PAPA MIA


Kõikide tavade kohaselt, peaks praegu olema kevad ja kõik sellega harjumuspäraselt kaasas käiv. Tunded me südametes, hinges ja arus. Aeg, mis on võrreldav üksnes kaua ihaletud kingi lahtipakkimise sulni torporiga.

Oota veel, kuni piibelehed ja kastanid oma valgepitsilise pesu kabareetantsijaliku hooga paista lasevad! Sa koged justkui elu pikima maratoni turgutavat joogipeatust.        Nii igal aastal, läbi kõigi kevadete.

Patuste parim aeg pühakutele naeratada ja pühakute hetk, patustega pahandamata olla. “Võrdse kohtlemise” tipphetk, kui tänapäeva moodsale inimesele arusaadavas keeles sedastada.

Miski, mis on nagu hääbuv “tutipidu” abiturjentide õppetöö lõppedes, kui õppe- ja vahetundidest saab viimse koolikellaga lapsepõlvemälestus ning algab elu.

Õieti sest “tutipeost” kihu kirjutada tekkiski, kui hommikuse päikesetõusu lõppedes said silmad näha täpselt seda värvi taevalaotust, millist mäletan ühel paarikümne aasta tagusel hiliskevade hommikul.

Täna on taevas täpaselt seda värvi kui siis, mil sündis mu esimene poeg.

Olin seda päeva oodanud kõik eelnenud aastad, mis hakkasid tiksuma ERKI lõpetamisest peale. Isakssaamise nõiduslikult ilus soov ei olnudki tagantjärele mõeldes võibolla nii pühalikult sügav ja igavikuliselt tähenduslik. Pigem oli selles meeletu elurõõm. Armurõõm ja tunne, mida saab kogeda ehk üksnes kanamuna, keevas vees. Sest liiga vähe jätab sisu vedelaks ja liiga palju muudab kõvaks.

Isaks saamises on seepärast mingi sügavalt oluline energia viskoossus iga mehe elus. See on staatus, mis lubab sul tunda vastutust ja kohustusi, vaheldumisi pillavalt emotsionaalsete rõõmuhetkedega. Su laps ei ole pelgalt su armuvilja saak, järjekestvuse jagaja ega ka mitte su liha ja veri.

Su tegelik roll ilmaletulnu sünnis on isegi veel väiksem kui kõige viimasel traditsioonilisel koolikellal su küpsuseksamite eel. Niisamuti nagu viimane koolikell lõpetab helinaga ühe ja alustab vaikusega teist tsüklit, on ka lapsukesega su elus.      Emadust ja isadust üle müstifitseerida või vastupidi, tähtsusetuks pidada viibki toodud seoseni keedetud kanamunaga. See ei saa jääda vedelaks ega tohi muutuda turbakuivaks.

Laps tuleb su ellu nagu või. Selleks hetkeks peab olema pann parasjagu kuum et ta kaunilt sulanduks ning pannkoogitainas valmis ja ideaalses konsistentsis.

Kui koogitainas poolik, ettevalmistused ripakil, ja pea laiali, paneb kuum pann või suitsema ning õhku imbub kärsituse torssis ving.

Kui sel varajasel juunihommikul isaks sain, oli kogu ilm nagu suur katedraal. Piibelehtede lõhnav viiruk, õitsvate kastanilühtrite all ning  hommikuste tänavahooldajate vagalt vilgas sagimine. Nagu koguduste vöörmündrid, kes ilmalikku millekski jumalikuks ette valmistavad.

Ma hoidsin oma vastsündinud poega vastu enda südant ja korraga oli minult võetud kogu maine hirm ja vaevanud teadmatus kõige ees. Alustades sellest, kuidas mu oma laps sülle võtta nii, et ta katki ei lähe.  Kuni selleni, et öelda talle isana, teda õnnistegijana oodanud palvetajana, kui tänulik ma olen.

Tänulik ja õnnelik, et ta kohale jõudis.

Viisin Joosepi aknale ja näitasin talle maailma ning maailmale teda. Mäletan väga hästi, nagu olnuks see vaevalt tund aega tagasi, mida sel hetkel ütlesin. “Vaata, maailm – see on meie poeg. Vaata  poeg, see ongi Maa ja ilm”.

Lubasin enesele siis, et siitpeale jääb sinine taevas, kus ta mu kohal ka ei kaardu, alati menutama seda meievahelist vestlust sünnitusmaja aknal, mille all valendas kastanite õitemeri.

Armastusest ja õnnest sündis ka järgmine väikemees. Väikevend Luukas. Ilusal ajal, kui nende samade kastanipuude õitest, olid saanud okastuppedes tukkuvad poleeritud kastanimunad.

Asusin isaõhinaga oma poegi armastama nagu läinuks vastu seikluslikule meresõidule. Teadamata, kuidas isana armastada tuleks, sest hing sundis looma vahendeid ja võimalusi. Materjaalset turvatunnet ja muretust, mis näisid olevat mehe ainus õige tee ja isaks olemise kutse.

Armastan oma poisikesi täna rohkem kui iial varem armastada oskasin. Hoian neid nüüd seda enam, kuidas nende tarvidus mu hoole järele on meesteks sirgudes muutunud. Neis on vastu vaatamas mu enese mina ja minu isa mina. Vanaisa ja tema vanaisade vanaisade mina. Nad on minu ees minejad ja võivad alati kindlalt teada ning tunda, et olen nende selja taga. Nõnda nagu minu taga tuleb minu isa ja tema taga tema isa.

Selle pärast ei peagi mees kunagi tagasi vaatama vaid edasi liikuma. Tema taga tulevad kõik sugupõlved mehi, kes on enne olnud ja meie ette astuvad mehed, kes veel tulemas ning nende ette nende pojad ja nende poegade pojad.

Mitte iial pole ohtu, et see otsa saab, sest õnnelikud isad, kelle kasvatada on tütrekesed, lähevad oma isade ees ja nende endi ette astuvad sel juhul nende tütrepojad või tütretütre pojad.

Sonimiseta sugude võrdsusest ja selle pööramisest ajalikuks moemõttetuseks, sest selle kõige eest on loomisel juba hoolitsetud.

Kui sul sünnib poeg, astub ta su ette, et see sa tema seljatagust valvaks. Kui tütar, et kataksid kogu tähelepanuga tema naiseks kasvamist. Temast saab sulle lapselapse tooja ning mitte miski ei lõpe iialgi. Nagu viimane koolikell, mis heliseb su südames.

 

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: