CV OFFLINE

Mul on metsikult palju pööraselt häid ideid. Punk! Sa ei kujuta ettegi, kust selle fantaasiamere silmaga hoomamatud kaldad algavad ja kuhu lainetena suubuda suudavad. Olen hakanud neid kildhaaval üleski kirjutama. Märk- ja võtmesõnadena kausta kribama ning aina uute ja järgmiste kaudu juba eksisteerivatega haaravaks tervikuks siduma.

Mida ma nende kõikidega tegema peaksin?

Justnimelt nende kõikidega, sest nendega, millest midagi väärtuslikku ei kujune, vabanesin juba lävepakul ning lubasin minna. Nagu aadressiga eksinud kulleril, kuigi pakk paistis pealtnäha esiotsa ahvatlev.

Olen loobunud osalemisest. Kaasa mängimisestki. Isegi kaastundest, sellisel kujul, milliseks ta oma teeseldud maskide taga on muutunud. Olen lubanud värvidel paletil kuivada ja pintslikarvadel kivistuda. Olen astunud eemale ja eraldunud kõigist.        Naeratajatest ja mossitajatest. Kõigist ja kõigest mis mind ei köida ning see pole ülejäänud maailma sugugi devalveerinud. Pigem vastupidi.

Ausaltöelda soovin teha siinkohal sügava tänukummarduse ühele naisele, kes haaravaid tundepilte loova ja väga varaka sõnavärviga kirjutatud “Minu…” raamatus, ütles midagi sellist, mille lugemise järel haaras käsi kirjapulga järele. Mulle meeldib väga, kuuldud kuldmõtteid kirja panna. Aitäh Sulle, armas Meeli Lepp selle mõnusa lugemise ja ühe jumalikult täpse briljantlause eest: “Ebapopulaarsus on märk õige tee valikust”

Mõtlesin, kui olin seda lugenud, et tõepoolest. Täpselt seda on kogenud kogu maailma ajaloos sajad tuhanded, kelle saatuseks on olnud olla silmapaistev. Kõige silmapaistvamate ebapopulaarsuse on enamasti selle kõrghetkel lõpetanud giljotiin, kuklalask või tuleriit, olenevalt kaasaegsetest otsustajatest. Mis järel on just neist, mitte hukkajatest, saanud postuumselt surematud. Surnud suurmeeste sõpru oleme isegi näinud, kui mõni õukonna establišmenti esindav värviliste sokkidega lakei, rahvusliku suurkuju sarga kõrval, oma “isiklikke kokkupuuteid” loetleb.

Prohvet Muhamed (Rahu olgu Tema üle) on öelnud: “Makske töölistele tema palk enne, kui nende higi kuivab” 

Aeg milles elame praegu, piitsutab meid niisamuti nagu enne olnu klohmis me armsaid eelkäijaid. Jätkan Prohvet Muhamedi (Rahu olgu Tema üle) öelduga: “Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku”. 

Täna, mitu aastat tagasi, oli käre ja pakaseline talvepäev. Sadas mitmendat päeva laia lund ning talv tundus olevat maailma pöördumatult vallutanud. Mul oli tuba soe. Kamin küdes, küünlad põlesid ja mustadest kastidest tuli meeleolumuusikat. Korraga koputas keegi uksele. Ootamatuks külaliseks oli kallis vend Noorte Meeste Ümarlaualiikumisest. Ulatas purpurkarva pudelipakendi, millest kalli šampanja must kork välja piilus. “Ei ma ei tule edasi, tahtsin lihtsalt üle ukse väikse kingi teha ja öelda, et oled mulle oluline”. Kuulsin neid sõnu nagu mingis võõras keeles. Nii ootamatu, mõistetamatu oma otsekohesuses ja mis peamine, erakordselt tavapäratu, arvestades olevat. Kutsusin ta sisse. Tegin kiirustades, aga hoolt ja armastust panustades, paraja suurusega toidukarpi, korraliku portsu tikuvõileibu. Majesteetlikke väljanägemiselt ja muljetavaldavaid maitsebuketilt. Keetsin suure termose sisse kookospiimaga toorkakao joogi ning tõin puhvetist liitrise pudeli Smirnoffi. Panin kogu kraami piknikukorvi. Toppisime end soojalt riidesse ning kõmpisime kesk talveööd Metsakalmistule. Näitlejate ja teatrirahva kalmistule. Kõik teed olid tuisanud täis ning valge rahu kattis paksu tekina me armastatute kalme. Kalmukividest olid näha üksnes sirpkitsad kiviküürud, mis lumest talveöösse kaardusid. Ei ühtki küünalt ega lilleraagu. Just niisugune vaga vaikus, nagu öise teatrimaja kummituslikus lavapimeduses. Rääkisime sõbraga vähe. Oli lihtsalt nii kerge ja õdus tunne selles olemise ootamatult kaasahaaravas tundmuses. Ei olnud suuremaid ega tähtsamaid. Silmapaistvamaid ega säravamaid. Teenekamaid ega pärjatumaid. Olid identsed kivikuklad paksus lumes ja see pilt viis mu esmakordselt mõttele, et ilmselt on teatrirahva viimne puhkapaik veidi nagu teatrisaal. Ühesugused toolid saalis, millel istuvad igal õhtul uued inimesed.

Me kõndisime sõbraga oletatavaid teeradu pidi. Üksteise sügavates sammujälgedes ning vaikselt liikudes, nagu hilineja kes eesriide avanemise ajal pimedas saalis oma kohale püüab sulada. Otsisime justkui kedagi ja samas ei osanud kumbki öelda, keda konkreetselt.

Kord kaua aega tagasi, kuulasin õhtul üht raadio-intervjuud Mikk Mikiveriga. Mul on see nii hästi meeles, sest ta puudutas ses eetris kõlanud kahekõnes üht erilist hetke minugi elus. See leidis aset kaheksakümnendate esimeses pooles. Valgevenes. Teise Maailmasõja mälestusmemoriaali juures, mis püstitatud tuhandetele hukkunutele. Meie, koolipoisitattidena olime oma kohustuslikku päevakava punkti just lõpetamas ja liikusime karjaga väljapääsu juures ootavate busside suunas. Sama teed jalutas vastu seltskond mehi. Silmnähtavalt tähtsaid mehi, sest neid saatis terve hulk silmnähtavalt vähemtähtsaid mehi ning neist veel tähtsusetumad tuhisesid parvena tagatuules. Juba eelmalt tundsime ses seltskonnas ära ühe mehe. Kunstikooli poistena ei saanud silmamälu meid petta. See oli Mikk Mikiver. Kui me kohakuti hakkasime jõudma, tõmbasime seljad sirgu, käed kõrvale ja pilk silmadesse ning ütlesime kui ühest suust “Tervist”. Mikk seisatus ja tema hallides silmades säras silmnähtavalt säde, mis sekundiga tema kordumatusse häälde kandus. “Tervist. Eesti poisid! Aitäh teile”

Ses raadiointervjuus aastaid hiljem, vastas Mikk Mikiver usutleja küsimustele ning suundus siis korraga ootamatult teemalt kõrvale. Ta rääkis sellest samast aastatetagusest kohtumisest Valgevene sõjamemoriaali juures, et ta ei tea, kes need poised olla võisid, aga see oli olnud tema jaoks üks unustamatu hetk. “Ma ütlesin neile poistele tere ja aitäh” sest tundsin neis ära Eesti poisid. Rääkisin selle loo lumes sumbates sõbralegi. Seisatasime, võtsime kaasas olevast kotist esimese kalmuküünla ning süütasime selle põlema. “Aitäh Sulle, et hingele rõõmu tegid” ütles sõber ning tegi esimese ettejuhtuva kalmukivi ette paksu lumme küünlale pesa. Mina võtsin järgmise ettejuhtuva ja tegin sedasama. Nii süütasime me Metsakalmistul keset karget veebruariööd suure kotitäie küünlaid. Siin ja seal kus just tunne tekkis. Nimesid kividel lugemata, kallitel hingedel vahet tegemata. Lõpuks sai sest küünaldemerest justkui tumm ja öösse kestev aplaus neile kõikidele, kes seal puhkepaiga saanud. Meil olid kaasas pudel viina ja suur termos kakaod, nagu enne nimetasin. Tikuvõileivad samuti. Nõnda siis otsustasime, et tunneme end nagu elu unustamatuma etenduse vaheajal, kus samal ajal toimub ka kohtumine lemmiknäitlejatega ja võtsime viina. Valasime iga kord kolm pitsi. Kaks endile ja ühe näitlejale. Peale ampsasime suitsutatud metskitse, mädarõikapupsu ja jõhvikatšatniga rukkileivapalu. Kuum kakao tegi suu magusaks ja rinnus oli tunne, et mitmed meiega siin vaikides koos olijad, naudivad seda koosviibimist. Kõndisime nõnda mööda lumme jäänud jälgi ja hoidsime distsipliini nagu oleksime olnud pühapaigas, kus niisama ei tallata ega töllerdata. Oli nii külm, et me ei jäänud isegi svipsu. Värske õhk, karge talveöö, kuusirp helbeserpentiinide sädemeid kallavas rahutaevas, kust kõik need auväärsed meid vaatasid. Oli tunne, et see pole vaid Mikk Mikiver, kes meile vastu jalutab ning kellele on uhke ja väärikas öelda tere. Tajusime, et nad kõik tulevad justkui suurel austamisõhtul mööda valget vaipa meile vastu ning me saame igaüht neist austava kummardusega tänada ja tervitada.

Rääkisime seal vaikselt poolsosistades palju, elus ette tulnud lugusid näitlejatega. Juhtumisi teatriskäikudest ning kirkamaid hetki oma suurimate lemmikute rollidest. Rääkisime sellestki, kui raske on ajastu elusal lühikroonikul, kes näitlejaks loodud, olla lõpuni ja jäägitult teatrkunsti teenistuses. Arutasime, kui palju võib üks esinäitleja, kes võiks elada ära kogu elu ka ühestainsast loodud rollist, teha ikkagi orjatööd pelgalt ellujäämise nimel? Teha tööd populaarsuse nimel!? Olla ebapopulaarne, tähendab  ju selgesti julgust uskuda enda surematusse ja teada, et pärast maise teekonna otsa, hakkavad nad sind jälle jäägitult armastama. Nii lihtsalt läheb. Kõigiga on läinud.

Kui sa oled nelikümmend ja pluss aastat vana. Heteroseksuaalne, valge, poliitiliselt passiivne, ehk saba ei liputa sind vaid sina saba ning sa soovid normaalselt elada. Normaalselt tähendab, et sinu inimõigused ja lihtsalt elementaarne eluks vajalik on tagatud, pead sa leppima sellega, et sinu “best before” on reaalselt juba 10 aastat tagasi möödas. Sind pole vaja millekski enamaks, kui protsendiks elatunute statistikas, reaks rahvastiku registris ja kellegi kolmanda klikiks e-hääletuse imesid korda saatvas masinas. Sinusuguse jaoks tuleks kiiresti luua meelelahutusportaal CV OFFLINE, kuhu sa võid nagu iseendale, postkontorisse nõudmiseni kirjutada. Kisselli ning küpsiseid süües mõtiskleda, kas helistad homme või ülehomme, et uurida – on su kandideerimise avaldusega ümbrik avatult või suisa kinnisena “paberihunti” susatud.

Olen paari lähema neljakümnendatest välja kasvanud sõbraga mõelnud ja otsustanud, et ignoreerime ülbitsevaid arrogante vastu. See on päris lõbus omamoodi kommuun, kellega vahetame mõne aja takka infot ning loetleme uusi organisatsioone, brände ning teenuseid, mis me sinisesse raamatusse sisse kirjutatakse. Kõigi sissekantute suhtes viimseni, on algatatud lausvälistuse põhimõtteline printsiip. “Me ei söö suutäitki nende pakutavat toitu, ega maga silmatäitki nende pakutavat und“. On hämmastav, milliste tulemusteni see on viinud. Oleme lühikese ajaga avastanud, kui palju tõepoolest täiesti mõttetuid ja seejuures ülbeid organistasioone, brände ning teenuseid eksisteerib. Neid täielikult vältides, muutub igapäevane elu ootuspärase kammitsetuse asemel, hoopis avaralt võimalusterohkemaks. Sellest kogukonnast iga kell välja astumiseks, pole mingeid piiranguid ega kellegi kooskõlastusi vaja – sa ei pea midagi, kui sa ei taha. Ometi on meil omakeskis lõbus, sest seltskond kasvab ning loetelu muudkui pikeneb. Loetelu sellest, mille eksisteerimine iseenesest, ei ole kusagilt otsast ei meie ega me lähedaste elu-surma küsimus.

Meie üks lemmikutest veel on sündmustesari “Jätame jumalaga sita…”  See on õhtune lõbus oleng, mille jooksul jätame jumalaga millegi eriti sitaga sõna otseses mõttes. Sa ei kujuta ette, kui haarav oli koosviibimine pealkirjaga “Jätame jumalaga sita muusikaga”. Igaühel oli kaasas tema kaks elu kõige sitemat muusikanumbrit. Reegel on see, et lood lähevad mahamängijasse anonüümselt ning olgu nad kui sitad tahes, kuulatakse nad üheskoos kannatlikult kuni lõpuni. Peale seda, selles seltskonnas neid lugusid enam ei mängita, arutata ega isegi mainita rohkem. Oleme jumalaga jätnud ja kõik. Me sõpruskonnas tekitas see tõelise elevuse, sest ühe inimese totaalne lemmiklugu võis olla vabalt kellegi teise just selleks teemaõhtuks valitud pala.

Minu lood on senimaani Phil Collinsi ” I can´t dance” ja Bruce Springsteeni “Born in the USA”. Ei sel koosviibimisel ega siin ja praegu, ei pea seda valikut sõnagagi põhjendama. See on lihtsalt minu valik ja nii on. Minu jaoks kaks ebapopulaarset ehk järelikult õigel teel olevat , ehk CV offline lugu…

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: