu jalge ees marmorsillutisel täitus igasugu paberitükkidega. Neile olid inimesed kirjutanud oma vastused – mis tundmatu keel see selline on?
Mu assistent avas neid üksteise järel ja pani siis avali harutatuna kenasti üksteise otsa kihiti.
Seal oli igasuguseid keeli pakutud. Mitte kordagi Eesti.
Mu aeg oli täis. Tänasin kummardusega kõiki uudishimulikke ja õhinas kaasa tulnuid ning pakkujaid, kellest kahjuks ükski ei tabanud märki.
Järgmine episood läheb linti keskväljaku juures pargis. Seal on üks tore vabaõhulava ning luba selle kasutamiseks on mul juba ette küsitud. Ma istun aknaga kohvri otsas, milles sajaeuroste pakid, kogusummas oletatavasti mõned miljonid eurod. Selle võidab esimene, kes kuuldes ja tundes ära, nimetab Eesti.
Teen seda ainult ühel eesmärgil.
Tõestan uskmatutele, et kui sa midagi väga tahad, tuleb see esmalt ära anda. Oma painavast tahtmisest siiralt ja lõpuni lahti öelda ning lootmisest loobuda. Lihtsaim viis midagi kasvatada, on see kõigepealt istutada.
Aru saada ja ära tunda.
Avastasin selle kuulates tiibeti munkade palveid ja mantraid. Mõtlesin, kui paljud me seas süütavad viiruki või palo santo puu ning hingates sisse õndsat aroomi, käivad pühendunud munkade tundmatuid teid mööda oma meeltega kaugetel rännakutel. Kas me peame üldse teadma sõna sõnalt, mida neis mantrates öeldakse? Kas vajame neid tekste ja nende sisu, või piisab kõlast ja veendumusest nende pühadusse ja toimesse?
Jõulud on laste aeg. Kõikide põlvede, olnud ja olevate ning alles tulevategi. Ära mõtle palun rohkem sellele kohvritäiele rahale, mis kusagil kellegi õnnehetke ootab. Mõtle milline varandus on see, kui sa lihtsalt tunned kuulatades ära kõla, sisinad ja susinad, ellid ja errid, emmid ja ennid ning tead mis keel see on. Olgu see kustahes maailma otsas, kus keegi linnukeelset sonetti loeb ja äramõistatajale varandust pakub. Kuula, kallis ja kujutle, kuidas sina seda joonistaksid, sest ainult nii tulevad Leonardo da Vincid. Kui laps laulab või luuletust loeb, ole hiirvaikselt ja saa sellest õppetunnist osa. Ära palun näe vaeva, et see hetk mis annab sulle hingeliselt kordades rohkem kui see kohvritäis eurosid, muuta juba selle sünnihetkel lihtsail üheks failiks sinu nutiseadmes. Minul oli kaameramees kaasas. Ta võttis üles kõik olulise. See oluline oli inimene, kes sulgeb silmad ja kasutab meeli. Tead kui ilus see on, kui inimene kuulab? On pööripäeva periood. Ole ilus – kuula. Sinu enda heaks.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: