ÜLESTÕUS


Üratuskell helises täpselt kell kuus hommikul. Ärkasin enne teisi, et oleks aega rahulikult toimetada. Lõpurivistus ja kojusõit ning omade juurde jõudmise tohutu pingelangus. Hommik oli karge nagu sellele aastaajale omane. Baierimaa paksude metsadega kaetud mägede vahel, liikusid esimeste päikesekiirte poolt peeneks rebitud pilveräbalad. Nagu hundikarja hallid seljad, kõrges roheluses, jahti pidamas. Pisikese Oberammergau külakese, tillukeste kirikute tornikellad helisesid üle väikekodanlikult varajase vaikuse, milles ainult postiljoni rolleri põrin ning pagari ahjuuksest tulev saialõhn voogasid.

Küla serval, kõrgel mäeveerel, asub NATO -kool. Ehitatud “siis ja siis” ning säilinud tänase päevani. Väga korralikult ehitatud. Väga imposantne, väike eliitväeosale rajatud väljaõppebaas, mille lokatsioon ning maastikuarhitektuur, räägivad selget keelt preisi korrast, baierlaste pühendumisest ning natside igavikuihalusest. Midagi, mis jäi terveks ja võeti liitlaste poolt üle ja kasutusse.

Öösel nägin und, milles keris tagasi õhtul kamraadilt kuuldud lugu. Kanadast tulnud kapten, kellel üks missioon Afganistanis, juba selja taga. Rääkis loo, kuidas nende soomusrühm oli saadetud hävitama suurt oopiumimooni põldu. Käis see nii, et sõideti keskpäeva kuumalaine ajal põlluserva ning pisteti tuli otsa. Õitsev magunapõld põleb aeglaselt ja pöörast tossu taevani tõstes. Ilmselt oli Talibani Jumal sellest nii häiritud, või vastupidi – tahtis aidata kaasa, aga tõusis tuuleke ja muutis suunda. Nii jäi kolm jagu vahtralehe all võitlejaid, omaenese süüdatud hävitustule rammusalt paksu valge tossu sisse. Mõni sai eluaegse ajukahjustuse, teistel läks – kellel kuidas. Niipalju siis oopiumist, mille läbi nähtamatus paksus udus, ma oma unenäos püüdsin pisikese paadiga kaldale jõuda. Teadsin, et kallas on kusagil siinsamas, aga ikka kaikus kaldapuude õrn lehesosin just selja taga, mitte seal, kuhu suunas olin hiirvaikselt aerutanud.

Olin vormi selga pannud, kui saatsin emale sõnumi. Kool lõpetatud, sean end valmis lõpurivistuseks ning kojusõiduks. Juba õhtul näeme! Ema vastus tuli kohe. Ta kirjutas, et isal on hea meel. Olla öelnud – tubli poiss.

See tähendas mulle väga väga palju. Olin Saksamaale sõjakooli õppima minnes, jätnud isaga justkui hüvasti juba. Viimasel päeval enne ärasõitu, käisin teda haiglas vaatamas. Kurb pilt. Mäletan, et istusin haigla parklas oma autos ja lihtsalt nutsin ennast kogu jõust tühjaks.

Rivistus toimus Väeosa stabikasarmu ees. Kohal oli väga kõrge taseme esindus nii NATO Euroopa väejuhatusest, Bundeswehr-ist kui jõuministeeriumist. Peeti mitu kõnet, anti suured kaustad tähtsate sertifikatidega ning kinnitati rinda märk. Märk, mida kanda seal kus tarvis, kõrbevormi paremal käisel.

Oberammergaust sõitsime kõik koos Müncheni. NATO buss viis meie kursuse lõpetanud lennujaama, kus teineteiega rõmsalt nägemiseni jätsime, sest teadsimie, kus ja millal taas kohtume. Oli põnevate sündmuste ootusärevus, segatud vennaliku üksmeele ning ohvitserliku kuraasiga. Saatsin emale uue sõnumi. Ütleisn, et rivistus läbi. Rivi ees kiitus kätte saadud ning märk rinda pistetud. Juba ootan lennukit ning tulen siis kohe isa juurde.

Ema saadetud sõnum oli ootamatu. Ta kirjutas, et ilmselt ei jõua isa sind ära oodata. Ma ei uskunud seda. Tõsiselt ei uskunud. Lisaks õppe ja õppusepingele, oli mul kogu see kooli-aeg ränk hingevaev. Ärkasin iga piiksu peale, kust iganes see kostus, sest kartsin sõnumit, mida ei oodanud. Seda et isaga midagi pahasti. Siis oleks mu kool pooleli jäänud ning lennanuks ilma väljaõppe ja treeninguta, koju tagasi. Iga päev. Päev päeva järel, ohkasin tänust, kui ema saatis teateid, mis ütlesid, et nii nagu praegu – on hästi, õnneks ei ole läinud halvemaks. Ma ei tahtnud mõelda isa surmast.

Istusin Müncheni lennujaama ootesaalis ning tegin Tallinna lennuni aega parajaks. Istusin ja mõtlesin, vaadates klaaskastis karjakesi suitsejaid, et miks te seda teete…

Läbi suurte vaateakende paistsid lennurajad ning sinna maanduvad ja sealt tõusvad lennukid. Taevas oli täiesti sinine. Siiski, üks peenike mustjas pilv, nagu suitsupahvak, mis rabedas tuules peeneksvenintatud nirena aeglaselt läänest itta ujus. Vaatasin seda ei tea kust selgesse taevasse ilmunud nähtust ning tõrjusin sedamaid pähe turgatanud mõtte, et see on mingi märk. Telefon taskus vibreeris. Vaatasin ekraanile, kus helistajaks väike õeke. Võtsin vastu, aga me ei saanud sõnagi vahetada. Õde nuttis ja ma ütlesin lihtsalt – aitäh, sain aru. Helistasin emale ja ta vastas ilma sissejuahtuseta, et isa just lahkus. Ema käte vahel.

Lähme teeme suitsu…ütles teenistuskaaslane, kes juhtumisi samal ajal Oberammergaus oma eriala õppis ning sama lennukiga Tallinna tuli. Kuigi ma ei teinud suitsu, läksin. Tegin kaks tükki jutti. Tundsin ennast täiesti apaatses rahus, sest ei saanud õieti millestki aru sel hetkel. Ütlesin talle, et sain just teada, et mu isa suri. Ma sain aru, vastas ta ning jätkas. Surnuaedades käies, ei vaata me kuigi sageli, kuid siiski, millal keegi sündis-suri ning arvutame siis, kui kaua kellelegi anti. Oled sa mõelnud, küsis mu relvavend – sellest, et need daatumid hauakivil, on tegelikult tähtsusetud numbrid. Mis päriselt oluline, on see kriipsuke. Kriips sünni ja surma vahel, sest see ongi kogu selle inimese elu. Kriips hauaplaadil, daatumite vahel.

Lennukis istusin akna poolsel toolil. Tallinna lend oli rahvast tulvil. Tuttavaid oli palju. Teretasin, aga ei rääkinud kellegagi. Vaatasin aknast välja. Ööd akna taga ja tiivaotsas plinkivat signaaltuld. Ümberringi oli sumin. Mis keel see oli, ma ei tundnud. Mis meeleolu see oli, ma ei teadnud. Kui mu kõrval istunud mees mind tasakesi müksas ja küsis, kas ma söön, raputasin pead. Olin naelutatud taevasse, sest uskusin, et näen seal isa. Tõusmas taeva, lennuki akna vaateväljas. Mu pinginaaber toksas mind uuesti, ning ulatas paki pabertaskurätte ja klaasi vett. Tänasin.

15.märts 2013 oli mu isa surmapäev

Ta jättis selle, mida enam ei vajanud, et eluga edasi minna. Elu ei saa edasi kesta, kui jääme oma kehaga lahutamatuks. Meie elu jah, tõepoolest selles seisnebki, sain ma siis aru. Tundes seda sidet tänaseni selge ja tugevana. Hirm selle teadmatuse ees sai korraga otsa. Teadmatust ei ole olemas, kui pole hirmu. Hirmu, mis teeb haigeks ja tasapisi piinates lõpu. Seepärast usun kõhklemata ülestõusmistki, et olen seda kogenud. Lendutõusmine on ju ülestõusmine – hirmuta ja teadmises, et me jõuame lõpuks igal juhul kohale – sinna kuhu oleme teel.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: