10-st KAHEKSA


Ma väidan, et kümnest inimesest kaheksa, ei tea kunstist mitte sittagi. Võin selle väite nimel viimse veretilgani võidelda või tast rahuliku südamega taganeda. Mis tähtsust sel on. Mis mõtet on rääkida kunstist või sellest arusaamisest, kui kümnest inimesest kaheksa jaoks on sõnal kunst seos üksnes kunstrindade või -küüntega. Niisamuti, nagu kümnest isehakanud kokast kaheksa, arvab et kokakunst, see on oskus edevalt ja kiiresti midagi viilutada või hakkida, arvab kümnest inimesest kaheksa, nähes kunsti, et ta teab kunstist piisavalt. Ta teab ilma pikemalt mõtlemata, mida nähtu kohta öelda. Tal on kohe arvamus valmis, sest ta teab. Ekspert, igas küsimuses, nagu neid igast tänaval vastu jalutajast on kümnest kaheksa.

Olen huviga jälginud seda niinimetatud tagasisidet oma enese loomingule. Seda on nüüdseks juba omajagu. Julgen nii öelda küll, sest igast kümnest kunstnikust kaheksa ei loo sellise hullumeelse tempoga. Ükskord kunstitarvete poes varusid täiendamas, küsis müüja, kas kustukummi ka soovin… Vastasin, et ma ei tee mitte ühtegi vale joont. Natuke nagla, mõistsin sel hetkel kohe ka ise ning ütlesin endale vaikselt – tõesta!

Mu joonistuste kaustas on üle poole tuhande töö. Paljud neist olen teinud nähtavaks kõikidele huvilistele. Mul on oma välja kujunenud jälgijad ning oleks väga tore, öelda kümnest kaheksa avaldab mu tööde kohta ka arvamust. Püstpöidla plönn, mida nimetatakse “laigiks” ei ole arvamus. See on pigemini jalga tõstva peni sirtsatus postile, kus keegi on juba oma sirtsatuse lasknud. Kujuta ette, sa saad ajas rännates astuda sisse Leonardo enda töötuppa. Just sel hetkel, kui Giaconda tõuseb toolilt ning sirutab veidi kangeks jäänud liikmeid ning da Vinci vaatab pea natuke viltu värskelt valminud “monalisat” kust midagi enam ära võtta ei ole ning juurde lisada samuti mitte. Keegi ruumis ei aima, missuguse ikoonilise staatuse see köitemõõtu raamile tõmmatud lõuenditükk inimkonna jaoks saab. Ja seal ta seisab, häbelikult meistri ateljee nurgas – inimene, kellel on OMA arvamus. Ta tõstab areldi käe ja näitab kohalolijatele püstist pöialt. Noh, et…no et öleda et…normaalne pilt. Või noh. Ma ei tea, mulle tundub OK.

Nii ei teeks iial hea õpetaja oma õpilasega ega lapsevanem oma lapsega. See on primitiivne ja pealiskaudne nagu lõdvalt tolknev lehmakett sissesõidutee sulgemiseks kahe aiaposti vahel. Märk niiöelda, mis ei väljenda muud, kui kellegi OMA-arvamust ning sellele külge kujutletavat usku, et kõikidel teistel on samast asjast täpselt seesama arvamus.

Miks üks kunstnik ülepea oma loomingut peaks teistele näitama?

Tõepoolest! Milleks on vaja galeriisid, näitusesaale ja muuseume, mis omakorda on kellegi, täpsemalt siis arhitekti ja ehitaja looming. Kümnest inimesest kaheksa ei mõtle ju iial Prado või Louvre-i piletisabas seistes, et on veel palju palju rohkem, kui see “kuulus moonaliisa” mille “äranägemine” pigem linnukeseks ankeedis kui elamuseks hinges. Maalina on Gioconda ju üks tuhandetest omasuguste seas, üksnes selle vahega, et sellest on saanud MÜÜT.

Olen võrrelnud oma piltidele tulnud tagasisidet. Või noh, mitte tagasisidet, aga seda “laike” joonistustele ja maalidele. Olen avastanud väga hämmastava tulemuse. Kümnest inimesest kaheksa ei näe absoluutselt seda mida mina olen joonistades näinud. Kümnest kaheksa seega, vaatab ka igasuguse muu kunstiloomingu puhul hoopis midagi muud, kui mina seal näen. Ei, ma ei ole erand või eriline, sest kümnest kaheksal on OMA arvamus ning võibolla üksnes üheksandaga on mul mingi seletamatu side, näha veidi samu asju. Nimetaksin need “asjad” paremat väljendit otsides autori meisterlikeks puudeteks. Meie kahekesi näeme mitte üksnes ühte pilti, vaid meistri puudutusi selles.

Siit kerkibki küsimus – miks on “Mona Lisa” kümnest kaheksa jaoks MÜÜT, aga kahe jaoks üks pilt tuhandete omasuguste seas? Kes on siin rumal ja ei saa aru?

Legend räägib, et täna üks maailma kõrgemalt hinnatud maalikunstnik Vincent van Gogh müüs oma eluajal üheainsa maali…

Vincenti eluajal, anti hinnang temale. Kunstnikule. Sellele, kes ta ringkondades on ning milline on tema renomee “otsustajate” keskis. Tema maalidest oli kümnest kaheksal “pohhui” sest need olid vaid tähelepandamatu osake tema positsioonist kunstiõukonnas mitte inimkäega lõuendile kantud sõnum Loojalt.

Saada eluajal kunstnikuna tunnustust on sama tõenäoline, kui jääda lasteaias rasedaks. Just nii absurdselt kui see ei paista, asjad käivadki. Onud otsustavad…

Ma olen üliõnnelik et see nii on. See, et ma eluajal kunstnikuna tunnustust ei pälvi, tähendab seda, et minu pildid on minu õpetajad mitte lahked ammed. Iga pilt on parem kui eelmine. Iga pildi juures on miski, mida saab nimetada õnnestunuks. Minu jaoks on need täna nähtamatud jooned nähtavate seas. Kümnest kaheksa ei näe üldse jooni. Nad vaatavad PILTI. Nad vaatavad peale ja nende OMA arvamus ütleb, kas see on ILUS. Nad ei näe, et ma olen soovinud kujutada naise tunnet. Nad näevad tisse ja tutti ja otsustavad samuti nagu supermarketi suures külmakirstus sobrades, millne jäätis valida – OMA maitse järgi.

Raisk kui lahe on osata joonistada. Tead miks? Sest iga kord joonistama asudes on mu soov teha midagi paremat kui minu eelmine pilt. Need, kes ei joonista, ei tea mida see tähendab, sest nad ei suuda näha ja nähtavat joonistada, nii nagu kunstnik suudab näha ja kujutada ka nähtamatut.

Ütle: “Joonista armastus” ja ma võin võtta mistahes kangusega mürki, et kümnest kaheksa joonistab kõveriku ja ebasümmeetrilise südame. Nii lihtne see ongi, sest kümnest kaheksa ütleb Giocondat vaadates – “hästi joonistatud”. Kümnest kaheksa ei tee isegi joonistusel ja maalil vahet, aga kui nad on otsustajad, on nende otsustada, millest saab MÜÜT mis MÜÜB. Otsustajaks peab end aga igaüks, sest tal on OMA arvamus ning selle väljenduseks ongi see püsti tõstetud pöial. Kui elekter otsa saab ja internett samuti, ei näe ta korraga enam midagi, millele harjumuspäraselt “laik” panna. Kümnest kaheksa jaoks on see täiesti perses olukord. Umbes samasugune, nagu Louvre-is paksu turvaklaasi taga Giocondat vaadates, sest kuhugi pole laiki panna ning vaevalt see kahemeetrine neeger seal pildi kõrval valvates aru saab, mida sa öelda tahad, kui käe püstise pöidlaga püsti tõstad.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: