ORDUELU


Esimene metsalaager. Vihm, segiläbi lörtsise lumega ja siis lõikav jäätuul, mis presendist sissitelgi kõik õmblused proovile paneb. Ööd, kus vahelduvad jalalt kukkuva väsimuse sügav uni ja kahetunnised vahikorrad valvepostil. Noorsõdurid on õppinud tundma oma suhet toidupakiga. Nurisedes, aga isuga noolitakse nii lusikas kui katelok nii puhtaks, nagu see oleks pestud. Anna üks suits! … Pole. On sul suitsu?…Mul pole. On kellelgi suitsu veel? Ei ole. Juba teine päev järjest, on see vestlus kõigi puhkepauside sisuks. Poistel on suitsud otsas. Noorsõdurite värk, ei arvestanud, et metsas kulub tubakat rohkem. Ei mõelnud, et rakmetaskus liguneb kõik läbimärjaks ja ei võta enam tuld. Mis tuld? Ei võta isegi sigareti kuju.

Aga ühel kutil on suitsu. Neid tema “viimaseid” on teised vesise suuga vaadanud juba teist päeva. “Mul pole rohkem” – kostab filtrit hoidvate huulte vahelt – “See on viimane” ja nii hommikust saati. Mistahes üksuse teeb monoliitseks ja tugevaks mitte see, kui üks mees on Iron Man, vaid kõigi oskus üheskoos efektiivselt meeskonnana tegutseda. Mõni peab seetõttu evolutsiooni redelil mitu pulka laskuma, teine aga tõusma, et tekiks teovõimeline kollektiivsus.

Varustuse ettenäitamine! Pisteline aktsioon, millega alguskuudel sisendatakse distsipliin, et sõdur mõistaks, miks midagi just sinna, mitte teise taskusse käib. See pole norimine ega kius, see on enesestmõistetav. Esmaabipakk on individuaalvarustus! Teisisõnu on see mulle väljastatud puhuks, kui vajan esmaabi. See on mul sealsamas taskus, kus igal mehel kogu organisatsioonis, sest esmaabi antakse mulle minu oma taskus leiduvate vahenditega. Kui mu haav lahmab verd, aga šguti-taskus on marmelaad ning haavasideme omas sigaretid, jooksen ma lihtsalt verest tühjaks. Seepärast siis, väga pulkadeni seletatult, on varustuse standardid kohustuslikud ja kehtivad kõikidele, kuna see loob tegutsemiseks suutlikkuse kriisis.

Varustus telkmantlil laiali laotatud, seljakotid tühjalt kõrval kössitamas. Puudusi ei ole. Aga üks poolik blokk kilesse keeratud sigarette on küll. Viis – kuus kinnist pakki sigarette. “Kes suitsetavad?” Käed tõusevad. Jagage sigaretid laiali. Õhus on saamarõõm, kõrvuti kibeda viha ja pettumusega. “Oled vihane, et sinu sigaretid laiali jagasin?” Vaikus. Kordan küsimust. Vaikus. “Võta minu vihmavari endale” Nõutus kasvab. Selgitan – sa ei saa minu vihmavarju võtta, sest mul ei ole seda, oled nõus? Sõdur on nõus. Kas ma saan võtta sinult sigaretid ja jagada teistega, kui sul juba teist päeva ei ole suitsu? Kas ma jagan siin praegu kõigi vahel laiali seda, mida ei ole? Küsin kõikidelt – kas te saite sigarette? Noogutavad. Kust te saite, kui kellelgi ei olnud? Kust te saite sigaretid, mida polnud olemas? Vaikus. Säh, võta! Andsin sõdurile kahe sigaretibloki raha. Kui väeosas tagasi oleme, saad omale Sõdurikodust uued sigaretid osta. Praegu on teine situatsioon ning olukorrad mis elus ette tulevad, ongi aegajalt üldsuse huvides üksikule vastuvõetamatud. Kõik korras? “Korras” vastas sõdur. Üks paremaid üksuses, peale seda episoodi.

Siit sikutab mõte varrukast maksude suunas. Me oleme sama keelt kõnelejad ning pürgime olla ka sama meelsed. Eesti keelt rääkivad ja eesti meelt kandvad inimesed. Igaüks, viimseni indiviuaalsed, kõigis oma iseloomujoontes, mustrites ja mõttemaailmades. Oleme kõik koolis tarkust kogunud ning meile on räägitud me seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest. Õnneks me oskame selle üle muiata. Juba kooli ajal mõtlesin, et miks ordumeister talupoegadelt makse kogudes, maapõhja neati. Mulle tundus juba siis, et ordumeistrile saab osaks vale hinnang, sest ordumeister ei olnud kohe päris kindlasti huvitatud rahva väljasuretamisest, surnuks näljutamisest või ribadeks töötamisest. Tal oli laiem pilt. Ta tegi plaane ning kavandas elu jätkusuutlikkust, nagu täna öeldakse. Maa eest maksu maksmine ei ole ju mitte kuhugi kadunud. Tehtud tööga saavutatust tuntava osa loovutamine, jääb ka peale meie lapselapsi edasi kestma. Ainus, mis on justkui muutunud, on nähtus nimega vabadus. Vabadus valida “ordumeistrid” endi hulgast ja “demokraatlikult”. Lõppkokkuvõttes on see tõestus sellest, et tänapäeva ordumeistrid on olnud osavad ja oskuslikud looma lihtrahva uut usku – nimega vabadus. Meil pole enam…mida? Mida sellist, mis meil oli kolmsada aastat tagasi, ei ole tänapäeval enam olemas? Absoluutselt kõik on olemas. Ropprikkad ja puruvaesed. Geeniused ja imbetsiilid. Usinad ja logardid. Röövlid ja samariitlased. Noored ja vanad. Tugevad ja nõrgad.

Me ei ela keskajas – ütleme uhkelt, sest oleme õppinud toksima. Me anname digiallkirju, sest me ei pea enam oskama oma nimegi kirjutada. Me oskame vajutada klahvidele, millel on ajaloolised sümbolid. Kujundid, mille nimeks on kirjatäht ja mida minu põlvkond veel joonitud vihikusse rida rea järel, tindisulepeaga joonistama õppis. Mõtlesin paarkümmend aastat tagasi, millal saab neist inimestest valdav enamus, kellel puudub loetav ja ilus käekiri. Et kui kaua kulub aega, kuni ilusa käekirjaga inimene jääb maailmas sama haruldaseks nagu on jumalast antud häälega ooperilauljaid. Traavli kiirusega, on täna mu vastus. Seos ordumeistriga on seega sama. Ta seisis keskpärasest kaugel ja kõrgemal. Tal oli ilusa käekirjaga kirjutaja, kes ta mõtted üles tähendas ning muu oli maksukogujate mure. Ordumeistri jõud oli tema kõige väetima kehviku nägu. Sestap, tuleb meiegi tänast heaolu otsida mitte Äripäeva TOP-ist, vaid näha inimesi, keda me teepervelt peale ei korja, kui nad seal kogu oma kehva varanatukesega küüti küsivad.

Kui võtta samuti, nagu ülem metsalaagris, sõdurilt suitsud, et see kõigi vahel jagada, tuleb see pärast tagasi anda. Niisama, lihtsalt võtta, sest sul on jõud või õigus, on vargus. Ülekohtune ja ülbe.

Kõik, kes tänaseks on kaotanud kõik. Need, kelle töö ja vaev on kokku kukkunud ning kelle “sigaretid” on kriisiolukorras solidaarselt laiali jagatud, peavad saama kaotatu tagasi. Et see peatselt sündida võiks, näitab lootust süstiv teadmine, et kõik on väga hästi – ordu oma palka tõstis. Miskipärast ma ei usu, et ahela järgmine reakstsioon on esmaabi oma alamatele. Ordumeistrite ümarlauas praalides, on vaja pärast oma vekslid ka katta, et mitte naeruväärne näida. Nõnda siis pillumegi esmalt nagu pokkeripanuseid, rahvusvaheliselt sinna tänna, mängu ilu ja enese staatust imetledes. Paneme papi kokku, saadame sõdurid, poome türannid, peksame puhveti segi ja siis hakkame häälekalt headeks. Ehitades üles majad, millised meile meedlivad. Mu alamad näevad mu heldust ja seepärast olengi ordumeister. Nad said masina, millel on mitu nuppu nimedega kuhu vajutada, aga see masin on ehitatud nii, et töötab ainult üks nupp. Nupp ordumeistri nimega. Seepärast ma ei kardagi, et mind ei valita – ütleb ordumeister – me pole olnud iial nii tugevad kui täna…meie vanurid ei suuda tõesti süstlasappa e-registreerida, aga e-valimistel on nende osalus ootuspärane. E-he Orduelu.

Kuidas seda muuta?

“Ma olen parem ordumeister” kõlab valimistele eelneval ajal tuttav jutt. Eriti nende suust, kes pole veel ordulossis käinudki. Nad veel ei tea, et lossi saades, ei jõua veel kuu faaski vahetuda, kui inimlikud nõrkused katavad kõik senise, nagu tolm katab kõik mis tasakesi seisab. Kõigi ordulossi pääsenutega on see toimunud. Muuta saab seda üksnes ühel moel. Näilise nähtavaks tegemisega. See on tegelikkuse tunnistamine mitte iseseisvuse imetlemine. See on vabalt mõtlemise võime, mitte krõlovi kirjeldatud kihu, vahetada mängukohti – äkki hakkab siis orkester kõlama. Ordumeister on selle puust ja punaselt selgeks teinud. Ikka ei saa aru. Me jäämegi omale kuningaid valima, kes me nõudmistega ordumeistri juurde läheks ja sealt “kroonitud peade” võrra lühemate lihahalgudena, käruga koju tagasi toodaks. Meie orduvennad ei kogu iial kokku väge, et kedagi rünnata või ennast kaitsta. Hea kui omadele põgenemistee praogi lahti suudavad hoida…seniks kuniks aga, lihtsalt vaadelgem. Orduelu saab toimida vaid vaenlase olemas olles. Kellelegi kui kurjale näpuga näidates. Ära osale selles, astu maha, roni välja, ole sekkumata. Joosta viiekesi jalkaväljakul ei ole vaprate vahvus, vaid vastasele loovutatud üleoleku võidurõõm. Nad ei saa üksi mängida, nii et massid vaimustusest rõkkaks – nad vajavad vastast! Nende poolt on kohtunikud ja mänguminuti pikkus on nende kellal mõõdetud. Alatu? Ei ole. See on orduelu, milles õigluse otsijal enne altpoolt üles voolavat vett õnnestub leida.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: