PROHVETLIKULT


On sul meeles, et sa ise või keegi sinu sotsiaalmeedia sõpradest kindlasti, raamis oma kontopildi Pantsusmaa lipuvärvidega. Mäletad sa, miks seda tehti? Oli midagi…kus kõik püüdsid üksmeeles oma meelsust väga avalikult demonstreerida. Moekarjatus, mis meie ellu on imbunud – räuskav leinamine. Me leiname kõiki. FaceBooki sõbra kuldkalakest ja tont teab kus, maailma otsas toimunud segaste asjaoludega õnnetuses, meile täiesti tundmatuid kannatajaid. Me oleme üks pere…on selle mängu nimi. Mõnikord peame piisavaks susata kellegi postitusele lihtsalt nutta löristav emotikon. Teine kord kirjutame RIP, sest see on ühtaegu “lühike ja lööv”, teisalt stiilselt võõrapärane ning kolmandaks justkui pisut osavõtlikum.

Maailm muutub päevade ja kuudega ning seepärast on vaja järgmise näite manamiseks tulla pikkade sammudega lähiminevikust olevikku. Püüda eestlasele seletada, et vaata, see on midagi sellist, nagu keegi põletaks sinimustvalget lippu, ei riiva enam ammu kahe kolmandiku eestimaalaste hinge. Sestap siis, tuleb ränga solvangu sisu selgitamiseks öelda midagi sellist, et “ta sülitas vikerkaarelipule”. Rahu! See on ainult näide. Nii ei tee mitte keegi. Mitte kunagi! Kõik on hästi. Vabandust

Sisult sarnane, näkkusülitamine oli ka toona Prantsusmaal aset leidnud sündmuste käivitajaks. Liikluses on lihtne. Me ei mõtle punase fooritule süttides, et mis nüüd siis saab. Me aju ei asu analüüsima, et mida meile sellega öelda tahetakse. Mul on juba mõnda aega raske, kasutada väljendit “haritud inimene”, sest kõrgharidusega mölakaid on maailm täis. Seepärast kasutan selguse mõttes sõna – kasvatatud. Niisiis, üks kasvatatud inimene nii ei teeks. Teeks mida?

Kasvatatud inimene ei solvaks teise inimese sügavaid tundeid. Nuttev emotikon ja edvistavalt võõrapärane RIP ei ole sügavad tunded. Need on pealiskaudsed ja tähelepanujanused nagu öised puuksud pioneerilaagri öörahule sunnitud poiste reformvoodites. Teise inimese sügavad tunded on seotud tema hingega. Tema meelega. Need on sügaval tema sees, mitte pinna peal, nagu akvarellilikult läbipaistev Prantsuse lipp, millega oma proofiilipilt sotsiaalmeedias ajutiselt huvitavamaks muuta.

Inimesel on tema füüsilised mõõtmed, mis kõigile näha ja arvustada antud. On aga ka nähtamatu ja sügavalt sisemine pool ning selle mõõtmeid teised ei tea. Ometi on neil viimastelgi teatud piirid ning neile lähenedes või neid ületades, võib teha teisele rohkem kui haiget. Nende piiride ületamine võib viia teise kuni äärmuseni, olgu ta kui haritud või kasvatatud tahes. Kutsume neid kannatuse piirideks, kuigi just niisamuti, nagu sotsiaalmeedias leiname võhivõõra inimese lemmiklooma, kergekäelised ka iseenese kannatuse piiridest rääkides. Sestap imestamegi, et kuidas saab nii kergekäeliselt muutuda hullunud roimariks ja joosta amokki või tühjendada AK padrunisalved rahumeelse huumoriajakirja toimetuses, seal olevate inimeste pihta. Tead küll millest ma räägin – sellest, mida me nimetame argpükslikuseks. Mida muud kui “argus” see ju on, kui oled viidud viimase sisemise piirini ja kaotad viimaks kontrolli, soovi üle inimesena selle kõige keskel eksisteerida. Inimlikkuse kadumiseni viidud kannatus ei ole argpükslik. Argpüks on inimene, kes teise selleni viib, sest ta ootab oma teole tunnustust. Koolikiusaja on selle ehe näide. Tal on ainult üks valik – kiusa või oled ise peksukott.

Koolikiusaja aeg saab ükskord otsa. Parimal juhul lõpeb kool ning sellele järgneva elluastumise järel, kiusatuga enam ei kohtuta. Hullemal juhul… sa tead. Maailm on neist näotutest lugudest üle ujutatud, mille antikangelaseks jääb alati see, keda pekstakse kuni ta sooritab midagi sellist, mille eest teda edasi peksta.

Vaata seda pilti

See on pika ajalooga väljaandest NELLI TEATAJA

Samasugune, nagu CHARLIE HEBDO

Ma tunnen selle nalja autorit tema käekirjast. Vahel väga vaimukas ja virge, vahel silmnähtavalt punnitatud. Mõlemal puhul püüdlikult kiuslik. Oleks Mart Juur ment, paneks ta kooli vilistlaste kokkutuleku järgmisel hommikul, kõik endised klassivennad puhuma. Fakt. Seekordse Nelli Teataja följetoni puhul, on astutud samm Charlie suunas.

Mind on araabia kirjakunst ja kalligraafia alati paelunud. Sinnamaani, et olen võtnud kätte ja õppinud need tähed selgeks. Oskan neid lugeda ja kirjutada. Oskan lugeda ka seda teksti, mis seal kirjas. Tean sedagi, mida araabia keeles tähendab “Rasul” ja mõnda asja veel. See nali pole üldse naljakas. Ütleks isegi kaugel huumorist, sest Nelli naljad pole olnud kunagi pööblile vaid pisut peenemad, kuid SEE ei ole üldse naljakas. Charlie Hebdo toimetuses sai esimese kuuli lähidistantsilt otsaette nende karikaturist. Sai selle eest, et joonistas kõveriku lõustaga muslimivanamehe ning sildistas ta islamiusuliste püha prohveti nimega. Mul on temast kahju. Nii selle eest, et noorelt suri, kui sellegi eest, ta ta ilgelt sitasti joonistas. Õigemini ei osanudki joonistada. Ju olid tal mingid muud teened veel, ma ei tea…miks ta argpükste poolt sõelapõhjaks lasti.

Maailm oli toona šokis ja sellest roimast rääkimiseks polnud sõnu. See oli tagajärg. Lõpplahendus, millele järgnes uus turvanõuete laine kogu Euroopas, aga millele eelnenut ei vaevunud keegi jutuks võtma. Kedagi ei huvitanud teise poole tunded, kes tembeldati argpükslikuks jätiseks, kuna ta naljast aru ei saanud…

Kui see on julgus, ärme sõima hiljem kedagi argpüksteks ega “ripita” sotsiaalmeedias

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: