FRANKENSTEIN


Näe. Kirjuta siia alla. Oma nimi ja allkiri, et oled nõus. Siis me saame näha, kus sa käid, mida seal teed ning kellega. Ei, me ei puutu su privaatsust. See on selleks, et saaksime pakkuda sulle kõige asjakohasemaid reklaame.

Otsisin kapipõhjast vana arvuti, mis oli kunagi mahamüümise plaaniga minu “sodist” nii puhtaks tehtud, kui see üldse võimalik on, sest tegelikult on niikuinii võimalik taastada kõik su jalajäled liivas, mille sinu enda arvates laine juba sekund hiljem rannas kustutas.

Startisin sellega joonelt, kus lõin ühe niiöelda roboti. Laboriroti, kelle nime ja kogu muu data välja mõtlesin. Ühesõnaga lõin eikellegi ja andsin talle selle, mida tänapäeval nimetatakse “elu”-ks. See on elukoht internetis, töökoht internetis, sõbrad internetis, hobid ja harrastused internetis, perekond internetis, rõõmud ja mured .. ei kurat, muresid ei ole. Sorry. Kokkuvõttes sellele frankensteinilikule teole, sündis me keskele ei tea kust, keegi. Kellel täna on kõik mida paralleeluniversumiks muutunud ebareaalsus evib. Tal on nimi, nägu, iseloom ja isegi minevik. Teatud anded. Tal puuduvad puudused. Praegu. Esiotsa las olla. Eks hiljem saab näha, kas teen ta depressiivseks maniakaaliks või hüpohondriliseks skisofreenikuks. Kõigepealt on vaja luua kuju, kes on…noh ütleme nii – nummi. Selline puuduste ja kõrvalnähtudeta inglihing, kelle ööpäevas on kolmkümmend kuus tundi ning nädalas üheksateist päeva. Muidu ta lihtsalt ei jõuaks valmis kõigega, mida on vaja teha, et olla olemas. Kõikjal, kus saab olla. Koos teiste endasugustega. Mingi vahe tekkkis pähe saatanlik mõte, et kurat, äkki ma olen see viimane, kellega kogu universum lolli mängib ning ainult mina veel ei tea, et see kõik ongi kunstlikult loodud maailm. Paralleelne ja tegelikkusega olematut kokkupuudet omav tivoli. Kujutlesin, et mina oma krutsiga, soovides seda süsteemi huiata, olen tegelikult ise huiatav ning see väljamõeldis on lihtsalt märk minu jõudmisest teistele järele. Sinna, kus teised kõik juba ammuilma ees. Istuvad päikeseprillid ninal, näoga taeva poole ning naudivad värsket mägiõhku, õlitades emotsioonide kinnistumist kehasse väikeste valge veini lonksudega külmast härmas pokaalisuult.

Ma panin oma FaceBook-i konto “kinni”. Niipalju kui seda niimoodi saab nimetada, sest nagu öeldakse, kes kordki internetis on olnud, jääb sinna interneti lõpuni ja sealgi ei kao päriselt, vaid jääd nagu Pompei laavatuhka mattunud, igaüks omas poosis. Poosis, milles ta internetis viimasena oli. Ahsooo, ütles seepeale igaüks, kellele seda mingil põhjusel teatasin. Et…siis…jah, justnimelt. Selles globaaleliidi kubjaste loodud rahvastikuregistris, kus me oleme kõik sõbrad, ei ole meil üktseise olemasolust suurt asja. Ei usu? Kujutle, et sa pole juba nädal aega mitte midagi söönud. Sul on surm silme ees ning su keha on heitmas kinnast duelliks ellujäämise nimel. Korraga annab kellegi käsi “ülevalt” sulle ühe tüki leiba. Ta ütleb ka seda, et see on sulle ning söö see ära, et ellu jääda. Siis aga tõmmatakse eesriie nagu tsellofaanist dušikardin trahhhh eest ja sa näed seda trobikonda oma sõpru. Sotsiaalmeedia sõpru. Igaüht, kelle sõbrakutse oled vastu võtnud ise ning need, kellele oled esitanud avalduse, olla tema sõber. Tulenevalt su panusest sellesse virtuaalühiskonda, võib seal vastu vaadata kuni viis tuhat silmapaari. Kõik, kellega oled jaganud oma …. no ärme ütle et elu. See mida sa seal jaganud oled, ei ole sinu elu. See on elu, millist sa tahad näidata teistele ennast elavat.

Sellest leivatükist ei jagu sullegi. Rääkimata selle jagamisest kellelegi. Olgu nad sulle kuitahes kallid inimesed. Niisiis saabub ikkagi näljale loogiliselt järgnev.

Selle pärast ma tegingi nagu Frankenstein, kuju kes ei toitu leivast vaid laikidest. Kuju kes ei reisi, vaid vaatab postitatud pilte maailmast ja postitab neid ise, näitamaks et olin või olen parasjagu reisil. Petan kõiki, kes mind petavad ja mängin seda mängu kaasa, mida minuga mängitakse.

Põgeneda ei ole kuhugi. Ükskõik kes sa oled – elus olend või virtuaalne vimkavend – nüüd pead sa andma allkirja, et sinu iga sammu oleks võimalik jälgida, sest sinu enda huvides tahetakse sulle pakkuda kõige asjakohasemaid reklaame.

Tead sa juba, mis reklamid need on?

Mina tean. Viie aasta pärast teab sulle kõige asjakohasemaid reklaame valinud hooliv ja sinu privaatsust austav süsteem isegi seda, kui palju paberit sa rullist rebisid, kui hommikul sital käisid.

Published by hannesvorno

M.E.P

2 thoughts on “FRANKENSTEIN

  1. Tere Hannes!

    Väga hea kirjatükk! Sinu teravalt tabav ja mahlakas-humoorikas sulg on alati nauditav ja pakub mõtteainet. Elagu terve mõistus ja südamejulgus sel kasinal ajal! 🙂 Aitäh Sulle!☀️

    Ivi

    R, 9. juuli 2021 09:41 HANNES VÕRNO kirjutas:

    > hannesvorno posted: ” Näe. Kirjuta siia alla. Oma nimi ja allkiri, et oled > nõus. Siis me saame näha, kus sa käid, mida seal teed ning kellega. Ei, me > ei puutu su privaatsust. See on selleks, et saaksime pakkuda sulle kõige > asjakohasemaid reklaame. Otsisin kapipõhjast ” >

    Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: