KUSIKUD


Seal on nüüd tühi koht. Lage plats, mis seisab juba aastaid. Nelikümmend aastat tagasi, seisis seal madal, ühekorruseline puumaja, millel oli ainult üks aken. See hoone oli ehitatud vana veski külge ning asus samanimelisel tänaval. Ehe veski, mitte Johann Voldemar.

Veski kõrvalt uksest pääses kingsepa töökotta. See oli tilluke ruum, mille õhus lehvis kingaparanduse lõhn. Kingaparandus lõhnab nagu värvitud nahk, saapaniit, paks pooltald, kõva kontsaliim ja must tallakumm. Kuna nõukogude jalatsitööstus tootis tööjalatseid, pidid inimesed ka kodust tööle ja töölt koju käima tööjalatsitega. Nende kvaliteet oli nagu oli ning seepärast oli kingsepal kõvasti tööd. See ruum oli maast laeni riiulitega ning need riiulid olid triiki täis üksikuid või paarikaupa parandada toodud jalavarje. Igal jalanõul talla alla liimilätakaga pandud paberitükk numbriga, mille analoogiga oma käimad pärast remonti kätte saada. Sellel kingsepa-veskil oli nagu öeldud ainult üks aken. Vaatega tont enam mäletab mis punakangelase nimelisele tänavale.

Selle aknaga oli üks pidev ja lõbus lugu. Kutsusime seda poisikestena “kusikuprooviks”. Asi iseeneses oli imelihtne. See aken tuli sõpradele oma julguse tõestamiseks puruks visata. Olgu millega tahes. Jääkamakaga talvel või kiviga muul ajal. Täna, tagantjärgi siiralt vabandades, tunnistan, et olen selle akna kaks korda puruks visanud. Üks kord jäise lumepalliga ning teine kord kiviga. Vahele ei jäänud ja pahandust ei tulnud. Ei mina ega teised, kes seda akent kohe peale klaasimist uuesti puruks viskasid, huvitanud, et me kiusasime tubli meistrimeest. Ainsat kingseppa Rakvere linnas. See polnud mingi niisama julgustükk. Visata tuli nii, et läheduses asuvate naabermajade akendest ei nähtaks ning loomulikult ilma harjutamata. Seega oli ohte mitu. Viskamata jätmine võrdus möödaviskega. Pidid olema julge, kiire, täpne ja julm. Tõuke selliseks tegevuseks, saime oma lapsepõlve aegsest noorsookirjandusest. Pal tänava poistest, Roostevabast mõõgast, Kevadest, Marek Pieguse seiklustest ja teistest poistele haaravatest raamatutest. Ma arvan, et see aken võiks olla vabalt Guinnessi rekordite raamatus, kui “Maailmas kõige rohkem puruks visatud kingsepatöökoja aken Rakveres”

Tõele au andes, oli Rakveres vähe poisse, kes poleks sinna aknasse kivi lennutanud. Sest mitte keegi ei tahtnud olla “kusik”. Kes seda sõna esimest korda kuuleb, siis see on tuletis sõnast püksikuseja. Argpüks.

Piiskop Joel Luhametsal on väga head jutlused. Ühel missal Tartus, jutustas ta loo kahest mehest. Usklikust ja uskmatust. Lugu ise oli järgmine. Uskmatu mees ütles usklikule, et kui Jumal tema väite kohaselt olemas on, ronigu ta kõrge maja katusele ja hüpaku sealt alla. Vaatame, kas ta püüab su kinni ja päästab su elu!? Usklik mees aga vastas, et mina ei pea oma usu tõestamiseks kusagilt alla hüppama. See aga, et sina seda tõestust vajad, näitab, et sa kahtled. Näitab, et sul on kõhklus, mida soovid testida, et äkki juhtubki ime…

Nii võttes, oli ka see poisitattide kusikuproov tegelikult ajuvaba sigadus, sest mis oli sel kõigel pistmist kellegi julgusega? Võtta kätte ja lõhkuda üks aknaruut…

Kuulsin täna uudist, et minu kunagine teenistkoht, Staabi- ja Sidepataljon, andis 9.mail ajateenijatele käsu – saabuda linnaloalt tagasi väeossa, erariietes. Ausaltöelda ei viitsi ega raatsi kulutada minutitki sellele, et proovida nuputada välja riigi kommunikatsioonigurude seekordsed sõnumid. Oletan, et käiku läheb “Kunnase variant”. Mis see on? “Kunnas” on kommunikatsioonioperatsioon, mis seisneb selles, et keegi ei kõssa. Pärineb see ajast, kui reservkolonel Leo Kunnas lahkus kaitseväe teenistusest ning avaldas meedias oma arvamust. Kunnase esimesele kirjutisele ei andnud kaitsevägi ajalehtedele ainsatki kommentaari. Ka järgmisele mitte. Kui Kunnas oma kolmanda kriitilise looga avalikkuse ette tahtis tulla, polnud ajalahetoimetustel enam mingit huvi lugu avaldada. Seda olukorda kutsutakse – lase lollil hõikuda ja ära tee väljagi ning lugu hääbub ära. Nii pole tänagi vähimatki kahtlust, et kõik oma ametisse seatud, on kuss nagu kuldid rukkis, kui peaks keegigi esitama kriitilise küsimuse eri struktuuride sellekevadistest tegevustest.

Praegu toimuval, on piinlik kattuvus poisikesepõlve kusikuprooviga. Siis viskasime oma jõu ja julguse demonstratsiooniks liikumispuudega kingsepp-meistri töökoja aknaruudu kildudeks ning pistsime jooksu…täna “väldime provokatsioone”. Võtame oma poistelt lipurivi ees truudusevande riigile, kes kardab. Kardab seal kus asjad toimuvad ja ülbitseb seal, kus midagi ei toimu. Kusikud! Lihtsalt kusikud…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: