Kell on saamas sinnamaale, et kesknädalane tööpäev rullitakse tagasi kokku ja pannakse vaga liigutusega riiulisse. Neljapäevaks. Reedeks. Sealt edasi juba uueks nädalaks ja nii aina edasi. Need kel pole midagi kokku rullida, tööd ma mõtlen, hakkavad moodustama juba piisavalt tuntavat hulka inimesi, kes kalendrimüüjate sihtgruppi enam ei kuulu. Esiteks pole neil vahet, mis päev on. Teiseks ei ostaks nad niikuinii kalendrit.
Sajab korralikult vihma. Taevas on tumehall, nagu kasarmupõranda pesukalts ning peegeldub oma tühjade hallide silmadega, loikudele tekkivatest vihmapiisa prillirõngastest. Inimesed astuvad nagu kokkulepitult. Ma nimetan seda kõnnakut püksi kakanu kõnnakuks. See on see liikumine, mis on ühtaegu tõtakas, et rutem pääseda, teistpidi aga veenvalt veniv, et mitte suisa kandadeni sitaseks saada. Enamusel on vihmavarjud peade kohal. Pooltel ka parteipilet kummidega kõrva taha kinnitatuna näo ees, et end taeva aevastuse ja selle piisknakkuse eest päästa. Hunt nendega. Igaüks on oma teel, kuhugi minemas. Vihm on tugev ja tundub, et teda jagub veel mitmeks tunniks vähemalt.
Panin kodust väljudes kvaliteetse peenvillasest pintsaku ja istusin autosse, ilma, et oleks vihmavarjule mõttepiksleid kulutanud. Jõudnud kesklinna ja parkinud auto ühe tärnidega tornhotelli alla parkimismajja, tajusin, et tegelikult on mul mõnisada meetrit minna. Vihma valas nagu kaeravarrest ikka edasi.
Astusin hotelli uksest sisse ja tervitasin noort ja väga sõbralikku retseptsionistat. Naeratasin abipaluvalt ning küsisin, kas ma võin vihmavarju laenata. Toon selle pärast kindlasti tagasi, sest mul on auto siinsamas all parklas. Unustasin lihtsalt vihmavarju koju, aga olen teel kohtumisele, kuhu ei tahaks saabuda vihmast tilkuva kuuega. Onju?
Me saame anda kahjusk ainult meie hotelli klientidele…
Tänasin lahket neiut ning astusin välja. Ise mõtlesin endamisi, et vaata kui kummaline situatsioon. Minul oleks väga piinklik, kui ma võtaks ja laenaks vihmavarju ning ei tooks seda enam tagasi. No mis see üks vihmavari maksab? Igatahes ei ole selle endale jätmine lihtsalt mõeldavgi, sest ma pean oma head nime hinnaliseks ning ei kujuta ette, et selle ette või sappa käiks epiteet – see, tead küll, kes varastas ükskord vihmavarju…
Seesama küsimus kolksatas mu peas ka teisest vaatenurgast. Nimelt hotelli poole vaadatuna. Niipaljukest, kui ma turismi- ja hotelliärist tean, leidub minus küll epaatiat, et kujutada end viivuks ükskõik kelle kingadesse selles organisatsioonis. Ükskõik millise lüli eest ma ka ei vastutaks, oleks ilmselge, et mulle läheb väga korda mu ettevõtte maine. Öeldakse, et autoreklaamile kulutatud raha, on maha visatud, kui needsamad autod tänavatel ei sõida. Jäin mõtlema, et on’s tõesti ühe iseendast ja oma kundedest lugupidava ning prestiižse hotelli jaoks ÜKS VIHMAVARI see, millest saab kaalukeel ühe inimese edaspidiseks suhtumiseks, sellesse hotelli tervikuna. Tahtmata olla üleolev, julgen ma oletada, et isegi läbimärja nartsuna, maksaks ainuüksi mu kuub, mitme vihmavarju hinna. Lõppude lõpuks, pole asi üldse asjade hindades või nende väärtuses. Asi on õieti vähemas isegi sest kuradi vihmavarjust.
Asi on tundes. Tundes, mida tekitab nii erinev suhtumine. Mitte suhtumine varasse, vaid inimesse. Tulles tagasi tõiga juurde, et mistahes asjapulgana ses või mõnes teises hotellis, oleks mul hea meel, kui vihmast lädiseval kõnniteel, sammub keegi üle loikude, nägu õnnelik ja peakohal MINU NIME ja LOGO-ga vihmavari… Noorel neiul retseptsioonis oli mask näo ees, sest ta hoolib. Talle läheb teine inimene väga korda…
HANNES VÕRNO 