MINA EI OLE SÜÜDI


Pulkadeni lahti võetuna, jääb erinevatest asjadest järgi väga erinev jäänuk. Oleneb selle lahti võetud asja koostisosadest, kas meile üldse midagi enam assotseerub või jääb lammutatud tulemuseks peaaegu muutumatuna alles samapalju primitiivset, kui oli tervikus eneses. Üks armas legend räägib, et kui Coca Colast sai laiatarbe karastusjook ja muutus “salapärase retseptiga” pruuniks, tööstuslikult toodetavaks suhkruveeks, sündis maailmas tootedisain. Enne seda müüdi seda jooki, mille nimes leiduvat kumbagi koostisosa, tegelikult joogis ei ole, üksnes apteegis. Ei ole seal ei kokat ega koolat. Mitte kumbagi. Mis lugu selle tootedisainiga siis oli…? See, et Coca Cola töösturid tellisid kunstnikult pudeli, mis pidi vastama ühele väga konkreetsele nõudmisele.

Nõndapalju, kui olen seda mistahes seltskonnas küsinud, et mis tingimus see oli, olen saanud väga erinevaid ja huvitavaid vastuseid. Õiget vastust mitte kunagi, kuigi tõele lähedale jõudjaid on olnud oletajate seas omajagu.

Pudeli kuju loomise tingimuseks oli nimelt see, et Coca Cola joogipudel peab olema väga selgelt äratuntav ka kildudeks purunenuna. Näed maas märga laiku ja klaasikilde ning on selge – see oli Coca Cola.

Mõtlen neile asjadele vahel, kui koos pisipojaga sööme. Mõtlen sellele, kuhu oleme omadega jõunud. Oleme sealmaal, et sõimame ja ülistame eri suupooltega sedasama. Näiteks plastmass. Seda laga on maailmas täpselt niipalju, kui seda igas sekundis aina juurde toodetakse. See ei kao kuhugi, ega lõppe iialgi. On meil tarvis selle pärast muretseda? Tead, ausaltöelda ükskõik on tunnistada, et temaga võitlemine on peaagu sama lootusetu, kui uskuda, et ilma kallal inisemine seda paremaks teeb. Kui sajab siis sajab ja ära hala ega osata. Nii nagu sa ei saa teha mitte midagi vihmapilvedega sinu kohe algava suveürituse pea kohal, ei ole sul võimu lõpetada ka plastmassistumine. See on ja MINA EI OLE SÜÜDI

Mina ei ole süüdi…

See on mu selle suvine elumuutev otsus, mida ei muuda enam iial mitte miski. Ma ei ole süüdi. Lihtsalt loobun võtmast oma kanda süüd kui sellist, olgu temal ükskõik kelle näpu- jala- või hambajäljed. See pole põgenemine maailma eest, peites oma prügi teise kohta ja väites maailmale, et ma ei tekita seda. Veel kevadel oli mul väga sant tunne, kui oskamatuses sellega midagi muud ette võtta, viskasin tühja klaastaara lihtalt prügikasti. Jah, ma olen täna veel see, kes ei pese kilest piimapakke, enne kui nad minema viskan. Ma ei pese joogiveega prügi, sest olen elus rohkem kõrbes käinud ja veepuudust näinud kui mõni teine. Olen oma terve lapsepõlve, kahel-kolmel korral nädalas, tassinud sõrmi soonivate kunstnahast taarakottidega piimapudeleid poodi. Need olid alati puhtaks pestud. Nii puhtaks, et sinna vabalt uue sisu võinuks villida. Kord mäletan, ostsid mu vanemad mesinikult mett. Mesinik kiitis mu ema, et meie purgid ja keeratavad kaaned olid alati ülima pedantsusega pestud. Mis aga juhtus oli see, et suures ärituhinas läksid mesinikul purgid vurritamisel sassi. Nii saigi meie pere oma trobikonna meepurke, mis olid kellegi teise omad. Kahju oli mul sellest meeletust tööst, mille mesilinnukesed olid suvi läbi toimetades teinud. Need purgid polnud nii puhtad nagu ema pestud purgid. Veel hullem oli aga lugu kaantega. Neil oli nuusutades veel eksimatult tuntav hernesupi või heeringa lehk. Sedagi süüd ei võta ma oma õlgadele. Mesi läks mesikäpale ja vahetasime mesiniku välja. Milles ei olnud ju tema tegelikult süüdi. Nagu ei olnud süüdi seegi inimene, kes need kusagilt riiulilt kiiruga kahmatud kasimata klaaspurgid mesinikule täita andis. On’s heeringas või sibul süüdi, et nad nii lõhnavad ja mee ära rikuvad? Ei ole ju. Mitte keegi ei ole süüdi! Vabane sinagi sellest kuradi permanentsest süütundest, mida sulle iga jumala päev heebliga pähe taotakse. Sa ei ole süüdi – mitte milleski! Ole sina ise ja ela üks päev nii, et tavapärases elusituatsioonis, tunned sa end süütuna. Alati ja kõikidel puhkudel. See on teeme ära – mitte sita ja sodi ühest kohast teise tassimine ning selle kuulutamine maailma päästmiseks ja oma süütunde silumiseks.

Ei, ära arva, et ma seepärast värdjaks muutun, kellele mitte miski korda ei lähe. Vastupidi. Kõik mis mind häirib, on minu vastutusala. Ma kasisin Afganistanis iga jumala päev peldikus kellegi sitarida, mille ta potiseinale oli pidurdusjäljena jätnud. Tegin seda nagu patukahetsust, sest tedsin, et kusagil koristab keegi minu sitta, mille olen kokku keeranud ja endast maha jätnud. See oli süütunne…

Nüüd, kui ma olen otsustanud, et ma ei ole süüdi, on ootamatult kadunud ka sitajutid potiseintelt ja kusetilgarida selle ümbruses. Ma ei nuusuta meepurgi suud, et ega see heeringa järgi lõhna. Ma viskan Vincenti pisikesed püreepurgid otseteed prügikasti ning muu mittevajaliku sinna otsa, sest mina ei ole süüdi. Ei ole süüdi selles, et pakendikäitlus on nagu on. Meres ujub plastmass ja inimesed reostavad kõikjal kuhu satuvad. See planeet on roheline planeet. Ta suudab oma haavadega ise hakkama saada. Päriselt. Üksnes inimene on kohati nii loll, nagu oleks ta sääsk, kes käib ja imeb verd ja tuleb siis sügelevale kupule lohutuseks pai tegema. Kui sa ei mõtle ennast maailma omanikuks, oled kohe ka süütundest vaba

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: