See oli öölaulupidude aegu ja takkajärgi meenutades väga märgiline periood iga inimese elus. Enam vähem sel ajal toimuski see suur üldrahvalik start. Mäletad? See “stardijoon”, millest kogu iseseisvuse aja on rääkinud need, kes olid kiiremad ja jõudsid napilt enne sind kohale. “Me olime kõik võrdses situatsioonis”, nagu tänaseni siristavad kõik need, kes punase nelgi pintsakurevääril, üle öö rukkilille vastu vahetasid. Mäletad? Ühesõnaga kiiremad, kes said endale kõik selle, mis punavõimu talveunne minnes veel püsti seisis. Kolhoosid, sovhoosid, majandid, tehased, vabrikud, laod, autobaasid, sadamad, lennuväljad ja kõik muu. Tervetest linnaosadest ja tööliste kvartalitest koos korterelamutega, rääkimata. Isegi prügimäed!
Miks talveunne? Sest viimased paar aastat Eestis, on kui lõppeva talve agoonia. Koopasuu juba aurab, sest norskav elukas on end koopas külge keerates, koonuga ukse poole pööranud ning ronib varsti välja et ringutada.
Need, kes selles kõigile võrdsete reeglitega võidujooksus, viletsamat stardikiirendust omasid, said ju ausalt öelda ka. Nad võisid oma enese armsad kodud kollaste “väärtpaberite” esitamisel endile jätta ja ei pidanud puu alla või pargipingile kolima. Kollased kaardid käisid käest kätte ja nende eest krabati kõike vähem väärtuslikku mis punastest üle jäi. Punaste plaan on olnud läbi ajaloo, kõik see pööbli niiöelda pärisosa kui “luksus” seaduslikult maksustada. Oleme seda läbi oma vanavanemate silmade juba näinud. Siis maksis see sõidu Siberisse, kust eluga naasnute rängad aastad, kollasteks kaartideks konverteeriti, et saada uus luba, jälle oma kodus elada. Ajaloo Circle Key…kõik kordub ringiratast
Miks TALKING HEADS?
Iseseisvusin koos Eestiga. Õppisin Tartus, vanematest paarisaja versta kaugusel ning see distants oli telefoniputkade ajastul piisav, et õppida tundma elu kõiki tahke, internetist unistamata. Nii pean täna tunnistama, et kõike, mida üks noor mees teeb elus esmakordselt, olen mina teinud Tartus. Kuid las see praegu jääb. Niisiiis oli see iseseisvumise ja kujunemise aeg väga viljakas. Tulid sõbrad, tuttavad. Palju uut ja huvitavat, mida elu kildhaaval näitas. Eks sa ise tea. Sel ajal tuligi mu ellu Talking Heads. Tänu sõpradele muidugi.
Ühekorraga olid kõik mu parimad sõbrad Vene sõjaväes. Jabur aeg. Saare Ain, see punkar, kes oli “Võru sõltumatu noortekolonni Nr.4” pealik, lehvitas KGB repressioone trotsides juba ammu sinimustvalget, kui noored isamaalised intellektuaalid alles nuputasid, kas ja kuidas tuua muinsuskaitse päevade raames välja eesti värvid.
Vene sõjaväe komissariaat, Tähtvere servas, jätkas nagu teisel planeedil, Eesti poiste sõjaväkke saatmist. Saadeti kõik need, kes läksid. Suur enamus enam ei läinud. Mu enda minek oli samuti noa teral. Sealtpeale muuseas armastan Reet Oja. Võin öelda, et Reet Oja ja Talking Heads päästsid mu “siberist”. Olin kutsealune ning minek ukse ees. Kui pühapäeva õhtul, enne kodust väljumist, et minna Tartu bussile ja seal järgmisel hommikul sõjakomissariaati, tuli televiisoris Reet Oja hüperpopulaarne “Noortestuudio pärastlõuna” ja sealt Talking Heads-i “Psychokiller”-i video. Otsustasin, et vaatan selle loo ära ja siis torman bussile. Millal sa jälle head muusikat kuulda saad. Hakkasid aga juhtuma hoopis isevärki asjad. Talking Heads-i lugu katkestati poole pealt ning Reet Oja ütles – teeme katkestuse, sest meil on tähtis intervjuu, mis puudutab kõiki noormehi. See intervjuu oli toonase ENSV ülemkomissariga, kes ütles: “….jah, täna võeti vastu seadus, et õppuritest noormehed on kuni õpingute lõpuni ajateenistusest vabastatud”. Ma ei sõitnud Tartusse ega läinud hommikul sõjakomissariaati. Se oli ilmselt mu elu kõige korralikum “napikas”. Sõna otseses mõttes minutite küsimus.
Miks ikkagi Talking Heads? Sest kuulsin seltskonnas, et presidendi ja riigikogulaste palgad taastõusevad. Tõusku, kui see praeguses üldises languses riivavalt terava ja valusana rahva hingi ei kriibiks. Kunstnikuna kujutaks ma seda suure värvilise pannoona. Seinamaalina, kus taustal kõrguva Spasski torni otsas särab rubiinina punane täheke, esiplaanil aga vestiga ülikonnas ja soniga V.I.Lenin kahe abilisega, palk õlal. See motiiv nõukogude kunstis on tiražeeritud ilmselt sama arvukalt kui mujal maailmas madonnat lapsega. Seega pole mu pannood kellelgi vaja, mulle endale kõige vähem. Aga pealkirja paneks ikka.
“Presidendi ja riigikogulaste palk on tõusnud” Õli, 2021
Sinu rahva peal tehakse katseid nagu rottidega. 5G tehnoloogiast vaktsinideni. Sinu rahva pojad ja tütred, kes maskid mossis nägude ees ja teineteisest kaugele hoides veel viiimaseks rõõmuks toidupoes võivad käia, näevad. Näevad kuidas tõusevad hinnad ja nendega koos sinu sissetulek. Nad ei näe sind! Nad ei kohtu sinuga, kuigi nemad hüvitavad su “kulud” nende kohtumiste eest. Sinu elukaaslasele liisitud limu ja su lapsi vedava ametiauto koos juhiga. Tead, sa oled eimidagi enamat, kui üks rääkiv pea. Talking head televiisorist, kus sa meid pidupäeval sõimad ja argipäeval hirmutad. Kurat, mis siin toimub??? Küsin ma ja tean ette vastustki – “kas ikka sobib kooli õpetajaks keegi, kes külvab” …. mida? Ma ei kavatse ka järgmisel korral komsomoli astuda. Isegi siis, kui sellest elust läbi libisemise eeltingimus saab, nagu ta alati on olnud. Me ei ole sinu vihmaussid, keda plekk-karbiga kaasa võtta kui Brüsselisse kalale minna. Me oleme Eesti inimesed, mitte uputatud laev, mida “hauarahu huvides” mingiks valgust kartvaks känkaraks betoneerida. Me tahame olla ennekõike rahvas, mitte riik, sest “oma riigita” – aga rahvana, oleme nagu juudidki läbi ajaloo ikka säilinud. Hoides hulludel aegadel rohkem kokku kui täna. Riiki on vaja ainult neile, kes tahavad saada ja valitseda. Ükskõik mis keeles ja mistahes lipu lehvides. Meie tahame täna säilida rahvana, isegi kogu seda hedonistlikult aelevat ametnikekarja üleval pidades. Me vaatame veel…
Vaatame teades, et kõrgele ronijad kukuvad alati valusamalt…
HANNES VÕRNO 