MAAILMAVAATE KÄÄRID

Mäletan väga täpselt oma teadliku elu esimest pahandust. Seda tegema asudes, teadsin ma täpselt, et mitte kunagi pärast seda sooritust, ei saa “kogemata” ja muude selle sarnaste sõnadega end välja vabandada. Pahandus oli see, et ma kasutasin ema õmbluskääre, paksu tinapaberi ja plastmassi lõikamiseks. Mul oli vaja ilusat, sirge servaga ja puhast lõiget ja nii see tuli.

Kääridega töötajad, rätsepad, juuksurid ja isegi hekilõikajad, teavad, et nende riistade mittesihtotstarbeline kasutus, muudab nad sisuliselt sekundiga äraviskamisele kuuluvateks. Mõni ehk ei tea tänaseni, et ta lambaliha vastane tõrksus, põhjendusega, et sel on “kasuka maitse”, ei oma vähimatki sidet lamba lihaga. Anna algajale lihunikule nüri nuga ja pits viina, nagu seda aastaid on tehtud ning “kasuka maitse” on garanteeritud. Vaata lamba villa lähedalt. Uuri seda tähelepanelikult ja näed ise, kui udupeen on selle armsa looma “juuksekarv”. Üksikuna silmale vaat et nähtamatu. Pole siis imestada, et pea alla ja põis ülespoole rehetoa parre külge riputatud voona töödeldes, võib lisaks sappi sisse lõikamisele, rikkuda väärt liha ka hooletu nahastamine. Selle käigus ei pane lihunik tihti tähelegi, et pea nähtamatu karv või mitu, satuvad kokku lihaga, kleepuvad sellele ning eritavad siis ebameeldivat rasust villamaitset. Räpakalt tehtud töö, valesti valitud tööriistadega tagab garanteeritult kehva tulemuse. Nii ongi oluline omaks võtta ja aktsepteerida seda, et on oluline vahe, eristada üksteisest ilus pingutus ja hea tulemus. Poisitatina oli mul tarvis täpselt ja ilusasti lõigata õhukesest tinaplekist mõned dekoratiivsed kujundid ning nende kinnituse alusteks vahekihtideks, paksust plastkilest kannad. Mul polnud valikut ning sestap võtsingi parimad käärid, mis üldse majapidamises olemas olid. Juuksurid, rätsepad ja teised käärkätega töötajad, võdistavad selle peale raudselt õudusest õlgu. Oleksin saanud valida, kas toimin nii, või ei tee üldse. Teen väga hästi ja pühendumusega, või ei tee üldse, sest nii jabur kui see ei paista, oli minu langetatud otsuse taga, kõigest üks ema korralik kääripaar. Arvad, et meie vahele tekkisid “käärid”? Ei tekkinud. Ema tahtis teada, mida ma tegin tema kääridega, et need enam korralikult kangast ei lõiganud. Näitasin ette ja oligi kõik korras, sest ma tegin midagi oma kätega valmis. Loovat, omanäolist ning kunstilist. Ma ei rikkunud kääre kogemata ega meelega. Ma tegin oma asja, aga paraku polnud mul omal häid kääre.

Hea tuttav, kes aastaid tagasi teisele poole suurt vett kolis, rääkis põneva loo. Ta läks Eestist ära, sest see polnud enam tema kodu maa. Kodu justkui oli ja maa oli ka, aga kodumaad enam ei olnud. Olid niiöelda “käärid”. Oma elu kaugel kaljusaarel sisse seadma hakates, alustas ta oma uue eluga ja selle sisse seadmisega. Kõpitses maja, mille ostis, hooldas aeda selle ümber ning kohandas kogu elamise nii, et oleks hing rahul. Kui ta siis juba paari päeva pärast avastas, et tema võsatrimmer on kadunud, lõi tal silme ees mustaks. Mis mõttes? Väike koht, üksteist tundev kogukond ja nüüd selline nõme vargus. Paari päeva pärast kadus tööriista kuurist ka mootorsaag. Kui sõber lähimasse keskusse minema asutas, et poest korralikud riivid ja tabad osta, jäi ta õues kuulatama…Polnud kahtlustki. Loodetuul tõi ta kõrvu undava võsalõikuri hääle ja päris kusagil siinsamas, kriunus lärmakalt oma raudhammastega puud purev mootorsaagki. Edasi läks mu sõbra jaoks kõik hoopis uskumatuks. Mees, kes naeratades võsalõikuri välja lülitas, kui sõber temalt selgitust küsis, vastas midagi täiesti adumatut. Ta küsis, kas sul on praegu võsalõikurit vaja? Otseselt mitte, aga see on minu oma – vastas eestlane. No näed, ütles kohalik. Siis saan ma ju seda seni kasutada!? Mis mõttes, kurat – ei jäänud mu sõber rahule – see on minu oma! Kas ma peaksin omale enda võsalõikuri ostma? – küsis kohalik. Kas igas majapidamises peab olema võsalõikur, mootorsaag, segumasin, treipink? – ei saanud kohalik eestlase kimbatusest aru. Kas igal mehel peab olema kuur tööriistu täis, mida ta võibiolla kord või paar, vahel vähemgi vajab? Aga mõtle, et sa oled maailma parim kontsertpianist…soovitas kohalik mu sõbrale. Kuidas sa siis ette kujutad oma maailmaturneed? Kas sa reisid siis mööda maailma koos oma tiibklaveriga? See pani mu sõbra mõtlema, nagu ta pani mõtlema ka mind. Et tõepoolest…kui suured oma peavad olema asjad, mida igaüks ei pea isiklikult omama? Asjad, mis saavad olla hooldatud, töökorras ja heaperemehelikult kasutatud ka mitmete kasutajate poolt üheaegselt. On’s asi üldse asjade suuruses? On’s üldse asi üksnes asjades, või ka inimestes endis, omavahel ja isekeskis? Ühel päeval oli sõbral tarvis hööveldada paar lauda…kuna naabrit polnud parasjagu kodus, läks ta ise teise mehe garaaži ja leidiski höövli. Võttis, tegi oma lauad klaariks ja viis siis tagasi. Ise mõtles, kurat küll – jabur oleks olnud selle asja pärast omale höövel osta või lauad seljas teise saare otsa sõita, kus keegi need raha eest samamoodi oleks siledaks lasknud.

Kas mina jätaksin oma garaažiukse lahti, et naaber sealt tööriistu saaks võtta. Naabrit tundes ja teades, vabalt. Korralik mees, hoiab oma asjad korras ja pole küsimustki, et ta teise asjadesse veelgi hoolsamalt ei suhtuks. Igaühele ei tahaks usaldada, sest igaüks ei hooli. Näiliselt jah küll. Näiliselt võiks sellest ümberringi hoolimisest, igaühel permanentne õnnepisar silmanurgas helkida.

Kord jutustas teine sõber toreda loo. Reklaaminduse algusaegadest. Tema büroo kliendiks oli justnimelt üks tööriistade maaletooja või midagi sinnakanti. Reklaamiagentuurilt telliti reklaam. Kindlasti oled seda näiinud. Terve ajalehe tagakülje suurune plats, tikutoosi suurusi tööriistafotosid täis laotud ning hüplevad hinnad “enne ja nüüd” templitena peale löödud. Tavaliselt töötavad sellistes meestekollektiivides turundustibid. Täpselt nii neid läbi kõigi aegade ja kõikides agentuurides on omavahel kutsutud. Seal oli ka selline. Kena, tubli ja kohusetundlik noor neiu. Täpselt ei mäleta, mis seal parasjagu oli, aga üks reklaam oli vaja enne trükki saatmist korrigeerida. Ikka juhtub. Siit koomale sealt suuremaks, seda ülespoole, seda allapoole. AD oli kiire taibu ja suurte kogemustega, mistõttu läks kogu selle asjaga alla poole tunni. “Kas selle masinaga saabki nii, et võtad pildi, paned paika, tõstad tekstid juurde ja kõik?” See oli kogu seda protsessi pealt vaadanud turundustibi esimene küsimus, kui ta üle graafilise disaineri õla selle tööd oli piilunud. “Põhimõtteliselt jah” vastas sõber tõsise häälega ja üksnes lähimatele kamraadidele hästi tuntava muigevarjundiga hääles. “A mis üks niisugune masin maksab?” – küsis neiu. “See on kallis masin” vastas sõber. “Kui kallis?” …. Nii see dialoog seal edenes ja ajapikku hiiliski tuppa tunne, et üks inimene läheb siit praegu otsejoones oma bossi juurde ja küsib raha samasuguse masina soetamiseks. Siis ei pea enam reklaamiagentuurist tellima.

Olen hoogsalt omandamas üht seni täiesti arusaamatut oskust. Seda tänu väga imelistele inimestele, kellega elu on kokku viinud. Elu viib inimesi lahku ja toob nad kokku, sest oleme sündinud karjakesi eksisteerima. See oskus mida aegamööda omandanud olen, on tõsiasi, et ainult teisi tõstes, on võimalik ise tõusta. Niisamuti, nagu teisi madaldades, ei jää muud, kui langeda ka ise. Kas ma mitte just hetk tagasi ei madaldanud kedagi turundustibiks, langedes ka ise? Kas ma mistahes siililegi selgele jamale, mida näevad ja tajuvad ka teised, viitamisega – madaldan kedagi, et siis ise langeda? Kas inkvisitsiooni riitadel tulesurma surnud, on ise süüdi, et vastuvoolu visklemise asemel pigem ennast kui tõde lasevad tappa? Ma ei tea. Tean ainult seda, mis on mu enda jaoks tähtis – MINA. Olla mina ise ja jääda iseendaks. Inimesi on kahte tüüpi ja selles ongi need käärid. On inimesed, keda vajavad organisatsioonid, et eksisteerida ning inimesed, kes vajavad organisatsioone, et eksisteerida. Kuulun vähimagi vabanduse vajaduseta ilmselt nende esimeste sekka. Tead miks? Sest mul on iseenesega hea, kuna oskan ja suudan teha üksinda seda mida muidu teeks seitse inimest. Ma ei pea endalt küsima, mis siis nüüd saab? Mida ma nüüd tegema hakkan? Tõesõna – ma teen mida ma tahan ja ma ei tee midagi mida ma ei taha, kui see pole kohustus täita oma lubadusi. Olen näinud elus küllalt inimesi, kes siunavad sünoptikuid, nagu oleks need süüdi, et ilm on muutuv.

Maailmas me ümber, on täiesti normaalne, et kõige pidevas muutumises, muutubki tegelikult ka kõik. Inimene sünnib ja sureb. Töö jääb pooleli või saab valmis. Õitsev hääbub ning muutub mullaks ja sõnnikust võrsub uus ilu. Käärid lõigatakse nüriks ning suhted aetakse teravaks.

Mina ei ole avalikkusega koolist lahkumise tagamaid jaganud. Kirjutan oma mõtteid elust ja asjadest juba aastaid oma siinsamuses blogis. See on minu looming. Minu väljund mõtetele, mida lasen vabaks nagu farmer vasikaid, esimesele kevadisele ädalale. Minu blogiraamat või jutuplokk, ei ole meediakanal. See on korv lugudega, mis elavad digielu, hoides metsas alles mõnegi puu, mis muidu läheks raamatupaberi puiduks. Ma ei teeni kirjutamisega kellegi huve, rahast rääkiimata.

Koolist lahkumise peapõhjuseks olid käärid. Käärid, mis tekkisid hirmuäratava teravusega juba pea paar nädalat peale ametisse asumist. Mõtlesin pingsalt, mis on ometi selle põhjuseks, et nii kiftist koolist, on vähem kui aastaga lahkunud pea pooled õpilased. Imestasin, et rahapuuduse jutuga pisaraid pühkides, lastakse jõulupühade eel korraga lahti suur hulk häid õpetajaid ning lihavõttepühadeks asendatakse nad tervet koridori täitva jalg- ja tõukerattabaasiga. Seal nad seisavad, oodates jalgrattahooaega…nagu talvel seisis seinatäis uiske, mida kasutas kokku ehk mõni sportlik uudishimulik. Nuputasin, miks linnaametnikud ja kõigi teiste piirkonna koolide inimesed, pigem väldivad igasuguseid kokkupuuteid, ja ühistegevust. Ei osaleta milleski. Sest kusagil on käärid…mitte need mu ema omad, millega lapsepõlves õhukest plekki lõikasin…

…on käärid, mis tekitavad “kasuka maitse” nagu nähtamatu karvake tallekarbonaadile. Olin õpetaja, kes tegi kohe ettepaneku, eraldada ajakirjanduse- ja meedia õpetamine ning praktika, kooli juhtkonna suhtekorraldusest ja eduimagoloogia kultuveerimise ülesannetest. Just see saigi “tegemata tööks” mida mulle tagantjärgi läbi meedia ette heita. Õpilased ootasid ammu sekkumist, et keegi tuleks ja ütleks – me ei pea tegema iganädalast “Teenin Nõukogude Liitu” programmi, kus räägitakse kõigest kenast, mis ripub fassaadil, varjates sageli objektiivset tegelikkust. Ei mäleta jupp aega, et oleksin näinud nii põlglikku kolleegi silmavaadet, kui tegime õpilastega koos persoonilugu, kooli venelannast koristajatädi Ljubaga. Õpilaste uurimistöödest, noorte inveteerimishuvist ja muid õpilasi huvitanud projekte. Selle asemel, et upitada prožektorite valgusesse need, kes tähesajus tegelikult peavad kümblema.

Mis teenistust puudutab, ütlesin juba enne tööleasumist. Ma ei soovi rohkem kui ükski teine õpetaja. See on töötasu, mis pingelistel kuudel on katastroofiliselt madal tasakaalupanus nagu kõigis haridus-, meditsiini ja muudes asutustes. Samas on see tasakaalus vähem pingelise aja töökoormusega ning sedasi on see igati mõistlikult kokku lepitav. Ida Virumaa on olnud lukus kogu selle aasta. Koolimaja seisab tühjalt ja linngi on välja surnud. Inimesed kogu piirkonnas on ahastuses ning meeleheitel. Mina aga ei ime pastakast positiivseid lugusid, mida iseendale sotsiaalmeedias jagada, ega tee Podcaste, kus rääkida piirkonna põnevatest tegevustest ning paljut muud, mis näitaks kui heleda leegiga põleb pirn kellegi peas. Aga miks ma peaks? Kuidas ma saakski, küsisin endalt juba teisel töönädalal, kui sain aru, et omavahelise suhtluse väljakujunenud tavaks, on tunnelkommunikatsioon. Teisisõnu “kirjad ülevalt” ehk alla surutud algatus, mis on viinud vaikivate varjudena hõljumiseni, hirmu ees kaotada seegi töö selles piirkonnas, mis täna on.

“Ta oli ainuke, kes ei kandnud kordagi maski” – on tõesti tõele vastav väide ja nagu teame, tänases uusküüditajate renessansis, täiesti piisav süü, avalikuks hukkamiseks või vähemalt sellega ähvardamiseks ja ülejäänute hirmutamisks.

Tahan võtta käärid ja lõigata sirge lõige. Öelda lihtsalt ja inimesele arusaadavas keeles – ma ei ole vaktsiiini, vaid inimkatsete vastu. Mis maske puutub, siis arvestades peale kasvavate põlvede kasvatust ning selle puudujääke, pigem pooldan neid. Inimesed kes on minetanud viisakuse teiste suhtes ning läkastavad, aevastavad, õgivad ja haigutavad lõuad laiali nagu tarkusehammaste välja tõmbamisel, peavadki maski kandma.