Kas sa oled kunagi puudli aju näinud? Või mistahes muud tõugu sülekoera aju? Koeratõuge on palju ning nagu oled isegi tähele pannud, käib nende aretus püüdlikult nagu dresseeritud peni peremehe jala kõrval, trendidega kaasa. Kui moes on kolli, on kolmveerandil koeraarmastajatest kolli. Kui dobermann, siis dobermann. Džäkkrasseli ajal läks mul tabelipidamine sassi. Sestap ei teagi hetkel, kes on kõige moodsam, kuid pruugib teha tiir kohtades, kus koerasõbrad sotsialiseeruvad ja pilt on selge.
Uskumatu küll, aga kõiksugu muutused maailmas, ei käi üksnes inimesi pidi. Enne veel, kui maailmaomanike väike sõprusring otsustas inimkonda uuel moel päästma asuda, jäi täiesti tähelepanuta, kui suureks oli kujunenud koerte tööpuudus. Viimased, keda veel teenistusse võeti, olid tublid narkolabradorid maailma eri lennujaamades. Täna on nemadki valdavalt tegevuse ja tööta, kuna seaduslik farmaatsibusiness käsikäes globaalse meediaäriga, on leidnud palju rammusama lüpsilehma. See sööb üksnes hirmuniitudel ja mäletseb paanika-aasadel ning annab ööpäev läbi rõõskkoort. Siiski…! Need teenistuskoerad, kes teistest taiplikumad ja kiire ümber õppimise võimega, leiavad ilmselt tööd meeleavaldajaid hirmutavate märulipolitseinike saatjatena. Niisama heatahtlikud kotinuuskijad lähevad korealastele kotleti sisse või veedavad veteranipõlve võrkaias. Oodates kord päevas oma graanulikaussi ja vett. Pai enam ei tehta.
Nii on saanud koerast mitte üksnes moeasi, mõtlen tõuaretuse trendide turjal tehtavat äri, vaid sõna otseses mõttes “töötu”. Sülekoer ei ole amet. See on roll. Mängus, mida inimene loomaga mängib, oletades et see on looduslähedus ja elujõuliste liikide koos eksisteerimise kaunis randevuu.
Inimeste maailmas käib sama
Mida päev edasi, seda ligemale liigume elule, kus igapäevaseks normaalsuseks on tapale aetava looma tunde põlistamine, masside alateadvuses. Sa usud tõesti endiselt, et Põhja Korea on riik? Riik, mitte suuremõõtmeline polügon, kus harjutada kuulekaks kogu inimkonda. Katsebaas, kus “teaduspõhiselt” luuakse töötavat doktriini, mida järk järgult ja sammhaaval, kehtestada globaalselt üle kogu maakera. PR projekt, mille jutupunktideks on hullunud isevalitseja tuumasõjalembus, läbisegi muud maailma vihkava pimedusega. Projekt, mille eesmärgiks on õpetada kogu ülejäänud maailm üksteist vihkama, tehes selle juures kätega suuri ringe, et näidata lossiaknal lambikesega naabrile valgust ning rääkida armastusest. Tingimusteta armastusest, nagu seda nimetavad armastuse preestrinnad, kelle tingimusteta armastuse ainsaks tingimuseks on see, et armastatul peab olema olemas kõik see, mida igaühele ei anta.
Ära mine Toompeale ega Võiduvabaduse platsile
Ära mine sinna laulma ja naeratama, et väljendada oma tahet, arusaama ja lootust. Ära mine sinna ka kõnelema ega kõnesid kuulama. Ära mine lunima, et need mänguasju täis riputatud sinistes krimpleentunkedes mehemürakad sind kaubikusse luku taha paneks. Ära isegi ütle, et sa sinna lähed, veelvähem ära hõigu seda oma sotsiaalmeedia tegelaskujuna. Kergemal juhul saad oma tagurliku tegevuse eest trahvi, hullemal võtab mõni õukonna valvekoer su postituse nagu kondi hambu ja viib oma teenistuskaaslastele näha. Seal nad siis on. Nuusivad õnnetundes teineteise tagumikke ja tõstavad laigisirtsutuseks tagajalga. Nad on eliit. Nemad on juba seal, kuhu sina loll ei oska veel tahatagi pääseda. Nad on juba täna sama õnnelikud, kui nende atekaaslased Põhja Korea sülekoerte tõuaretusjaamas.
Ära mine valima seda mida sul valida ei ole.
Kujuta ette, et Eesti on väike küla, kus eemalt vaadates veel paar suitsu üksikust korstnast taevasse tõuseb. Kujutle seda kogukonda, kus enamasti elatunud eidekesed ja töövõimelisi mehi kogu külas kõigest kaks tükki. Üks kes teeb tööd kahe eest ja teine, no ütleme otse tavaline persevest. Logardist joodik ja nõelapea suuruse silmaringiga sitapea. Ära tee seda fataalset viga, et lähed valima ja annad oma hääle tublile mehele. Tublist mehest saab Toompeal juba teisipäevaks seesama ennasttäis tolvan, keda sa juba enne esimese õlle avamist sõpradega siunad. See on sinu süü, et külla jääb alles ainult see logard ning Toompeale valitu sulgeb nii postkontori, perearstipunkti kui poe. Rääkimata koolist, sest mitte igasse maakooli ei jagu entusiastlikke seelikutega kommionusid, kelle tundides saab selgeks kui solvav on olla see, kelleks sa sündisid.
Sa sündisid eestlaseks! Sa võid lasta omale munad taha õmmelda või need maha lõigata. Käia seelikku või pükstega, aga sa ei pea muutma seda, kes sa päriselt oled. Sinu keha ei ole SINA ja sina ei ole sinu KEHA. Sa oled vaba ja see sinu vabadus seisneb vabaduses olla vabana seal, kuhu suudad ennast kujutleda. Sa võisid sündida põhjakorealaseks ent olla tuhat korda vabam igast eurooplasest ja ameeriklasest, sest sa suudad ennast kuhu tahes mujale kujutleda. Kujutleda sinna, kus oled õnnelik ja terve. See on sinu ümbermaailma reis, mille läbi tegemiseks ei ole vaja vaktsiinipitsatiga tõutunnistust ega kiipe.
Avalda oma meelt iseenesele
Poe maailma eest peitu iseenda sisse. See, ei ole soovitus hakata erakuks, sest sa niikuinii ei hakka. See ei ole isegi soovitus leida endas üles see müstiline tasakaal, sest üksikud, kes selle eales elus leidnud, said sellega hakkama aastate pikkusel pühendunud teekonnal, mitte moodsatele ja edukatele mõeldud nädalalõpuretriidil kusagil trendikas maamajas.
Ütle iseendale, mis sulle ei meeldi ja miks see sulle ei meeldi
Õpi endaga rääkima, sest ainult nii suudad sa õppida kuulama. Kuulama oma enda sisetunnet. Tegema vahet. Nii, nagu sina andsid oma elust tükikese mulle, andsin mina oma elust tükikese sulle. Ma kirjutasin selle sulle – sina oled mina ja mina olen sina. Mul ei ole vaja presidenti ega peaministrit. Sõjaväorkestrit ega kaplaneid. Minul ei ole seda vaja ja sinul ei ole seda vaja. Kui seda üldse vaja on, siis võibaolla MEILE, aga mitte niipea
….selleks tuleb kõigega uuesti alustada, mitte perioodiliselt uusi inimesi valida, kes niikuinii samu trikke edasi hakkavade tegema. Tuletõrjuja, kellest võiks saada kõigi maailma tuletõrjujate pealik, ei oleks enam tuletõrjuja, vaid lihtsalt üks pealik… Nii ka inimene, kellest võiks saada ühe riigi president, ei ole enam lihtsalt kaasinimene…vaid üks president. Minul ja sinul on vaja tuletõrjujat ja teist inimest, mitte pealikke kelle funkstioon on olla tähtsam kui teised. Võimutunnet loov nauding ja teistest kõrgemale tõstetus, kus riigimehelik üllameelsus seisneb kergliiklusteede rajamises, nagu möödunud sajandil veeti kõrgepingeliine. Need on mugavused, mida pealikud meile me oma raha eest kingivad. Suudaks me seda ise teha, me mõtlen teid rajada ja elektriliine vedada, poleks meil vaja üksteist pealikke valides surnuks pureda.
HANNES VÕRNO 