TALVE


Ma ei ole Oskar Lutsu Paunvere lugudest peale KEVADE ja sedagi koolipoisina, muid lugenud. Arvo Kruusemendi samanimeline film ning selle jätkuna vändatud SUVI on olnud tõenäoliselt mitme põlvkonna algkooli-aegsete kirjandite spikriteks. Need kaks on vaieldamatult parem osa Eesti kino klassikast. Nii, nagu on klassika kohustusikud rahvusroad korralikul pidulaual või jõuluküünlad kallite kalmudel. SÜGIS, maitse asi, aga minu meelest üks abitumaid emakeelseid filme kinoajaloos. Abitumaid ses mõttes, et nähtud vaev, näitlejate galerii ning ootused, olid eelduseks palju enamale, kui lõppsaavutus. SÜGIS filmina oli nagu “kalevipoegade” pidu pärast palgapäeva. Hetk, millal raha ja kogu tegemislust ning aur otsa said, on selles filmis nii reljeefselt näha, et üksi kodus telekast vaadates hakkab piinlik, nagu peaks vaatajal olema mingi süü.

Ma ei ole vaadanud ühtegi “Kiired ja vihased” filmi, aga paneks selle pealkirja kõhklemata “Sügisele” sest Kiire-perest ja neid vihkavatest paunverelastest see kangutatud kahekõnede ja “kevadiste” ning “suviste” kildude najal aelev laiskvorst need kuuskümmend minutit toitus. Kuni valu ja vaev lõpuks ootamatu ja wtf reaktsiooni esile kutsuva “ootamatu pöördega” filmi lõpuks muudeti. Selle emotsiooni pealt kinno minnes, oli eelarvamus TALVE eel varjamatult tugev. Oma osa oli selles mõistagi ka sotsiaalmeediast tilkunud “araabia kevadel” ehk mässul, millega nõuti viimseni kõigi veel elus olevate tegelaskujude ekraniseerimist. Ilmselgelt soovist õnnelikult ohata, et “näe, see on ka nii vanaks jäänud” ja koguda klikke ning kommentaare lugudele a’la “vaata mis on inimestest saanud…”

TALVE oli hea film.

Kui miski selles korraks meenutas “eelnenut” ehk toretsevat kreemitorti nimega SÜGIS, mis lõigati lahti aga mida külalised ei võta, siis läheb see pisike hõõruv kivi kinga seest grimmibussi. Küll asjaosalised ise nende ridade vahelt ja ilma ripsmeid pilgutamata väheldase võõristuse välja lugeda mõistavad…

Minu jaoks oli selle filmi parim osatäitmine mäekõrguselt Saara Nüganeni Selma. Täpselt samad sõnad lähevad ka kõikidele ülejäänud noortele näitlejatele, kes filmis mängisid, sest nende kergusega oli hea üheshingata. Ilma eelmiste lutsutamiste paine ja Paunvere poole palvetamiseta. Filmiliku professionaalsuse ning usutavusega. Nautisin väga Karl Robert Saaremäe imelise kergusega loodud Oskar Tootsi kuju. Ilma ürgandeka Aare Laanemetsa, lausa sillerdavalt kehastatud kolmest Tootsist üledoosi manustamata, lõi haaravalt mängelva sideme, mida temast vanemad põlvkonnad publiku hulgas heakskiitvalt tervitasid.

Mulle meeldis Margus Lepa Georg Adniel Kiir. Meeldis väga, mitmel põhjusel. Esimene põhjus oli Kiire kevadsuvise ja eriti sügisese töllmoka kuju peen pärandamine Märt Koigile. Kes oli ehk isegi püüdlikult ilmaasjata, läbivalt Wehrmacht-i vormis. Seda isegi paljaksröövituna. Eesti kui filmimaa euroopalikkust ja naerda muksuvat natsipõlgust, nagu seda juba seitsmekümnendatel tegi Louis De Fune igas oma komöödias, võttis Märt Koigilt tegelikult kõik head võimalused näidata oma päris annet ja võimekust suurepärase karakternäitlejana. Vana ja noore Kiire, isa-poja suhte oleks võinud ehk toekamalt stseneerida. Noor Frits Kiir, rätsepast kapinatsi ideoloogiliselt ärahellitatud karjeristinolgina, toonuks vaatajani enam mõtteainet kui lihase isa ja kogu elu kõrvakiilude ees käänduv loll peksukott. Teine põhjus Margus Lepat kiita, on nähtav ja kiirgav enesekindlus ning austus näitlejana oma tegelaskujju. Talve filmi Geiorg Adniel, kui me ei teaks Kevade koolipoissi ja Suve rätsepmeistrit, oleks tõenäoliselt Eesti kinoajaloo parim “käästing”. SÜGIS oli selles osas nukker lati alt läbijooks ning pilku pöörama panev pongestamine.

Imelik koht filmis oli Lutsu-lugudes filmitraditsiooniks saanud Imeliku ilmumine, oma imeliku nime ilmutamine ning sõrmede alla jäävatelt keeltel kostev Reilender. Režissöör piirdus aga üksnes poolega rehkendusest ning kannelt polnudki. Väga Imelik.  Julgen selle õlakehituse panna “rahva nõudmise” arvele, kes ootasid vanu tuttavaid ja lootsid ehk Talveski näha nutikannelt näppivat noort Imelikku, kuid las see jääda.

Harri Kõrvitsa “ilmikust külaköstri” väikekodanlik peenhäälestus oli naudinguga mängitud ning põneva faktuuriga tegelaskuju. Me ju teame, et Luts kirjutas Paunvere usuõpetaja oma raamatusse kui mehe, kel oli kellamees Kristjan Liblega isiklik vimm. Väikse koha värk ja kõhklus, et kuraasikas kellamees köstrile äkki tõesti poja tegi, pani juba Kaljo Kiisa Liblena “Kevades” Saare noorperemehele pihtima, et “lahti tahab saada sunnik…”

Ja nüüd teen nii nagu SÜGISE filmi tegijad. Rohkem edasi kirjutada ei viitsi. Muud asjad tulevad päevatoimetustena peale. Peaks kuidagi oma kirjatüki kokku võtma…

“Mis oleks kui läheks jälle koos Paunvere vanasse koolimajja kust kõik algas?”

Aitäh TALVE tegijatele! Sedasi on ilus Oskar Lutsu Paunvere lugudega joon alla vedada. Kuigi pole sugugi hull mõte, teha veel viieski film “KLIIMASOOJENEMINE” ning minna kaameratega tagasi kollimetsa ja vaadata kuhu Mõhk ja Tölpa ning vanamees ahju otsast ja Metsamoor on investeerinud kogu leitud rahapaja kulla…

 

 

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: