LAUPÄEVANE LUGU


Nad tundsid teineteist juba koolipõlves. Vist üksnes kroonu-aeg, viis nad teineteisest põgusaks kaheks aastaks lahku. See oli omamoodi aeg. Keegi ei uskunud sellesse, mida loodeti ning ei juletud loota seda, millesse usuti.

Tänaseks on neil kõik see väikekodanlikuks väliseks väljundiks vajalik olemas. Nad elavad koos oma armastatud naistega ning kasvatavad tublisid lapsi. Neil on töö ja sissetulek ning mis peamine “munad”. Nende arusaamad on suuresti kattuvad ning ainus teema, milles vahel vaieldakse, on popmuusika ajalugu. Täpsemalt konkreetsete helipalade salvestusaastad, musakandjate ilmumisajad ning muu hobimelomaanide virgutav snobism. Nad käisid peaaegu igal pühapäeval Harjumäe vinüüliturul ning küünlakuul Tartu Maratonil.

Seekord oli tegu laste sünnipäevaga. Uue, männimetsa arendatud madaltiheda elurajooni ilusasti pügatud muru ja grääzinipikkuste elupuudega piiritletud krundi keskel suveterrassil, oli kaetud laud.

Laual seisid suured moodsad aianõud. Värvilisest klaasist boolinõu, salatikausid ning trendikad taldrikud, disainkahvlite ja nugadega. Pereema oli küpsetanud moodsa hapusaia ja lõiganud lahti turult toodud suvise loodusrikkuse. Värsket kurki ja värskelt soolatud kurki. Sparglit ja maheporgandit. Koriandrit ja noori kartuleid tilliga. Maasikas ja arbuus ning Juustukuningatest paar pere lemmikut ning tiganuku soovitatud uudistoode.

Nende lapsed olid kuidagimoodi selliselt kasvanud, et kokku saades sõideti jalgrtataste või rulluiskudega, kihutati tõuksidega või toksiti plastreketitega polüesterpalli. Nad ei näppinud telefone ega vaadanud toas ninad vastu seinasuurust ekraani, jaapani animatsiioone.

Kodulooma omamine ja armnastus loomade vastu üldse, oli kummaski peres nii iseenesest mõistetav, et elektrimootoriga värava sulgumise klõpsatusega samal sekundil, lendas vüõõrustajate koduhoovi rohelusse ka sedaani tagaluugist välja päästetud truu neljajalgne. Mõistagi polnud vaja osapooltel laskuda elementaarselt mõistetavasse ning külaliste Rotweileri ihuhädade puhuks, oli kaasas nii kühvlike kui kilekott. Nii nagu ühel enda kaudu teistest lugupidaval koeraomanikul muiste.

Istuti ja oldi. Välitingimustesse sobivatest õuekõlaritest mängis tasa ja naabreid segamata sulnis lounge-list ning erilise sündmuse puhul, olid lisaks murusse peitunud õueleedide kollakale kumale vabisemas ka roovarrega õlitõrvikud.

Lapsed toimetasid oma. Väiksemad käisid vahepeal end emade vastu nühkimas ja sosistasid midagi kõrva. Mille peale noored nägusad emad nagu ikka reageerivad. “No lähme käime siis koos ära, kui sa tuld põlema ei osanud panna”

Korraga nägid kõik midagi rabavat ja ootamatut

Kogu õhtu veneetsia lõvikujuna vaid silmadega ümbrust jälginud koer, oli kõikidele märkamatult vaikselt irdunud ning hiivatud vabaduse endale mõistagi seikluseks mõelnud. Midagi kopsakat, ilast ja mullast määrdunud võimsate lõugade vahel, puges ta kõrvalkrunti eraldava laudaia alt tagasi hoovi. Ilmslegelt oma teost pöörases vaimustuses, raputas ja rassis ta oma kõigi ehmatuseks kusagilt saadud saaklooma.

See osutus umbes mõnekiloseks küülikupapaks

“Raisk. See on naabrite küülik!” vakats majaperemees ning  “……”  hingas ehmatusega sisse koeraperemees. Kahe sekundi möödudes, olid mehed püsti ning kuulekalt tardus ka neljajalgne murdja. Peremehe käsule truult alludes, pani ta murtud ja nässerdatud küüliku mõnemillimeetrisele murukamarale.

“Ohhhhkurat küll” ahastas nüüd koeraperemees ning “……” hingas raskelt välja majaperemees. Ilmselgelt oli olukord rohkem kui mädane ja sant. Elutu pikk-kõrv oli imetoredate naabrite perelemmik ja laste armastatud hoolealune. Naabrid ise viibisid parasjagu teises Eesti otsas oma moodsate sõprade juures. Olles palunud aegajalt pilk peale visata ka oma küülikutemajale ning vajadusel peoga pruukostiga turgutada. Olukord oli otseöeldes rohkem kui piinlik ning rõõmsast chill-out õhtust oli saanud ilmsi asetleidev õudusunenägu.

Vahemärkusena olgu mööndud, et alkohol kahjustab inimeste tervist. Kui see kahjustus aga peataolek juhtub olema, võib temast vastupidi, leidlikkuse võti ja mõnegi situatsiooni kehvadest valikutest parima lahenduse pakkujaks kujuneda.

Nii võtsidki kaks sõpra universumist saadetud idee ellu viia. Garaažis asuv kätepesunurk lõi laes lahvatanud päevavalguslampidest särama nagu operatsioonisaal. Kraanikausi äravool suleti ning vesi selles segati laimilõhnalise Fairy-ga…

Kui jänkupapa oli vahutavast veest läbi käinud ja puhta veega loputatud, ei näinudki ta enam nii armetu ja murtud välja. Pereema loal kasutatud föön ning koolutuskamm, andsid talle aga suisa chinchiljaliku uue kasuka.

Nagu naabrid olid palunud – vaadata kuidas küülikutel läheb, nii ka tehti. Mindi naabri hooviväravast sisse ning pisteti kadunuke puuriuksest sisse. Seal ninad lidus vurre liigutava seltskonna rahustuseks, ka suur peotäis värsket naati.

Õhtu möödus vaikselt ning varsti mindigi laiali

Kahe päeva pärast, olid naabrid tagasi kodus. Rõõmsad käeviiped ja naerusuine kokkuhoidmise tunne, nii nagu ennegi. Kõik oli hästi. Linnud laulsid, kusagilt kostus muruniitja põrinat. Kellegi aiast kandis tuul ninna kõhna grillilõhna.

“Naaber tuleb” ütles pereema kaasale ning mõlema kerest käis läbi jõnksakas.

Kui naaber tuppa oli astunud, ei näinud õhus olevat midagi sellist, mida võiks nimetada või saaks pidada kuidagi tähelepanu äratavaks. Heade omavaheliste suhete kvaliteet oli olnud aastaid ka tagaselja siiras ja austav.

“Mõtlesin, et pean ka teiega jagama mis uskumatud lood maailmas aset leiavad” alustas naaber. Mõistagi oli selle peale silmissse tekkinud uudishimu täiesti siiras ka vastuvõtjate nägudes.

“Mul on ju need küülikud eks” alustas loo jutustamist naaber. “Eelmisel nädalala, enne kui perega Setomaale läksime, oli meie Ossu hinge heitnud” jätkas ta. “Matsin ta koos poisiga sinna aianurka pojengipõõsa alla  ja pidasime isegio väiksed peied, sest pisike plika oli südamest murtud”. Pinge pererahva kehas hakkas nende endi meelest juba tasapisi näonaha alla veresoontesse kogunema.

“Tulime eile tagasi koju. Läksin jänestele rohtu viima ja sain šoki” jutustas aina elavnev naaber. “Meie kadund Ossu, kes mahagi maetud ja kelle matusedki peetud, oli jälle puuris surnult külili”

 

 

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: