AD 2002. Kusagil Rotermanni kvartalis, arutab punt õhinas mehi seda, kuidas luua edukas kampaania, mille pildi ja sõnaga silma paista, huvi äratada, usaldust tekitada ning meeldima hakata. Sõelale jääb “kooritud mandariin” ehk põletavat tulekera meenutav märk ning tunnuslauseks “Vali kord”
Kaardistanud Eesti valimisringkonnad, seatakse kokku helesinine list inimestest, keda neis piirkondades partei nimekirjadesse panna.
Mitmes maakonnas puudub niiöelda üle-vabariigilise tuntusega häältekoguja üldse. Siinkirjutajagi kutsutakse uude parteisse jahisõprade väikeses seltskonnas ning nagu hiljem selgub, õnnestunult. Minu kiiluvees õnnestub suurde poliitikasse imenduda ja seal õilmitseda tänagi, mitmel tookordsel noorpoliitikul. Kandideerisin Võru-Valga-Põlvamaal, kus Res Publica nimekirjas küll väärikad ja toredad naised ning mehed, ent tuntud ennekõike oma maakonnas või kodukohas.
Sama lugu oli Pärnumaal, kus oli vaja samuti “üle-eestilist kuulsust” või…
Mäletad, mis siis toimus? Üks taasiseseisvunud Eesti kõmulisemaid suurõnnetusi. Metanooliskandaal.
Kusagilt, ei tea kust ilmus napsisõprade ringi kanister tervisele surmavalt ohtliku metanooli ehk “puupiiritusega” nagu seda rahvasuus kutsuti. Kiirabiautod muudkui voorisid ning Pärnu Haigla EMO oli pahupidi silmade ja siniste nägudega teadvusetuid täis nagu Pripjati laatsaret, peale Tšernobõli pauku. Kõik tegelesid sellega. Kogu riik.
Kes elas ja tundis kaasa, kes parastas ja pidas surijate süüd nende eneste lolluse tulemuseks. Ei möödunud siis ühtegi AK ega muud uudistesaadet, kus Pärnu Kiirabi pealik poleks sõna saanud.
Sama mees võttis selle meediaoperatsiooni tuules hiigelhäältekogusega ResPublica nimekirjas Pärnumaal kogu “koore” ning pääses otsemandaadiga Riigikokku. Vedades enda sabas Toompeale teisigi nimekirjas ja sinna tänaseni jäänuid.
Juhus?
Ma lihtsalt küsin. Las see üks näide praegu pealegi jääda.
AD 2013. Värskelt kaitseväe teenistusse võetud vabatahtlik nooremohvitser, käib mitu korda mõnetunnistel vestlustel, mille jooksul analüüsitakse, kas usaldada talle EU ja NATO salajase teabe juurdepääsuluba. Peale mitu kuud toimunud põhjalikke taustauuringuid ja pingelisi vestlusi musta klaasaknaga vestluskambris, anti.
Julgeolekuasutused, kust valdav osa tänaseni tabatud Eesti riigireeturid aastaid ametis olnud, on tegelikult võlgu vastused Eesti rahva mõnele küsimusele.
Kas ametisse kandideerival ja/*või ametisse määrataval riigipeal kehtib riigisaladuse juurdepääsu õiguse osas erisusi?
Kas Riigikogus ja Valijameeste Kogus läbikukkunud presidendivalimised ja kõik sellele järgnenu olid Eesti jõu- ja julgeolekustruktuuride stsenaariumites või hoopis kusagilt tulnud korraldustes kirjas?
Kui ühe esmakordselt teenistusse astunud kompaniiülema varasema tausta uurimiseks kulub asjaomastel organitel mitemid kuid, siis pidi kellelgi olema väga täpselt teada kes asub presidendi ametisse. Juba palju varem.
Või pole Eesti ise ja tema julgeoelkuasutused nende asjade otsustajad?
Sest hämmingus Eestimaa, kes on seni mitteametliku Guinnessi rekordi purustaja, ei taibanud seda “pisiasja” märgata. Nii õhinas olime kõigest enneolematust. Appikuilahe, meil on naispresident kõlas õukonnas nagu šampanjakorgi klõmm.
Pole vaja ka mingit “saja töörahupäeva jura” enam, sest iga pisemgi kõhklus või viril protestipiiksatus tätoveeritakse avalikult vihakõne ja ahistamisena sõnakuulmatute kõverale laubale.
Ahjaa, see rekord seisneb kahekümne nelja tunni jooksul korraga enim kuugeldatud nimes, sest ajakirjanduselegi ei usaldatud kogu infot et see välja ei immitseks.
Käimasolev ülemaailmne “viirusekampaania” ON samuti laboris toodetud vahend suurte inimhulkadega manipuleerimiseks.
D-day ehk “see mis lõpuks saab” jõuab kätte kui on täpselt paigas milliste hoobadega saab juhtida planeedi Maa ressursside kasumlikku jaotamist.
Kui raha kaotab oma manipulatsioonivõimu ning jääb ainsaks käepäraste vahenditega taastatavaks ressursiks, ehk mittemillekski, antakse see õnnelikule pööblile eluperemeeste mängimiseks. See kunstrikkus mis õukonnameedia poolt loodud maailmapildil kullana särama lööb, võtab viimaks tavalise marlimaski kuju. Loobu kõigest ja kanna marlimaski, siis elad igavesti – sinu eest hoolitsetakse. Kõik need murelikke nägusid tegema õppinud poliitikud on varsti üldse tõsiseltvõetavad üksnes raha pärast, mida nad etendavad õiglaselt jagavat.
Nende võim hakkab käest libisema, sest neil pole enam ühtegi põhjust kokku tulla, maha istuda ja maailma asju arutada. Nad isoleerivad end oma mänguriikidesse ja vaatavad nagu kilk koldepraost hirmupunnis silmadega välja. Hirm on saamas paanikaks. Kõht on tühi. Tahaks minna sööma, aga äkki süüakse teepeal hoopis neid endid.
AD 2043
Vesi on muudetud relvaks. See tapab iga päev kolm korda rohkem kui Kalašnikovi automaat kogu eksistentsi jooksul, alates selle tootmisest. See on relv, mida saab kasutada nagu massihävitusrelva. Mürgiselt tapvana või lihtsalt kättesaamatuna. Merevee desalteerimisest saab uus “ravimiäri” ning edumeelsem elanikkond liigub aina massilisemaks muutuva kliimarände käigus ookeanidele ligemale. Kuningad lahkuvad, maailm saab otsa ja optimistid lähevad merele.
HANNES VÕRNO 