MIKS SA EESTIST ÄRA EI KOLI?


         Hannes, miks sa Eestist ära ei koli? Aga tõepoolest? Kui mõelda, kuidas see ühte lausesse kokku suruda, siis see ei oleks põgenemine. See ei oleks seiklustesse tormamine ega uute rohumaade nillimine. See poleks kaalutletult asjalik väljakutsete janunemine ega uisapäisa sinisilmne Eldorado ihalus.

Lihtne on seda seletada inimesele, kes sõidab kordki elus mootorrattaga.

Tema teab, mis tunne see on, kui kiiver võtab su pea nagu linnuema oma pojad, oma mehhaanilises hapruses ennast ohverdavalt kaitsta. Mootorrattur teab, mis tunne on nahkjope lukk ja muud sulgurid korralikult kinni vedada ja käed nahkkinnastesse suruda. Mootorrattur teab seda tunnet, kui haarad “elukal” sarvist ja lööd jalaga käigu sisse ning lähed. Jõudmisest tähtsam alati, on mootorrattal olles teelolek.

See magusalt muigama ajav õnnehormoon, mis tekib teadmisest, et su kiivri sees on sinu oma mõtted ning kellegi teise jutt sinna ei kostu. Vaid nurruv mootor ja sellest kiirguv sisemuses põleva kütuse kuumus, mis nagu sülle magama jäänud kass, kintsud sisekülgedest soojaks teeb. Maailm, mis läbi tuuleprillide jooksujalu vastu tuleb, on valinud sinu mõtetega sama tempo ning ainult mootorrattur teab, selle tunde tähendust, millise toob parema käe õrnamgi randmevääne.

Kui need paar-kolm triibulist riigieelarve solgitoru mis igas suunas näevad ja siin-seal võsatutis fööniga kaugusse sihtivat menti välja jätta, on mootorratturil rõõmsalt suva kõigist neist välklambiga joogiautomaatidestki.

Pildistada kiivri ja maskiga meest ning tema põlevat esituld, ei ole lihtsalt mõtet, sest number on ju tagaotsal.

Nii võikski edasi ja aina sügavamale ning detailsemaks minnagi, rääkides vabaduse tundest. Mootorratturid teavad. On seda sadu kordi kogenud ning ühinevad minuga kui ütlen, et nii tühja tunnet, kui lõpuks koju tagasi jõudes ja ratta seljast maha astudes, ei ole vist üheski teises situatsioonis. See on justkui kohtumine omaenese näppu vibutava karmaga. Karmaga, kes saab su veel kodu uksel kätte ning klaarib justkui kellelegi võlgu jäädud naudingute eest.

Ehk on teistel teisiti, aga minule meeldib seiklema minna, mitte sealt tagasi tulla, sest kogu reisi ettevalmistus on alati kordades meeldivam, kui kogu naasmisele järgnev. Järgmisel korral on ju taas ainuvõimalik, et tahad võtta hooldatud varustuse, pestud ja kuivatatud ning hoolega hoitud mootorratta.

Võtta ja minna. Sõita ära. Kolida Eestist minema nii, et hingad kopsudega ikkagi oma Eesti õhku ja teed pisikese allesjäänud külapoekese kitsas parklas jalasirutuse ning kuukad otse pudelikaelast kapikülma karastusjooki. Sa tead, et jõuad täpselt oma joogi joodud ja anda süüdet enne, kui silmapiirilt paistva taevani tõusva tolmusabaga kihutav krusa, kitsal kruusateel giljotiinina selga või vastu lendab.

Hannes, miks sa Eestist ära ei koli – küsis mulle armas, lähedane sõber. Inimene, kes näeb ette ja taha, läbi ja sisse. Küsis enne, kui olin ta palvel selgitanud oma viimase aja hingevalu sügavaid tagamaid. Tagamaid, mis pole seotud subjektiivse vaid objektiivse tegelikkusega. Küsisin vastu, kas usud, et ma armastan Eestimaad päriselt? Südamega nagu peremees, hingega nagu patrioot ja suhtumisega nagu viisakas külaline, kellena me tegelikult kõik siit elust sellel maal läbi astume? Ütle ausalt, käsi südamel kas sa ise usud, et tänane euroekstaasis eliit armastab Eestit – küsisin mina sõbralt vastu. Me mõlemad näeme asju mis ammu olnud ja alles tulemas ning teame pingutamata, kuidas maalida üks portree. Pilt pentsiku kübaraga prouast oma teenistustsükli lõpus lennukitrapil Eestile tagasi vaatamas. Kättki ei tõuse lehvituseks. Üksnes pupillid tõusevad kipras kulmude vahelt korraks ootamatult tumedate pilvedega lörtsise taeva poole. Justkui tahaks seal üleval Kedagi tänada. Tema seal üleval on ammu kõik andeks andnud.

Nii, nagu Ta on kõik olemasoleva loonud, on Tema loodud ka valikuvabadus Teda usinalt uskuda või ülbelt salata…

Ma ei anna mitte kübemekestki oma eluenergiat sinna, kuhu ma ei külvaks. Sinna kuhu ma ei külvaks ega istutaks, ei oleks mul soovi ka kolida. See poleks mu kodu. Mu eluenergia kuulub minule. Ma armastan elu ja hoolin kõigest oma käega külvatust ning istutatust. Võrsunud, juurduvast, kasvavast ja küpse saagina koristatavast.

Tean viimasel elutsüklil õpitust ja omal nahal kogetust, et tõusevad vaid need kes tõstavad. Alandajad aga langevad enda kordasaadetustki madalamale mülkasse, et õppida teisi tõstma ja üksnes nii tagasi pinnale pääseda.

Olen praegu kõhklemata oma elu parimas seisundis. Kogen aina enam sügavuti, millise läike võtavad mu hingerüü kaitsvate kilpide kaunid ja katkematud kinnitusneedid kirkas päikesevalguses. Öeldakse, et kui sünnib palju poisslapsi, on tulemas suured sõjad ja laastav häving. Miski muu pole viimati nimetatust olnud tugevam uuestisünni ja loomise käivitaja läbi inimühiskonna ajaloo. Nõnda võibki öelda, et julgete ülesehitajate peidetud hirm on alati pöördvõrdes argade mahalõhkujate varjamatu julgusega. Nii loobki inimene end oma kujutlustes ise aina uuesti, kuni hakkabki uskuma, et Jumalal pole vähemalt tema käekäiguga mingit asja. Õieti polegi.

“Araabia kevad” näiteks, sai alguse sellest, et tuhanded noored mehed polnud enam kellelegi vajalikud. Turuletid kaubakülluse all lookas ja heaolupildid igas ilmakaares rippumas. Inimene aga on ahnem ning see pahe teeb temast tavaliselt kõige tulihingelisema õigluse jüngri. Õiglus pole ju algolemuselt midagi muud, kui olemasoleva ümberjaotamine nii, et olukord saaks vastupidine.

Selline sõda ja sellega saabuv häving loob ükskord ka uue Eesti, sest niisama kirglikult nagu ühed soovivad muutusi, võitlevad teised täna nende samade muutustega kuni viimase veretilgani. Oma enese last vihkav ema, kes ei lepi, et nende vanuse- ja elukogemuse vahele jääb konstantselt muutumatu koefitsent.

Hannes, miks sa Eestist ära ei koli – küsis minult sõber. Vastasin talle.

See, et rüüstamise lõppedes laiali tassitud varanatukese pärast viimaste kaklejate klähvimine veel kusagilt kaigub, ei võta minult mu usku. Mulle osaks saav praegune kogemus sellena kes ma olen, on selgeim taipamine, et maksan viimseni kõige selle eest mida tarbin, ükskord tagasi.

Ma näen igavlevate noorte meeste agressiivset plahvatusohtlikkust mitte sugugi tõrjutute seas, kes tegevusetult rääsuvad. See agressiivsus, tapariistade ihumine ja paisuv verejanu, tuksleb täna silmnähtavalt hoopis neis teistes. Neis, kes oma sooja koha kaotuse hirmus palju võikamaid vahendeid on valmis valima, kui kirutud pööbel. Roosade sokkidega robespierre’d ei kohku tagasi millegi ees peale ühe. See on surmanuhtluse taastamine. Neist lihtsalt poleks timukatöö täideviijaid, sest enese apokalüptilise palaviku öödel nähtud unedes, küündib nende unistus maksimaalselt selleni, et olla hoopis ise oma tänase käskija peremees.

Millegi omaksvõtmine tähendab kontrolli selle üle. Selle üle, mida te salgate, ei saa teil kontrolli olla, kuna olete öelnud, et seda polegi. Seepärast on sellel, mida te salgate, kontroll teie üle.   N.D.Walsch “Jutuajamised Jumalaga”  

 

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: