Seda on kutsutud koridoriks. Sest vaatevälja tunneliefekt loob illusiooni nagu liiguks keha täielikult me enda juhtimisel ja meie valitud kiirusel. Kes kuristiku serval kordki seisnud, teab seda tunnet. See on pelk hetk, kui tunned korraga sellist julgust, et sinu järgmine samm on uue ja märksa täiuslikuma kehastumise, täiesti uue ja enneolematu teekonna esimene samm.
Hirmuta ja veendunult, et ei mõtle seda oma peas välja, vaid tunnen seda oma tujust tõukumata, südame sees ja puhtalt.
Sel pole hämmastaval kombel mitte vähimatki pistmist sellega, kes ma olen olnud ja/või olen praegusel hetkel. Ükski, kes vimma pidanud ja kiusu ajanud, nagu ka ükski, kes kogu südamest kalliks pidanud ja armastanud, ei puutu enam mu millessegi.
Niisamuti, nagu on minu ja mitte kellegi teise asi, mu elamiskulude katmine, on üksnes igaühe enda otsustada, mida ta tuha või mullana soovib öelda. Mullaks saades, saab meist sõnumitooja ja eespalvetaja muslimite mošees või ilmiku peenramaa maaramm, võrsuva vilja virgumiseks.
Tähtsusetus, mis sel hetkel isekuse sädeleva kuue õlgadelt heidab, on kergusega puudutav ja naermagi ajav. Maise hiilguse ning lihaliku aujärje kadumine veenab korraga nii vahenditult ja reljeefselt ning see vilkalt muutuv tähtsusetus ongi ehk see kaua otsitud õnn. Õnn – ehk elu.
Olemasolemine, ilma ilmsiolekut unest eristamata.
Väljaheidetul oleks selle oskuseta olemine üks otsatu piin. Tema, minemapekstu ja surmamõistetu jaoks on teadmine tegelikust vabadusest just see õnn, mida väljaheitjad igas oma teos saavutada soovisid.
Nad ei tea, et me pole siin selleks, et luua midagi oma kehaga. Me oleme siin selleks, et luua midagi oma hingega. Hingega, mille jaoks keha on üksnes tööriist. Minu vaim on mu jõud, mis paneb mind tegutsema ja seepärast on mul vägi, mida kasutan hinge soovide loomisel. Mida iganes ma loon käegakatsutavat, seda rohkem küsin ma eneselt – kellele? Milleks?
On mu pintslitõmbed lõuendil või kirja pandud sõnad tõepoolest mu hinge soovid? Vaevalt või kohe päris kindlasti mitte, sest nii mannetud on nad, et pigem mu hinge kurvastavad. Mu hing ihkab meisterlikkust ja veatust, küllust ja loomisjanu. Tõestust, et teen mulle luua antut ning olen õiges kohas ja ajas. Sedasama tunneliefekti, milles meile õnnelik olemiseks piisab vaid kohal olla ja toimunus tolmuosakesena osaleda.
Kui mind miski üldse kaasinimeste ja seeläbi ka enese juures häirib, siis see, et teeme mitmeid asju selleks, et olla kaastundlikud. Õigem oleks olla kaastundlik ja sellest tulenevalt tegutseda. Tsiteerin N.D.Walschi “J.J” raamatust:
“Alama klassi ekspluateerimist õigustatakse kõrgema klassi poolt esitatavate iseend õnnitlevate arvamusavaldustega sellest, kuivõrd paremas olukorras on nende ohvrid nüüd, võrreldes sellega, milline oli nende olukord enne sellist ekspluateerimist. Selliste meetmete kaudu on kõrgemal klassil võimalik eirata küsimust selle kohta, kuidas tõeliselt õiglane olles kõiki inimesi kohelda tuleks. Selle asemel aga muudetakse kohutav olukord pisukese võrra paremaks – ning saadakse sellest tehingust roppu moodi kasu“
Kui see tsitaat ei kirjelda tänast inimühiskonda, siis milline veel? Öeldakse, et üksnes kollektiivne teadvus on see, mis valmistab ette pinnase ühe või teise jõu kasvuks ühiskonnas. Me näeme täna tegutsemas mitmeid erinevaid jõude, kellest ükski pole iialgi midagi loonud. Nad on lihtsalt tabanud sobiva hetke.
Abu Said Al-Khudri ütles:
“Igaüks teist, kes näeb halba, muutku seda oma käega ja kui see ei ole võimalik, siis oma keelega ja kui see ei ole võimalik, siis oma südames…”
Elan veel 23 aastat. Seitsmekümne kolme aastaseks. Nii olen ma loonud kõik selle, mida siia tegema olen tulnud. Elan nii, nagu iga päev oleks viimane ning iga uinumine lõplik. Hirmuta üksi- või haigeksjäämise ees. Teadmisega, et need kes minu matta, läevad austatuna mulda ning minugi keha kantakse kord puhkama. Olen kohtunud nendega, kes läinud. Nad ei tea midagi inimestest, kes nende sarga kõrval sõprusest sonisid ja peielauast otse squašši läksid mängima. Nad naersid kui kuulsid, mis muusika matustel mängis, et inimesed ei peaks midagi ütlema ja võiks segamatult leinalainel surfata. Mida mul peale surma vaja oleks? Vaatan enda ümber ja mõistan, et absoluutselt mitte midagi siit sellest ilmast.
Niisiis elan 23 aastat ja võtan iga hetke kui viimast.
Viimast hetke enne iga taipamist, et mitte kuhugi pole mul kiiret ja mitte midagi ma ei pea tegema. Kõik õrn, noor habras ja peen kaob, kui tuleb talv. Siis jääb vaid suur tugev ja kindlana ette valmistunud alles…
Wladziu Valentino Liberace ütles:
“Staariks saamine ei tähenda, et peaksid hakkama maailma muutma, vaid seda, et pead müüma karastusjooke ning suveniire ja inimesi lõbustama”
HANNES VÕRNO 