Kui see minus esimest korda kõlas, ei teadnud ma sellest midagi. Kust saingi teada, kui see oli mu omaenese tillukese südamekese kõige esimene löök. See hetk, kui elu oli südamega kokku leppinud ning elu liivakell pandi jooksma. Seda tundma ja tajuma hakates, kogesin alguses suure müra ja segaduse kohisevat mäsu. Need olid minu enese südame löögid, minu sees. Ma ise olin sel hetkel just nii tilluke, et mahtunuks ära mu praeguse südame füüsilisse avarusse. Ruumi jääks ülegi. Tundsin võnkeid enese sees ning veel mingeid võnkeid. Need tulid väljapoolt mind. Minu ema südame tuksed. Kui sa oled olnud sada korda väiksem, kui su ema süda, siis on võimatu unustada, mis üüratu jõud on selles sisekosmoses. See on üheksaks kuuks kogu sinu universum, mis sealtpeale iga sekundiga väiksemaks hakkab muutuma. Sina kasvad, universum milles oled, kahaneb, ahmides sulle ruumi sinu ema südame all. Südameke su sees lööb kaks korda sekundis. Nii kiire on tal, aitamaks sul võtta sinu kuju. Tundes ennast ühtäkki iseseisvalt ja elusana, ei hakka ma mõtlema välja, mis koht see on. Mõtlema välja. Oled sa mõelnud, mida tähendab me emakeeles see “välja mõtlema”. Kas sa pole kunagi mõelnud, milline võiks olla “sisse mõtlemine”? Arvan, et see ongi see, mida peame vabaduseks. Me võime olla ükskõik kus. Mistahes situatsioonis või olukorras. Me mõtleme igal juhul midagi välja…Ma võiks ju sellega mis on, rahul olla ja piirduda. Usun et emagi, kelle südame all ma olen, võiks olla nõndamoodi rahul, aga see on absoluutselt võimatu. On lihtsalt nii seatud, et kõik liigub lihtsamast keerulise ja algelisest täiuslikuma poole. Sel pole elu tungiks nimetatuga mingit pistmist. See on lihtsuse enese, täiuslik protsess ja absoluutselt kõige muutumisel progressi läbi maksimaalselt täiuslikuks. Kui see on saavutatud, saab see otsa, et Elu saaks valida uue. Nagu kunstnik valib oma järgmise maali jaoks uut lõuendit. Mõõtes silmaga suurust ja katsudes käega lõime pinda. See on loomisprotsessi ilusaim hetk. Just lõuendi valimine, mitte maalimine ise.
See kõlab nagu suure gongi löök, mis läbib kõik. Jätmata puudutamata isegi nähtamatut. Korraga on ses tõukes justkui kogu planeeti katva maailmamere pidurdamatu jõud, mis vonkleb tõusu ja mõõna vahelise võimsa amplituudina. Need on pisikese südame kiired tuksed, minu universumiks oleva üsa tuksete tohutult võimsas lainetuses. Kõik need protsessid mu ümber, tulevad sellest universumist, milles elab sel hetkel mu Ema. Me liigume koos kakskümmend kaheksa tuhat kilomeetrit tunnis ning teame, et sel kõigel puuduvad nii juhthoovad kui pidurid.
Ma ei tea, kuidas võimalikult lühidalt kirjeldada tunnet, et ma tahan seda oma silmaga näha. Vähemasti on see nii seatud, et ühel hetkel ihkab me meel seda välist universumit. Seda maailma, milles elab minu senine universum. See, kus mu süda tegi esimest korda “tuks”…nagu starter, kui Elu ettevaatlikult süütevõtit keeras. Ma ei tea, kuidas sina, enda puhul mäletan selgelt, et tahtsin näha silmi. Ema silmi, millesse vaatasid Isa silmad, kui see hetk oli kätte jõudnud. See silmavaade ei meenu mulle mu eostamise hetkest, küll aga teatest minu südame tuksuma hakkamise kohta emakas. Isa silmades oli ehmatus, ema omades pisarad. See kõik vältas umbes 60 minu südametukset ning sulas siis kallistuseks, milles oli nende mõlema liigutusest lähtunud silmaveeallikad.
Valisin päeva, millal vahetada universum teise vastu välja. See oli kõige esimene asi, mille ma välja mõtlesin. See muuseas, ühendab kõiki elusolendeid! Nimelt see, mille me kõige esimesena välja mõtleme. See pole mis ega kes, see oleme meie ise – välja mõtlejad! Kui see poleks nii, puuduks ka meid terve elu saatev kirg reisida. See pole midagi muud kui seesama soov, mida tundsime juba lootevees levivate võngete läbi. Meie otsingud ja püüd leida väljapääs. Väljapääs kõige hoitumast paigast kogu eksisteerivas loodus – väljapääs emast, mida nimetame sünnituseks. Oled sa mõelnud, miks on ta nimetatud just nii? On sünd ja on sünnitus, mis tähistavad sama…viguriga keel on meil, eestlastel.
Ma tulin siia 1.mail
Minu isa sündis aastal 1943 ja lahkus, kui ta oli elanud 69 aastat. Minu sünniaasta on 1969. Kui isa lahkus, olin ma 43. aastane. See on minu isandate sõrmus. Maagiline Ring, mis ei katke. Minu isa tuli siia 1.mail 1943 ja ma tean, et ma olin enne teda. Seda ette valmistamas. Välja mõtlemas, nagu öeldakse… aga tegelikult väljapoole mõtlemas. Ma otsustasin, et elan 73 aastaseks sest see on minu isandate sõrmus, mille olen otsustanud ulatada oma poegadele. See on 21 aastat veel, alates 1.maist. Päevast, mil otsustasin end välja mõelda. Edasi? …edasiseks on samuti plaan, mille kõigi alguste alguses välja mõtlesin. See saab kirja araabia keeles ja kalligraafiliste kaunite tähtedega.
HANNES VÕRNO 