NOBLESSE OBLIGE


Kuule, lase üks kohv mulle, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane tuttav. Kuna mul on kohvik lahti, siis ei saa ma seada prioriteediks, aruande kallal edasi pusimist või pooleli jäänud pokaalide poleerimist. Minu reegel on inimlikult lihtne. Teen kohviku siis lahti, kui saan tegeleda klientidega. Klient ei tule varavalges kodust välja kohvikusse, et vaadata ja oodata, kuni ma kohviku-asjadega tegelen. Mul on kohviku pidajana õigus, teha kohvik hiljem lahti, või tulla varem kohale. Imelihtne.

Niisiis, kuule, lase mulle üks kohv, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane. Mul on masinas valmis värsked Etioopia oad. Vahustajas värske täispiim. Äsja masinast tulnud puhtad tassid ning alustassid on veel lausa soojad. Panen alustassile pehmest paberist tassialuse. Teades, et ta magusat jumaldab, teise alustassi veel, paari šokolaaditrühviga “maja poolt”.

See käis kiirelt – kuulen enda kiituseks.

Plaanin kohviku laes rippuvad vanad lambid restaureerida. See pole odav lõbu, aga olen selle ära otsustanud ning meistriga on juba käedki löödud. Seepärast ütlen – täna maksab kohv niipalju, kui sul südametunnistust on. Aita taastada ajalugu.

Ma praegu ei saa maksta. Tulin just autot ostmas. Näe, ütleb ta ja viitab veripunase küünega peene sõrmega otse ukse ette pargitud Daimler Benz-ile. Uhke auto. Kasutatud ja mis sest. Sellised ei maksa vähe. Ka pruugituna. Ja nii jääbki. Ta tõuseb lauast ja lahkub ütlemata isegi head aega.

Ei möödu palju aega, kui astub sisse järgmine külastaja. Justkui oleks tuttav kusagilt, aga ei hakka seepärast vaevlema ning jään teenistusvalmilt kuulatama.

Ma ei oska kohe midagi tellidagi, ütleb ta sõrmi mudides. Võtaks bokaali head veini. Mis hinnaga need veinid siin on?

Igaühele tema võimete kohaselt. On sellised, mis vaat et poolmuidu ning on selliseidki, mille eest makstes tunned et maksad. See oli muidugi nali ning ütlesin ühe soovitud väiketootva veinimõisa väga hea kraami hinna. No nii. Jäin kuulatama. Mis nonii? Oli see vähe või palju küsitud, ei saanudki aru. Lisasin sellegi jutu otsa, et plaanin lampidele täiesti uue elu kinkida ja nad algelise iluga taasilmestada.

No nii – tähendas seda, et soov veini juua siiski säilis ning ju siis oli hind okei. Mul pole praegu sularaha ja kaardiga ma ka ei saa maksta kahjuks, sest mul on koodid meelest läinud. Ma räägin kiirelt sõbrannaga, ta saab tulla läbi loodetavasti ning maksta ära.

Kiiret pole. Ütlen suusoojaks ja rohkem selleks, et lihtsalt midagi kosta selle jutu peale. Võtan kapist puhta ja poleeritud pokaali. Vaatan veel üle, et on tõesti ilusasti puhas klaas. On küll. Avan korgiplumpsatusega külma härmapalitus pudeli ning valan jahedat veini vaga joaga valguse kätte. Ta silmad juba joovad.

Tulen homme läbi ja maksan ära. Peaksin selleks ajaks oma kaardi korda saama, ütleb ta alles kolmanda lonksu vahele hingates.

Sobib siis kui saate. Vastan vaikselt ja muigan enda üle. Olen ma loll või? Ju vist

No ma ei tahaks võlgu olla…eriti kõrtsile, viskab ta nalja

Võlga ei ole olemas, vastan mina. On au.

Ei, see oleks häbi…eriti kõrtsile võlgu olla

Olen temaga nõus. Tõesti on see pigem häbi kui auasi, kui lähed käed taskus kõrtsi ning sellest ei tehta numbrit, vaid kostitatakse ikkagi. Kuidas sa saadad kunde minema, kui ta muidu alati auväärne ja lugupeetud au ja õigluse eest seisja.

Nii see läks ja jäigi.

Ma ei pane oma kõrtsi kinni. Ei jäta ka lampe restaureerimata. Maksan veed ja elektrid ning palgad ja maksud. Teen ühele S-klassi Mercedese puhul tassi kohvi välja. Kallan teisele maja kulul väga head veini. Teen seda selle pärast, et Jumal näeb. Näeb, et ma olen aus iseenda vastu. Mina pean kõrtsi ja pakun igale sisseastujale peavarju ning kehakinnitust. Näeb, et Tema antud anne ja oskused, teenivad teisi inimesi ning toovad neile loodetud õnne ja oodatud rõõmu.

Mis tunne see võib olla, kui sa sõidad suure saksa luksusautoga, aga ei saa edaspidi iialgi peatuda väikse kõrtsi ees ning sinna sisse astuda, sest sul ei jäänud enam raha isegi tassi kohvi ostmiseks? Või mis tunde tekitab aastateks jääv äratundmine, kui kohtumistel ja bankettidel valget veini kallav kelner alandlikult otsa vaatab?

Iga kord, kui vaatan oma taassünnist säravaid lühtreid, kõrges kõrtsi laes, meenub kingitus mille minult saite. Ei, mitte see kohvitilk piimavahuga ega keelt paitav viogniere, vaid punkt teekonnal, mis jääb teist maha mälestusena. Mälestusena sellest, millised inimesed te olete. Võtke see kingitus ja olge te tuhandest tänatud selle õpetliku kogemuse eest. Elämä on…nagu ütles Matti Nykanen – mees kes ei jäänud kellelegi mitte iialgi võlgu…

One thought on “NOBLESSE OBLIGE

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: