Kas sa tead, mis sõna on viimasel viiel aastal olnud enim avaldatud sõna Eestis ilmunud raamatute pealkirjas?
“AUSALT”
“Ausalt” millestki…ja siis seal järel koheva sabana mingi selline sõna, mis MÜÜB. Mis müüb, seda tead sa isegi. Need on seks, suhted, raha ja surm. Niipalju, nagu viimasel viisaastakul, ei ole ilmselt terve trükikunsti ajaloos, avaldatud raamatuid, mille autor TEAB kuidas ühe või teise asjaga ON ning püüab päev tagasi, aplombikalt esitletud samal teemal raamatu kirjutanud autorist, veel AUSAM olla. Kümnest autorist üheksa ei saa isegi aru, et publikut ei eruta mitte ilmunud raamat, vaid uudis sellest, et jälle otsustas keegi kirjutada ühe ausa raamatu. KES seekord kirjutas, mitte MIDA ta kirjutas, on põhiküsimus. Muuseas needsamad kümme või suurem osa neist, tulid alles paar aastat tagasi välja ka oma raamtuga “MINU…”
MINU… on raamatupealkirjade eelmise edetabeli enim levinud sõna.
Tunnistan, et olen kogu selles “minu” lugude sarjas ilmunud raamatutest, suutnud lõpuni lugeda nelja ning neist neljast kaks olid täitsa haaravad lood. Kõik ülejäänud olen jätnud otsustavalt pooleli. Mõned juba sissejuhatuses, teised seal, kus oli tunda, et kirjutaja on mingil mahasõiduta ringteel ning kolmandad seal, kus paigaltammumise teekonna jätkamine oleks lihtsalt üks ülinüri töö. “Ausalt….” lugusid ei ole ma seetõttu isegi soovinud lugeda ning nende heitlik troonimine müügiedu edetabelites, kahandab vähesegi uudishimu üldse olematuks.
Oma mõtete avalikustamine ja tunnete tutvustamine (nagu seesinanegi siin), on kujunenud üheks kaasaja elulemise vormiks. Milles ei ole midagi paha. Ringituiamise asemel inimesed kirjutavad. Kirjutavad raamatuid. Raamatuid, mille pealkiri ütleb, et need on sügavalt isiklikud read. Prognoosin, et järgmine laine saab olla vaid kahe eelmise võngetest kantud, ehk “ausalt..minu..seksist..seal”
Lood, mis jutustavad kahes sarjas ilmunud lugusid, samade kaante vahel ehk lood seksiturismist nagu näiteks: “Ma nikkusin filipiinlast. Ausalt” või “Ausalt. Ma keppisin kreeklast”. Mõistagi on selliste ilmutiste müügikampaania sõnumiteks: “…nüüd täiesti lõpuni absoluutselt ausalt ja ilgelt isiklikult ning ilma valetamata väga raputavad lood mis on tõestisündinud ja autorit mõjutanud elulised sündmused”. Sest, täpselt “selles raamatus saad lugeda mis TEGELIKULT maailmas toimiub mida me iial enne seda ei ole kunagi kusagil isegi mõelda tohtinud, aga nüüd saab sellest esmakordselt aimu väga sügavalt isiklikest läbielamistest rääkivas enimmüüdud raamatus, mille autor on kirjutanud, sest ta on üliäge inimene ja mis varsti müüki tuleb”
Üks vana anekdoot tuleb meelde. Mustlane kohtab juuti ja müüb talle kullast käevõru. Käevõru hinnaks on tuhat eurot. “Ilge pettasaamine”, mõtleb juut, kes sai kohe aru, et käevõru ei ole kullast vaid puhas võtsing. Sedasama mõtles ka mustlane, kes alles hiljem avastas, et mõlemad viiesajased, mille juut maksis, olid valeraha. Petturi petmine ei ole petmine…
Mõtlen siin praegu, et millega need viimati kirjeldatud raamtumüügi TOP-i vallutajad võiksid veel silma paista…
Usun, et sedagi lahendust ei minda kaugelt otsima, sest kesse ikka viitsib. Nii saab ringikeppimisest “hästi otse ja ausalt” rääkivate elulooraamatute üheks tõenäoliseks hooandjaks, sinna samma kaante vahele pakitud retseptivalik autori valmistatud vahemere toitude retseptidega ning läikpaberile trükitud fotolavastused bakhanaalidest. Tutid, tissid ja toit lookas laudadel. Kuidagi peab seda heaolu ja hedonismi eksponeerima, sest eelmistel sajanditel juba tehtu, mida õhinaga kopeeritakse, on kõikidel meelest ära läinud.
Kõik meelest läinud, tuleb aga moel või teisel, sel või teistsugusel kujul, niikuinii tagasi. Tuleb, nagu poleks iial varem eksisteerinud ja lubab kõigil ahhetada, kes teda näevad.
Mõnule…kauaks seda ei anta
HANNES VÕRNO 