JUMALAEMA MINNALASKMINE


Mulle meeldivad väga kõikidele Õigeusu kloostritele, kirikutele ja pühapaikadele pühendatud nimed. Neis kõikides on ühekorraga mingi hoomamatu aristokraatia ja üliinimlik lihtsus, millega asjassepuutumatud galantse rahuga rõhumata jäetakse. Sa kas tead, tunned huvi ja uurid või astud silmad nagu moosilärakad pudrukausi tsentris, nutitelefoni ekraani jõllitades oma teed.

Kõik need Jumalaema sündimise- ja uinumise pühakojad, oskavad ilmse kõigutamatusega hoida seda miskit, mida hing eri aegadel vajab.

Olgu see siis seespidine kogemus või välispidine nähtumus, ei saa suured inimhulgad lihtsalt ilma selleta oldud. Proletariaadi diktatuuri poolt oopiumiks nimetatud usk, mis oli ainsaks vaktsiiniks paduvasakpoolsele terrori- ja hirmuvalitsusele, sai kahe inimpõlve jagu selle vilju oma hinges kogeda. Niisamasugust sisemist ja tõusva trendina ka välist lammutustööd inimhingedele, teeb täna väga veenva vilumusega neist samadest “ideaalidest” punetav parasiitlik neosotsialism.

Pooleteise sajandi taguse saksakeelse haritlaskonna, mõisnike ja eliidi snobismist sündinud “Rahvuslik ärkamisaeg”, mille talurahvas oma rustikaalse eksistentsi ning muheda matslusega viljastas, oli iseenesest samasugune oopium. Tänagi vähkreb see vahel nagu angerjas “lappaja” tõrvatud põhjal ning usub, et lihtsalt loitsib end vabaks. Vabaks soolaga limapesust, lepalõhnasest suitsuahjust, kallerdunud marinaadist ning sellele kõigele järgnevast. Külmade suupistetega pidulaual on ta ometigi niisamuti marineeritud männiriisikate,  ja soolatud krõmpskurkidega täpselt sama võrdne. Võrdne nagu me usume olevat Eesti, kelle elanikest optimistlikult ehk üks protsent mäletab, kellele läks üle see pöörast õitsengut ja taevalikku ärkamist külvanud Euroliidu “eesistujamaa” staatus.

Kui see pole sakste poolt loodud uus runo, mida matsid kamaratas suu ümber jalalt jalale tammudes undavad, siis mis see tegelikult on? Kui sakstel oli ein Folk, ein Reich ja ein Führer, siis meil on suvel igal mahatallatud nurmel oma folk. Teatud mõttes ka oma Reich, sest meil on oma rahvusvaheline riigi suunakood no ja führerist rääkimata…

Kurb on näha seda uhkuse hääbumist, mille on toonud inimhingedesse teadmatusena haigutav peataoleku kuristik. Paksu uduna sinise vee kohale vajuv ängisegune küsimus – kes me sellised varsti üldse ülepea oleme?

See klaashelmestega rahvusromantiline karbike, mille esmalt saksad ja hiljem kommunistid meile mängida andsid, tahetakse jälle vägisi käest ära kiskuda. Käestkiskujad kusjuures ei adu, et sellega pole teistel midagi teha. Ekrelase käest ärakistud tõrvikut Helsingis elav somaallane ei vaja. Solikamskis elaval Koljal ja tema Kemerovos elaval sõber Vasjal, on pohhui sellest, et me laulupeo kavva vene lugusid juurde paneme või rukkilille revääril roosa lindi vastu vahetame.

“Ortodokselt” öeldes on me Eesti täna justkui “Jumalaema minnalaskmise” katedraal. Rahulolematus nagu rahulolugi, et ole statistilised suurused, sest mentaliteedil puudub arvuline mõõde.

Me näeme, mida me teeme, aga me ei saa iial näha põhjust, miks me midagi teeme. Põhjus on nähtamatu – põhjus on tunne, mida teine inimene ei saagi iial näha.

Rahvuslikust ärkamisest tekitatud “eestluse tunnet” ei näinud toonased eestlased ega saanud näha peremehedki. Nähtav oli üksnes väline ja kättevõetav ning tunne oli see, mida kirjeldama asudes hakkati end rahvaks pidama. Kui kesiganes president kirjeldab oma tundeid seoses rahvusega, ei saa ta seda teha ainsamagi hinge eest peale iseenese. Samuti ei ole talle antud sünnijärgset aadliõigust, uskuda et just tema kirjeldatud tunne on see õigem ja ülim. Mistahes presidendi.

Viimane ja tegelikult ühtlasi ainus president, kelle kõnesid olen kuulanud, oli president Lennart Meri ja just selsamal põhjusel. President Lennart Meri jutus oli olemas see jumalik säde, sest ta kirjeldas konkreetseid nähtusi, mitte oma emotsioone ega tundeid. Nähtusi, millest ta rääkis, rahvas teadis, sest nägi neid ka oma silmadega. Isiklikke tundeid, mille kirjeldajad on olnud kõik järgmised, ei saa üks rahvas aga ühe vitsaga lüües tunda. Selle lihtsa asja taipamises seisnebki KOGU rahvale kodutunde loomine ja hea kasvatus, mida vaba rahvas riigivanemalt õigustatult oodata tohib.

Kui president K avalikult kõneledes  peamiselt omi tundeid kirjeldab. Tundeid, millest ebaproportsionaalselt palju on häbi oma rahva pärast võimukeskustes niite tõmbavate sakste ees, ei kuulata teda enam. Kiitjaid ja klakööre leitakse väikeste või suuremate teenete ja hüvede eest alati ja igale sõnavõtule või etteastele.  Taevakõrgust varjamatut soovi, rohkem kui poolelt riigi elanikkonnalt “nende Eesti” käest ära kiskuda, sest matsid seda õigesti kasutada ei oska, toob lõpuks hävingu. Mitte riigi vaid sellesama sakste loodud mängutoosi, mida ükski teine rahvas ei vaja, sest neil on igaühel oma.

Kuidas kurat oleks ometi võimalik see inimlikult selgeks teha, et põhjus on alati nähtamatu aga tegu nähtav?

Rahvusena püsima jäämine ei ole tegu, see on põhjus. Teenetemärke ja profitroole jagada ei ole tegu, see on põhjus. Siin ehk peitubki vastus küsimusele – kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu oleme teel? Kullake, kuula ometi! Sinu rahvast ei puuduta sinu tunded ja neist järgmiseks tõukuvad teod, vaid iga sinu tegu ning neist tõukuvad kõigi ülejäänute tunded.

Kõrgeltarenenud ühiskonnas ei anta inimesele ülesandeid, millega hakkamasaamisel on ta järjepidevalt näidanud üles saamatust. Maailm on niimoodi loodud, et iga inimene planeedil saaks elada elamisväärset elu, mitte oodata palukeste pudenemist peremeeste toidulaua all, sest kellegi arvates seisneb õiglus ja inimlikkus ressursside jagamises tema arusaamade kohaselt.

Sina, kes sa tähistad oma maavalduse tara ja ERAMAA siltidega: kui sügavale maapõue su omanikuõigus ulatub? On see meeter või kilomeeter? Või ulatub see Maa tuumani? Kahtlen! Niisamuti nagu kahtlen sügavalt selleski, kas sul oleks vähimatki voli saata mõne lennufirma peakontorisse nõue, õhukoridori kasutamise eest sinu ERATAEVAS.

Kirstul ei ole taskuid, härrad väärindajad ja muud kes te ei taipa, et Eesti on üks meist, mitte miski, mis on meie kõikide ehk mittekellegi oma. Enne kui prosseccoklaase kokku lüües hõikad “Elagu Eesti” – mõtle! Mõtle, kas sa annad ta eest tõesti oma elu, et tema saaks kesta…See ei ole pidupäeva loosung, see on püsimajäämise ainus toimiv tingimus.

Seega, ära võta teiselt inimeselt kunagi seda, mida sul temale anda ei ole. Üksnes andes, toimub saamine ja saamisel on alati keegi andjaks. Võtnud sakstelt kingiks selle ilusa mängutoosi, andsime endast osa ära. Selle osa, mille saime Jumalalt avansiks. Nii oli see ka taasiseseisvudes ja hakkab olema ka aegadel peale meid.

Kuni me ei näe, et paljude jaoks seisab Eesti Tallinnas,  Reaalkooli kõrval postamendil. Vastu hakanud vabatahtlikele koolipoistele püstitatud mälestusmärgis. Seal ma näen ja tunnen Eestit, mida ei saa käest kiskuda ja omatahtsi valikuliselt lajatusi jagades kirjeldada. Hakata vastu, kartmata kaotada on märk õigesti valitud teest…ei tohi Jumalaemal minna lasta

 

Published by hannesvorno

M.E.P

One thought on “JUMALAEMA MINNALASKMINE

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: