ROHELINE PLANEET


“Ja veel selgemaks saab”, ütles labakäe pikkune ning uhke rohelise sabaga porgand. Mul oli sel hetkel kõik juba tegelikult niigi selge. Õieti polnud ma vaielda soovinudki, sest polnud enam millegi üle.
See, et juur- ja köögiviljad kellegi ette võtavad ning visa pedagoogilise järjekindlusega teisigi liike harivad, on vaieldamatult tänuväärne. Nende uute teadmisteta, läinuks mu elu edasi veendumuses, et meie – inimesed, olemegi kõigi asjade üle otsustajad. Ütlen etteruttavalt, et see ei ole absoluutselt nii.
N.D.Walsch kirjutab raamatus “Jutuajamised Jumalaga”:
Mida kõrgemalt on ühiskond arenenud, seda ülevamad on tema naudingud. See, mida te nimetate “naudinguteks” näitab teie arengutaset.
See lause omandas minu jaoks pärast rohelistega peetud vestlust, täiesti uue tähenduse ja sisu. Inimesena laseme me ju nii kogetu kui ettekujutletava, siidikaupmehe sõrmevilumusega kergelt vooluga kaasa. Oleneb vaid me endi valmisolekust ja mõista tahtmisest. Olles valmis mõtlema kõrgelt arenenud ühiskondadest, maname me oma silme ette meie meelest kõrgemalt arenenud teise inimühiskonna. Fantaasiavaesematel on see kusagil parema elujärjega rikka rahva, julgemalt oletajatele ufode keskel. Vähesed kogunevad täna ringides, kus arutatakse taimeühiskondade teemal ning arvata on, et pooled neist ringidest istuvad ümber kinniste raviasutuste laudade.
On jahmatavalt groteskne, et supermarketi köögiviljade osakonnas, vaatavad hoopis nemad meid kui toitu. Justnimelt! Mitte sina ei vali käega sobrades sulle kõige rohkem meeldivaid porgandeid, vaid nemad ise panevad sind seda tegema. Nad on ammu enne inimese loomist kujundanud terve süsteemi, mida meie nimetame taimekasvuks. Nad on meist muuseas palju elurõõmsamad ja neil puudub koht, mis suudab tunda surmahirmu, sest nemad teavad, et seda pole olemas. Meie areneme, aga nemad kasvavad – nii oleme meie otsustanud uskuda. Köögivili ei muretse tuleviku pärast. Niisamuti puudub tal minevikunostalgia emotsioon, vanus ja sugu, sest ta on edasikestmiseks leidlikumalt loodud kui end looduse krooniks nimetav inimloom. Justnimelt edasikestmine on neist teinud kõrgeltarenenud ühiskonna, kuna puudub kunstlikult tekitatud äng ajalikkusest ning kaduvikust. Kartulil on tema teadmine, et ta kestab igavesti nagu kes tahes teine rohelisel planeedil eksisteerijatest. Ometi pole tal selle teadmisega mitte midagi teha, sest tal puudub tung võistelda ning murda välja ringist kus ta on. Kartul ei mõtle nagu muinasjutukangelasest vaene talupoeg, et kuningapojal on ikka hea elu. Tema sööb sularasva ja magab kahe kasuka vahel. Kartuli jaoks on nii vaene talumees kui rikas kuningapoeg täiesti samaväärne toit. Justnimelt ja zarathustra veel sinna otsa kirsina vahukoorel.
Rohelist planeeti valitsev kõrgem ühiskond sööb meid kõiki teiega. Neil ei ole endile kunstlikult kujuteldavaid eesmärke nagu meil. Sihte kuhugi jõuda või olemasolevast veel rohkem omada, nagu meil. Nad ON ja selle olemise tõele kõige lähemal seisev tähendus on edasikestmine.
Sel pole mingit pistmist pealtnäha kontrollimatute ekspansioonidega või kuhtumiseni kidumisega. Põud on põllu hingetõmbepaus nii nagu uputuski.
Kõik need, kellele meie oleme toiduks kõlbulik aine, ei tea näiteks iialgi mis on nälg või selle vastandiks olev õgimine. Oleme neile toiduks mida osatakse majandada, erinevalt inimesest. Rohelisel planeedil ei ole ületootmist ega seisvat või riknevat toidukaupa. Me sünnime siia planeedile ja kes varem kes hiljem, saab söödavaks kohe peale rinnapiimaga toitmise lõppu. Rinnaga toitev ema, olgu ta loom või inimene, on rohelisel planeedil püha, sest imetamise ajal emasid toiduks ei tarvitata. Rinnaga toitmise lõpetanud, saavad aga nii emast kui lapsest taime toit.
Toit, mida tarbivad edasikestmise ime igikestvas ilmas just teatud kindlad rohelise planeedi peremehed. Suutes oma “saakloomale” kõige muu seas jätta usu ning arusaama, et mäng käib vastupidi ja teise poole väravasse. Armastav ema riivib imikule toiduks porgandi, teadmata seejuures, et oma last toites, toidab ta porgandit. Porgandit, kelle jaoks tema kuju, värv, maitse, struktuur ja kõik muu pole absoluutselt oluline, sest tema kinnisidee ei ole olla just see porgand ja elada igavesti. Nii saab porgand oma “saaklooma seedeprotsessis” just selleks, mis ta enne oli kui porganiks sai. Link lihasööjate mõistmiseks on rohelise planeedi peremeestel samuti lihtne. Lihasööja organismist toitudes, omandavad rohelised olulise informatsiooni mida nad eneste peal katsetada ei soovi. Rakuteadustki ei pea juurviljad seepärast väga tõsiseltvõetavaks, et ükski rakk ei oma edasikestmise ahelas mingit sisulist tähtsust peale võime muutuda. Rohelise planeedi kõrgelt arenenud pärisperemehed ei tungle edasikestmise nimel endi ega teiste arvelt, et paista silma ja olla tunnustatud. Edasikestmine ongi tunnustus mis õigupoolest pole midagi muud kui õnnetunne.
Mida rohkem me rohelist sööme, seda õnnelikum on roheline planeet. Roheline planeet ei vaja väetisi ega kastmist. Seal kus elu ei ole, ei saa seda luua millegi või kellegi arvelt. Taimed on selle ära õppinud ning tulnud meile aina ligemale, et sellest kontaktist sündiv koostöö meiegi arengule kaasa aitaks. Sa ei usu? Saad selle selgeks kui mõtled end kõrbesse, kus on üksik kidur puu ja üksik janune rändur. Mis sa arvad, kumb neist teab, kust vett saab? Mida sina kõrbes otsiksid, kui tahaksid vett leida?
Võin sind aidata. Otsi sitta! Leia kellegi väljaheide ja sul on lootust et keegi teine, sinust kõrgemalt arenenud elusolend, liigub vee ja elu suunas…

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: