Rääkisin eile pikalt Michelangeloga. Esmalt niisama, et kuidas läinud on ja mida vahepeal huvitavat on toimunud. Pärast rääkisime pikemalt loomingust ja kunstist.
Tal oli väga huvitav seisukoht kaasaja kunstiloomingu kohta. Nimelt – kaasaja inimese kujutlusvõime on sedavõrd piiratud, et ainus, mida ta tõsiselt võtab, on tehnoloogia areng. Tung teada saada, kui targa masina on mees suuteline valmis ehitama. Kui proovisin talle vahele öelda, et tänapäeval on naised samuti… vastas ta, üldse mitte temalikult: “Naised ei tea sellest üldse mitte midagi. Pole iial teadnud, ega aru saanud”.
Mind jäi see kripeldama. Michelangelo ei ole olnud kunagi ühekihilise jutuga mees. Palusin selgitust ja sain. Soolise võrdõiguslikkuse instinktiivselt madalate kavatsuste taga, polevat tema kinnitusel midagi rohkemat kui mehed, kes on jäänud intellektuaalselt alla oma tööriistadele. Kogu naisliikumise ning naiste õiguste tagamise sügavam eesmärk on tõsta mehi. Tõsta neid sealt, kuhu oleme langenud, tagasi jalule. See tehnoloogia, millega mina töötlen marmorit, jõuab teieni kohe, kui katkestate oma ebavõrdse väljavaatega nuriabielu niinimetatud teadusega. Te teete masinaid, mis ei tee midagi peale rõõmu, et te saate teha töötegemise asmel masinaid. Laser, mille olete loonud, ei ole suuteline mitte eales teenima välja oma loomisele kulunud ressurssi. Te lõikate laseriga materjale, mida ei ole vaja üldse lõigata. Lõikamine on materjali lõhkumine! Terviku lõhkumine, mis on tõuganud troonilt Jumala loodud täiuslikkuse.
Minu Taavet, jätkas Michelangelo, on pealaest jalatallani modelleeritud tööriistaga, mille te XIX sajandil keelasite ja veel enne seda hävitasite. Ma olen sellega nõnda marmorit töödelnud, nagu teie ei suuda enam paljakäsi saviga teha.
Kas sa tead, küsis Michelangelo, kes mulle poseeris, kui ma Taavetit marmorisse lõikasin? Kunstiajaloolased räägivad… proovisin talle oma teadmisi näidata. “Need mingu kuradile” käratas Michelangelo. “Oled sa üldse mõelnud, mida tähendab tegelikult sõna KUNSTIAJALUGU…?
Kunstiajalugu on kunsti ajalugu, vastasin rutates ja püüdsin midagi lisama hakata, kui ta teatas, et kunstiajalugu ei ole kunsti ajalugu. Kunst on kunst. Kunstil puudub ajalugu, sest ta ON. Tunnistasin, et olen temaga siitpeale sajaprotsendiliselt sama meelt. On ju kõik, mida ma olen oma eluajal näinud, täpselt samapalju KUNST kui see, mis tuleb minu ellu alles tuhat aastat peale praegust mind. Kunst saab olla KÕIK, sest ta ei põgene iial praktilisuse eest, ega aja seda ka taga. Kunst ei ole nagu see kuramuse teadus, mille üks ja ainus eesmärk on olla praktiline. Isegi filosoofia, ütles Michelangelo. Mis filosoofia, inimlik mõnutunne püütakse muuta teaduseks, mida peab kursustel ja koolitustel õppima. Nonsenss. Me oleme mõelnud Jumalale terve loo, et siis sedasama lugu teaduse abil ümber lükata.
Ma olen Temaga rääkinud, ütles Michelangelo
“Jumalaga!. Täpsustas ta.
Muigasin ning teatasin, et tean veel mehi, kes…olen isegi selle pealkirjaga raamatut lugenud ja muutis minu ELU
Mis sind muigama paneb? Küsis Michelangelo. Vastasin, et enamasti usutakse, et Jumal kõneleb inimesega, kui viimane vaevub end selleks muust mürast eraldama ning tõesti soovib seda kahekõnet. Sina väidad, et hoopis sina räägid Temaga! See on huvitav.
Tead. Igasuguseid tegelasi on alati liikvel. Ühed räägivad seda, teised teist. Omavahel öeldes, on nad mõlemad Jumala sõnumitoojad. Ei, mitte nende tegelaste juttu pole Jumal ise vahendanud. Kõik prohvetid on Jumala saadetud väljavalitud, kes ei kuuluta sugugi Jumala eelistusi, nagu religiooni maaletoojad kinnitavad. Valikud on Jumalalt – muu mulin on juba inimese enda interpreteering. Ega sa ometi ei arva, et ma seal kabeli lae all “Maailma loomist” maalides, kuidagimoodi Jumala endaga kavandeid arutasin? Sa usud neid pagana teadusemehi, kes ennast kunsti ajaloolasteks nimetavad ning sega möga, mida minu kohta räägitakse? Ma ei vastanud midagi. Mõtlesin Michelangelo sõnadele.
Ma teadsin, kuidas seda hiigelkuplit projekteerida, ütles Michelangelo. Ma andsin mõõte oma sõrme, käelaba ja küünra pikkustega. See toimis! Ilma igasugu laserita, mida ma muide lihtsalt ei kasutanud, kuigi see mul jõude seisis. Ma ei andnud midagi masinatele mõelda. Inimesed arvutasid ja mõõdistasid! Inimese eksimus on inimlik, masinal masinlik – paratamatu, nagu teadlased seda ise nimetavad. Mida suurem masin, seda hiiglaslikum on tema eksimusskaala, aga inimene on nii rumal, et ei usalda enam ennast, vaid masinat. Medicid võinuks Firenze rajamise rahadega seitse telejaama püsti panna ja igasuguseid televiisoreid toota, aga nende perekond ei teinud seda! Tead miks?
Ma ei teadnud, miks Medicite perekond seda ei teinud, võisin üksnes oletada
Kui teadus haarab võimu, pole meil enam midagi teha. Siis on hilja, vastas Michelangelo. Inimesele antakse kätte masinad, mis teevad tema elu põrguks, sest need masinad teevad inimese eest kõike. Kanepiköie-käi, millega ma marmorist oma Taaveti välja lõikasin, oleks muutunud maailmale ohtlikuks. Inimesed oleksid hakanud ise omale kujusid tegema! Aga teadusemehed vajasid lugu Jumalast ning asusid kohe kui olid selle valmis mõelnud, seda teaduslikult ümber lükkama. Inimesed oli vaja eemale saada. Eemale marmorist, käiamehanismist, kanepiköiest, lubjaveest ja lihvuuritsatest. Inimestele oli vaja hakata rääkima lugu sellest, et mina haamri ja meisliga tagusin selle kuju kivist valmis. Marmorit ei tohi üldse lüüa!
Jätan siinkohal me vestulse kirjeldamise katki. Michelangelo palvel, kes just ütles, et las edasine jääb meie vahele. Nad ei saa niikuinii praegu aru sellest, mida nad saja aasta pärast peavad enesestmõistetavaks. Sarkofaagidesse maetud ei maga – ütles meister näppu tõstes. Sina saad seda näha. Medicite juures näeme…
HANNES VÕRNO 