SUU SOOJAKS SUUSOOJAKS


Paljud ennustajad räägivad maa muutustest tõtt! Nad on avanud “akna tulevikku” ja seda “oma silmaga näinud”. Küsimus seisneb selles, millist tulevikku on nad näinud? Nagu arvutimängus, on ka siin rohkem kui üks versioon. Ühe järgi saabub murrang, teise järgi mitte. Tegelikult on need kõik juba aset leidnud! Aeg…aega pole olemas! Kõik on praegu ja juhtub praegu.

             N.D.Walsch “Jutuajamised Jumalaga”

Praegune hetk ja aeg milles viibin, ei õpeta mulle rohkem ega vähem, kui vaja. Ma õpin pähe ja jätan meelde oma aina uute himude nimed ja näod. Niisamuti olen ma vaevata meelde jätnud oma häbide ja hirmude näojooned ning isekusegi eri ilmed. Neid polegi nii vähe, ju seepärast on nad vahel vastu tulles justkui uued, ent tegelikkuses on nad kõik mulle tuttavad ja palju kordi nähtud tegelased. Ma tean, et ma ei saa neist lahti. Nad on minu kaasteelised ja niisama oluline osa minu maailmast, nagu kõik ülejäänud – äärmiselt meeldiva olemise ja kauni naeratusega vastutulijad. Ma ei saa neid, kes mulle vastu tulevad ja vastumeelsed on, pilgu kõrvale pööramisega olematuks muuta. Mind ei aita igemeteni paljastatud purihammastega joviaalse lõbususega kaelakuti patseerimine, ainult mulle meeldivate tunnetega. Tunnen end ebamugavalt, kui teen nägu, et minu kokkukuulumise õnn üksnes nendega on enesestmõistetav. Mul ei ole tänaseni ikka veel välja kujunenud oskust, ennast tagasi hoida või reageerimata jätta. Olgu see või tagasihoidlikkus iseeneses, on see nii neetult orgaaniline, et seda palja käega ei tapa. Ma ei leia üles oma sisemist silmakirjalikkust, et varjata põlgust kõlupeadest matside suhtes. Räägin neist, keda pole iial mõtet isegi “ninapidi loiku” pista, sest nad ei ole kohanemisvõimelised ning jäävadki kõigi aegade lõpuni “nurka laskma”.

Muudab see tänaseks muutunud maailm midagi nii trastiliselt, et võiksime siitpeale harjuda uue ajaarvamisega? Lühendid BC ja AD ehk Before Christ ja Anno Domini on universumi sordiaretuse jaamas juba saanud endi kõrvale nii “milleniumi” kui “9.11”-e. (See pole Porsche vaid tead küll mis)

Ei jäeta siia lisamata ka Covid19 , sest nii januselt vajab igavlev inimühiskond iga uut raputust. Olgu see või nohu. Ei mingit halastust ega haletsust ei nähtu sest üleilmsest õppetunnist, hoopis vastupidi. Selgelt kõigutamatuks, jääb kestev kummardamine jumala poole nimega Raha. Kõige olnu stagnantlik säilitamispüüd on silmnähtavalt ja tuntavalt kordades olulisem, kui uudiste rongkäikude peas marssiv võimueliidi “hoolimine” inimestest. Mitte midagi globaalset ega ülemaailmset ei ole tegelikult ses toimuvas. Nii nagu seda pole ka meedialaborite sügavkülmast sulama tõstetud narratiiv koronaviiruse suuremast mõjus kui prohvet Muhamed (Rahu Olgu Tema Üle) naatsaretlane Jeesus või teised.

Oleme harjutatud teadma, et kusagil perifeerias, omaaegsete sotsialistlike põllumajandusühistute räämas keskustes, täna elavad inimesed on “teine Eesti”.        Need enamasti paljulapselised, töö- ja perspektiivita “kollipered”, kelle räpaseid kodusid ja puudusetunnet me heategevuslike totaalsete muutumiste teleprojektides näeme. Meile sisendatakse nende kaadritega vaikimisi, kui õnnelikud oleme meie. Meie, kes me elame kolm korda väikema seltskonnaga, kuus korda suuremal elamispinnal ning saame käia suures, sumedas ja hästil lõhnavas ruumis potil.

Me peame sisemas sarnaselt põhjakorealastega, silmis õnnepisar, tänama saatust, et saame tunda elu enese väärikamat kohtlemist. Nii õnnelikud lubatakse meil olla!

Kas me neid haletsusväärseid heidikuid ja nende nägusid, mis saate alguses on veekalkvel ja saate lõpus rahulolust õnnelike silmadega, mitte selleks ei vaja, et ise end petta?      Petta, et oleme alles siis õnnelikud, kui meil on naabrist uuem auto ja kodus värskem furnituur ning kogu see bla bla bla tarbimisest, mis kõrvus nagu sitasitikas sumiseb.

Need samad rääbakad slummipesakonnad moodustavad me õilmitsevas alateadvuses selle osa inimühiskonnast kogu planeedil, kellede hulka meie ei soovi ega justkui peagi kuuluma. Sest see ongi meie tegelik arusaam õiglusest. Inimlik ja arusaadav – minuga ei pea nii minema, sest… ja sada põhjust selle otsa.

Me targutame üksteise kallal ja võistleme omavahel silmad peast. Kes on siis lõpuks tolerantsem ning avatum üksnes oma enesekeskse mina-tähtsuse eksponeerimiseks. Hooliv ja kohal olla on nii võimas trend, et selleks kõlbab põhimõtteliselt kõik. Kehtib vaid üksainus reegel – sa ei saa hoolida ilma sellest ümbritsejatele märku andmata, olgu või aknast telefoniga lehvitades. Ka kausitäis riisi kerjusele, tuleb ulatada välklampide sähvivas valguses, rääkimata mängust mis käib üle kõikide peade, ent…

Neid, näritud hingega bakterina kobaras koos elavaid eluheidikuid teie “koronaviirus” ei “võta”! Nemad ei karda midagi, sest pole midagi kaotada.

Mul ei lähe kunagi meelest jutuajamine Afganistanis, ühe kohaliku tõlgiga. Tänaseni, olen talle õppetunni eest, rääkida elus ainult tõtt, kogu südamest tänulik. Ta rääkis ühest oma koduprovintsis elanud vanamehest. Lääne inimese arusaama kohaselt räbalateni vaesest. Moodne inimene ei hakka iialgi aru saama sellest, et need nelikümmend viis korda päevas, kui tema vaatab Instagramis chillivate eluperemeeste puhkuse- ja peopilte, teine pool maailmast palvetab. Palvetab ka siis, kui suu on janust lõhki kuivamas või nälg on viimas nägemist.

Aga see teine, see kelle jumal oli ja on raha? Kelle jaoks kriis ei tähenda järgmist Looja antud võimalust, vaid ajendab lahenduseks ajud seinale tulistama. Ta on uhke, kui ta riigipea ja teisedki rind kummis oma vägevuse üle päästmatult uhked on.

Ta on uhke, et ta kodumaal on tuumarelv ja moodsaim sõjapidamise arsenal. Ta isegi ei aima. Ei hooma, et kusagil kõrbes, mootorratta rehvist tehtud ja köiega labajala külge seotud sussidega, räbaldunud palakasse mässitud vanamehe ainus varandus on üks eesel. Armetu ja ära aetud õnnetu loom, kes vanamehele kruusitäie vee eest on valmis elu andma.

Ära hellitatud, moodne ja mis peamine kõigist ja kõigest hooliv lääne-inimene on õnnelik, et ta saab käia tööl ning maksta makse. Pidada üleval kord aastas läbi linna marssivat armeed. Armeed, kelle käsutuses on kümneid miljoneid dollareid maksaev helikopter. Selle varustuses teist samapalju maksev jälgimis-, hävitus- ja sidevarustus. Selle kokpitis mitu väga suurte kuludega koolitatud õhuväe ohvitseri. Ning täpina ii-l nende samade ohvitseride palk, eritasud, teenindustoetus, olme, ravi- ja tervisekindlustus jne, jne, jne, jne.

Seda kõike selleks, et tappa maha üks vanamees, kellel on eesel ja selle seljas kott, milles on midagi, mida ei peaks olema. Pole isegi tähtis, kas vanamehel üldse on seal kotis midagi või ei. Kui leegion on lähetatud tapma, peab seda ka tegema, sest kodumaal tahetakse kuulda võitudest ja argpüksliku vastase hävitamisest.

Nii ostame me omale samalt turuletilt nii hirmu kui kartmatuse.  Me ostame oma igapäevase tööga endile nii presidendi, valitsuse, riigiaparaadi kui ametnikearmee. Me ostame neilt kuulekuse ja hoolivuse tõestamiseks hirmud. Pakime hirmud lahti ja tunneme õõva, tehes samal ajal iseendale vandeseltslaslikult silma. Me ju teame, et pruugib meil vaid oma eliidile veel rohkem loovutada ning andunumalt armastada ja nad hävitavad meie hirmu. Hirmu, mille me neilt ostsime! Käitume nagu poolearulised, kes ostavad võhivõõralt marutaudis koera ning maksavad siis topelt juurde, et ta peni hukkaks.

Iga lagunevas barakkelamus elav suurpere, kes ka talvel lumme tallatud rada pidi sirelipõõsas sital käib, ei pruugi osutuda valituks härdaks tegevasse televisiooni heategevusprojekti. Selliseid peresid on liigagi palju kogu maailmas, ent neil on midagi muud! Nad on karastunud ja immuunsed ning julgemadki pisikud kardavad neid nagu Jack Norrist, sest need paganad ei käi ka käsu korras mogulite apteekides missadel. Nemad jäävad praegu ellu. Sa näed seda varsti – tuleb aeg, kui needsamused saavad uuteks hoolijateks. Vaid omal nahal vaesust tundnu jagab kannatajale ja abivajajale rohkem kui endale kätte jääb.

Ah et mis siis reisimisest saab?

Kriisid sünnitavad uusi kangelasi. Ei jää nad selgi korral ilmumata, sest kuluarides on kuulda, et diplomite ilukirja tegijad on suled juba tindipotti pistnud. Kangelased aga, nagu me väga hästi teame, on suutelised inimesi eneste seljataha koondama. Olgu prääniku või piitsaga, aga miks mitte vaktsiiniga ning viima inimesed enneolematutessse kohtadesse. Nõnda ongi sanud lihtsad inimesed hordidena läbi terve ajaloo reisida. Kes Aleksander Suure, kes Tšingis khani, Napoleoni või Hitleri globetrotteritena.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: