A.E.S PULT

Iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud.        Nõnda kõneles Zarathustra.                                                                                              Katkend Nietzschelt

Algtõuge tänastele mõtetele tuli robinal ja vähimagi viisakuseta. Nagu küünlakuu ööst, hahetavas sinelis ja naksuvates säärikutes tuppa marssinud küüditaja. Saapaviksi vinav hõil ja odava tubakaga kollaseks kimutud hambad suus, nagu maksahaige kusi värskelt sadanud lumel. Mida on sellisel öelda neile, kes soojadest sängidest paljajalu külmale kivipõrandale aetud? Prohvetikski nimetatud Nietzsche on kaasaega tsükliteks jagades “ennustanud” et 18.sajandi teisest poolest – 19.sajandi keskpaigani püüab inimkond iga hinna eest vanu väärtusi konserveerida. Ta nimetab selle ebaselguse perioodiks. Sellele järgneb selguse periood, mille jooksul mõistetakse vanade väärtuste paratamatut hävimist. See on lühike, kolmekümneaastane tsükkel 19.sajandi keskelt kuni selle kaheksakümnendate lõpuni. Konservatiivsete väärtuste hävitamisele, järgneb Nietzsche nähtuna, sajandi pikkune kolme suure afekti periood. Selle märksõnadeks saavad põlgus, kaastunne ja hävitus. Jutt on 1888. kuni 1988. vahele jäävast sajast aastast inimkonna ajaloos. Kogu selle “nietzschetamise” algmõte tänases päevas on tähelepanu köitev, sest jõuame tänasesse päeva, mida tema üksnes tunnetada võis. Nii nimetab ta vahemikku inimkonna loos, mis jääb aastate 1988 ja 2088 vahele, katastroofi perioodiks.

     Nüüd loen tagasi vaadates algusse;

     Iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud.

2020 alles algab. Kõik, mis tänavu toimub ja saamiste raamatus kirjas, on ees.    Ees on palgamaksmise aeg kuid meile ei mõõdeta tasu ega tunnustust. Võltsvagatsejate vaenulees tule hoidjad, kes end selle paistel soojendanud, saavad tundma üksiolekut ja ahastust.

Heidikud, saatusest äraaetuna, asutavad minekule ja sellest jääb järele üksnes tühjus. Tühjalt kõmisev tuikav hääl, roostetavate masinatega maalitud maastikul, kus varem naerdi ja lauldi. Orjade ostetud odavad asjad, rämpsuks saanuna ilmapiirini laokil. Enamus läheb siit ära ja see maa põletatakse juurteni paljaks. Edasi jääjate entusiasmist saab homeeriline eutanaasia ning  põrunud prohveteid sajab otse taevast nagu pudenevate pensionisammaste kamakaid, kokku varisevas kipslossis. Riiki enam ei jää. Uhkuseta jäetud nutvad kaevud, näevad hallis taevaaugus üksnes vastu punnitavat võhivõõrast perset.

Vesi on väga kallites pudelites. Plastmass maksab inimelust enam ja muutub taaskasutuse irvitavaks irreaalsuseks . Mõõtmatud marjametsad kevadmudastes palgivirnades, mädanevad roiutud raiesmikes. Soolteni lõhki kistud üsaga Maa-Ema veritsevale haavale, teeb vastne uusvalitseja roomikbuldooseriga pai ning usin idioot loeb sellest tasulise lendlehe esiküljelt kui uuest hoolivusest.

Mu vend viis mu kättpidi kohale ja näitas. Näitas rikkusi ja nende lõputust. Ta küsis, kui palju ma sooviksin siit korraga kaasa võtta, et pillavalt ja külluse katkemist kartmata, lõputult elada.                                                                                                  Kuipalju tahes. Ikka jääksin ma kiduma. Keegi poleks rahul sellega, et lõpmatus jäi ning üksnes hädine pisku sai kaasa. Eks seepärast kohutagi meid kalli inimese lahkumine, et lõpmata palju võtab ta kaasa ja üksnes pudemed jäävad. Kui palju surnud inimeste vanu asju elavad inimesed vajavad, et tunda end rikkana ja lõpeks loomistung?  Lõpeb loomine, saab otsa ka kõik jumalik ning tehisintellekt vaatab mensuurist muiates, kuidas geeniteaduri kittel enam eest kokku ei anna. Paisumisvõimelt võistleb inimesega vaid pärm, ent tal ei ole vaja asju, nagu inimesel, sest tema teab. Teab et olemasoleva üksiku ning kõige eksiseteeriva terviku loob ainult see kelle kätes on algjõud rakule elu anda.

Mu vend kinkis mulle ühe kõikjale alati kaasa võetava puldi. Ühe nupuga, aga multifunktsionaalse imeteo. Sellel on kiri A.E.S ja sellega saab teha uskumatuid asju. Proovisin ja see töötab perfektselt mistõttu hakkasin seda otsekohe kasutama.        Ma kasutan seda nüüdsest alati, veendudes aina ta toimes.

A.E.S

 

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: