RIIGI MAJANDAMISE KESKUS

Astun suurima rõõmuga aumeeste ritta ja kõrvuti kõigi nendega, kes moel või teisel on täna näidanud valmisolekut, riskida oma töö, karjääri ja tervisega. Justnimelt kõigega, sest ühel hetkel saabub haiget-tegev taipamine, et sellel ennast seestpoolt pureda lasta, on vastikum kui olla kellegi suurim vihavaenlane.

Olen rõõmu ja uhkusetundega see hääbuv, tähelepanu näljas, kunagine kuulsus, nagu mulle privaatselt saadetud mitmes sõimukirjas loetleti. Teisigi nimesid, kes minu jaoks on tegelikult Eesti täna tuntuimad Inimesed. Inimesed kes on suurest murest äratatuna tõusnud, et nõuda täna Eesti looduses toimuva peatamist.

Sõjakunsti suurkujud ja säravad strateegid on sedastanud, et võiduka rünnaku edu pant on vähemalt kolmekordne ülekaal vastase jõududest.

Seda teavad täna nii Eesti metsa majandajad kui sellele niisusel viisil vastu seisjad. Paraku, ei suuda rääbakaks muudetud Eesti pärast hingevalu tundvad inimesed, mitte kunagi saavutada isegi poolt sellest jõust, mis on oma riigil nende vastu välja panna.

Jubedaim relv, mis selleks olemas, on arrogants ja ülbus. Viimased kaks omakorda, on lakitud ja läikima löödud igasuguse vastutuse ning aukartuse puudumisega.

Riigi Majandamise Keskus on täna valitsejate lemmiktraavel ning džokiga on kokku lepitud, et tal on vaba voli see vajadusel kasvõi surnuks ajada. Džoki on loodukaitse all. Ta on riikliku suurettevõtte tippjuht. Teda hoitakse nagu tšintšiljat, et karv läigiks ning ta on uskuma pandud, et teistest küll, aga temast kasukanahka ei tehta.

Tal on teenetest tulenev ja harvaesinev riiklik puutumatus ja kuna see käib tema palga sisse,  tohibki  vastaspool kasutada oma ainsat olemasolevat relva. Tõe rääkimist.

Mäletan kokkupuuteid Riigi Majandamise Keskusega juba ammusest ajast.

See oli üks virgemaid ja austusväärsemaid ettevõtteid oma ajas. Viisil, kuidas riigitöölistest metsamehed oma hoolealuse eest siis vaeva ja hoolt nägid, oli liigutav. Pühendunud, professionaalne ning mõõdutundeline. Sadu kordi olen nendel teemadel asjasse puutuvatega rääkinud ning tõsimeeli ja austusega kiitnud. Kiitnud hoolt ja suhtumist, mida käest kätte ja hangeldajalt vahendajale äritsetud eraomanike metsatuttides kunagi ei näinud.

Isegi täna, kui see kõik on juba täieliku kaose mõõtmed võtnud, on riigimetsa ja “kuratteabkellemetsa” raielangid jätkuvalt nagu öö ja päev. Ma ei ole ennast varem, ega kavatse ka tulevikus, metsa asjatundjaks pidada, aga metsa hinge tunnen ma küll.

Ma tunnen, kui mets saab haiget.

Minu jaoks saab igast puust kostuv viimane oie viimaks selle hinge luigelauluks. Ma olen poisikesena vanaisaga metsas käinud ja näinud. Minu jaoks polnud lapsepõlves vahet. Jõulu eelse talvepäeva kiiskavalt valgele lumele vulksuv tumepunane kuum vennaveri. Kinniseotud jalgadega pikali väänatud sea halastust anuv viimne kisa, arterisse susatud pussile. Minu poisihinges ei olnud sel mingit vahet metsas nähtuga. Puu ihusse esimest kärsitut ampsu purev saekett. Valgele lumele paiskuv esimene peotäis vaigukarva saepuru ning valusalt kisav neljataktiline tapariist, olid mu hingele sama valusad. On tänaseni.

Kui vaatan Leida Laiuse surematut šedöövrit “Ukuaru”, mille alguses Ukuaru Miina propsiplatsil palki koorib, on selles pildis väga sügavalt tundlik sõnum. Sügavam, kui soov latvade kohal hõljuva rongi vilega koos sellest tardunud paigalseisust pageda. See on lihasse lõikamise kaader, kus elusa puu poolelusaid tüvesid nagu süütegijaid rõivastest rebitakse ning karges ahastuses hooleta hunnikusse lõppema heidetakse. Ma saan aru, see on töö nagu iga teine, aga niisamuti nagu seatapp eeldab lisaks väitsavilumusele teatud häälestatust, kehtib see minu jaoks teistegi tööde puhul. Minul ja teistel minusugustel pole hinges seda kohta, mis ei tunne. Mõni teine ei tunne vähimatki emotsiooni kunsti või kultuurikeskuses, mis siis teha.

Riigi Majandamise Keskuses ei kuulda täna neid inimesi, kes näevad metsa oma hingelinnu silmadega. Ei kuulda, sest ei tohi kuulda. Muidu järgnevad sanktsioonid. Metsamees solvub ja sõimleb sotsiaalmeedias, kui talle metsa pilti teise vaatenurga alt näidatakse. Ta hoiab omadega seljad koos, nagu asjatundlikumad kõrtsikaklejad muiste. Tal pole vahet, kes mida tegi, kes alustas või käitus väljakutsuvalt. Ta kuulis vilet ja võttis sisse koha toiduahela ringkaitses ning kukkus enda ümber vaatamata hoope jagama. Kaua ma sest ringkaistest ikka nagu koer, kivi hambus juttu veeretan.  Tahan rääkida sellest majandamisest nähtu ja kogetu põhjal, sest edasi vaikida pole soovi.

Metsandussektor oli Eesti taasiseseisvuse algusaegadel üks madalama palgaga sektoreid tööjõuturul, et mitte öelda kõige madalamal. Ometi puudus seal täielikult kaadrivoolavus ja hädaldamine. Seda väga ilmselgel põhjusel. Riigiteenistujana mõisnikku mängida, metsi ja metsamajandite rajatud keskusi isikliku äri edendamisel rakendada ning mis peamine, postsovjetlike uute jahimaadega tutvuvate välismaa jahituristide rammusast dipist rasvumine.

Riigi Majandamise Keskuse jahiturismiga puutusin jahimees olles palju kokku. Olid jahipiirkonnad, kuhu eestlasest jahimehel polnud praktiliselt kunagi asja, välja arvatud edukate firmade suured ühisjahid, mida seal väga hästi korraldada osati. Enamasti väisas neid riigile kuuluvaid jahimajasid jahiturist euroopast, keda korralikult saunatati, söödeti ja joodeti. Jahiturism käis riikliku hinnakirja järgi, mis ulukiküttimisele kehtestatud.

Ma sain sellest üsna alguses kohe aru, miks jahionni seinal olev RMK kirjadega hinnakiri ainult numbreid sisaldab. Eesti jahimees maksis hirvepulli eest 10.000 EEK-i , taanlane 10.000 DK ja sakslane 10.000 DEM-i. Pluss dipp, kui jäägrid keelt ka purssisid. Riik andis selleks äritegevuseks oma vahendid ja voli väga lihtsal põhjusel, valitsejad ise ja nende kamraadid, vajasid seda härrasmeeste hobitegevust, et hoida vähegi elus seda, mis kaalukausi vastasvihuks relvaloata pättidele ja südametutele salaküttidele. Tänaseks on jahindus majandustegevusena lõpetatud sest see ei too end Eestimaa valitsejatena tundjatele enam piisavalt sisse. Järgmisena kukub koolnuna kolinal kokku hurraaga alanud matkadadade kampaania, sest üks loodusesõber teise järel, keeldub endale vabatahtlikult ise haiget tegemast ja raiesmikel ronimast. Rajad rabamatka teedele, mis varem läbi kohisevate metsatukkade vaikse ettevalmistuse eesootavaks elamuseks tekitasid, on täna lagedaks nülitud tüükaväljad.

Ma kirjutan seda vahetult pärast Jaan Tootseni ja ta sõprade loodusfilmi vaatamist. See film ei jäta külmaks ühtegi normaalse mõistusega inimest. Nii sel, kui varasematel ja veel näidatavatel seanssidel, istub publik hiirvaikselt saalis kuni tiitrid on loetud. Nimi nime järel… ja muidugi Fred Jüssi, nagu sealgi täpselt kirjas. Ja muidugi Fred Jüssi. See, kuidas mitme põlvkonna hingega inimeste jaoks tuntud ja tundmatu, avatud ja salapärane, aga ennekõike viimse ihurakuni enda ja looduse suhtes aus Mees seal filmis räägib, toob klombi kurku. Istusin sõrmed risti ja palvetasin justkui kogu filmi vältel, et ma ei unustaks midagi, mida Fred ütleb. Ma tahaksin selle teksti pähe õppida ja enesele edaspidiste vaikusehetkede keskis, magustoiduks ette võtta. Nagu metsmaasikad kõrre otsas, mida kaheksakümnest aastast kauem elanud väärikas Mees, karjapoisiliku virtuoossusega oli vilksatavas episoodis korjanud. “Ma ei ole oma surmale mõelnud”, ütles Fred Jüssi, “aga ma tean, et ma ei näe õnneks seda, mis siin varsti ees ootab”.

Selles lauses oli suurim südamevalu, mida olen näinud peale Estonia laevahuku pisarate, kadunuks jäänute lähedaste palgetel.

See on kultuuri ja kasvatuse küsimus, milline otsustab ühe rahva püsimajäämise.

Öeldakse, et neile oma koduloomadele ja lindudele, kes ära süüakse, pole hea nimesid panna, nii polevat valus. Võtame oma lapsed käekõrvale ja läheme kohtadesse, kus Riigi Majandajad pole veel oma laliseva nimega lageraietega jõudnud ning ütleme mis puu see või teine on. Kui vanaks ta elab, millised on ta lapsed ja kuidas ta vanaks saades siit kord kaob. Paneme puudele nimed ja ütleme nii endale kui oma lastele, et see on ELU mitte mets.

 

 

Published by hannesvorno

M.E.P

One thought on “RIIGI MAJANDAMISE KESKUS

  1. Vanaema räägitud lugu suhtlemisest seaga (nime enam ei mäleta). Vaarisa pani pussnoa põue, läks lauta, siis sulgu. Heitis sea kõrvale pikali pooleks tunniks vestlemiseks ja sügamiseks. Ja siis suskas täpselt aorti. Ei mingit seakisa ega pealtvaatajaid.

    Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: